2018
Kui halastav on Issand olnud
Oktoober 2018


Kui halastav on Issand olnud

Uus mitmeköiteline Kiriku ajalugu aitab meil pidada lepinguid, suurendades arusaamist asjadest, mida Päästja on meie heaks teinud.

Kujutis
holding Saints book

Esimest korda peaaegu saja aasta jooksul avaldatakse Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhatusel uus mitmeköiteline Kiriku ajalugu. See jutustav ajalugu pealkirjaga „Pühad: Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku lugu”, räägib tõestisündinud loo tavalistest inimestest, kellest said Jeesuse Kristuse lepituse kaudu pühad (vt Mo 3:19). Selle ajaloo esimene köide „Tõe lipp” (1815–1846) on nüüdseks lõpetatud ja tõlgitud 14 keelde, et seda võiks jagada paljudes maailma piirkondades.

„Pühad” on jutustus sellest, kuidas Jumal taastas oma igavikulise lepingu armastusest oma laste vastu. See näitab, kuidas Issand taastas oma evangeeliumi, et tuua lootust ja rahu aegadel, mis olid rahutud ning katsumuste- ja kannatusterohked. Samuti näitab see, kuidas taastatud lepingud toovad ülendust Jeesuse Kristuse kaudu.

Võiks arvata, et see lugu saab alguse Joseph Smithist, kuid „Pühad” algab 1815. aastal Indoneesias toimunud vulkaanipurskest, mis põhjustas laialdaselt surma, haigust ja segadust. See alguspunkt valiti Issanda ilmutuse valguses selle kohta, kuidas Ta taastas lepingud, mis seovad meid Päästjaga ja aitavad saada üle kõigist meie elu probleemidest.

„Mina, Issand, teades seda häda, mis peab tulema maa elanikele, kutsusin oma teenija Joseph Smith noorema ning rääkisin temale taevast ja andsin talle käsud ‥

Et pandaks maksma minu igavikuline leping” (ÕL 1:17, 20).

Sellest avastseenist kuni levimiseni üle maailma annab raamat „Pühad” märku Jumala lastele kõikjal, et see on lugu nende lepingutest Jumalga, kes teab nende raskusi. Oma prohveti kaudu uuendas Jumal lepinguid, mis ei kõrvalda kurjust, kurbust, kannatusi ja surma põhjustatud lahusolekut, kuid lubavad tervendust Päästja lepituse kaudu, pühitseda ja õnnistada meie elu ülevama tähendusega ja tuua meile kindlust, et suhted, mida me hindame siin maa peal, võivad kesta igavesti ning nendega „käib kaasas igavene hiilgus” (vt ÕL 130:2).

Aasta jooksul on selle ajakirja numbrites avaldatud „Tõelipu” esimesed kaheksa peatükki. Selle kuu numbris jõuavad lõpule Liahoona ajakirjas avaldatavad raamatu „Pühad” peatükid, kuid jutustus jätkub veebiaadressil saints.lds.org, „Evangeeliumi raamatukogu” rakenduses ja trükivormis (telli aadressil store.lds.org). Ma kutsun teid jätkama lugemist nende kanalite kaudu.

Jumalik muster ja plaan.

„Pühad” jätkab jumalikku mustrit, mille järgi prohvetid oma teenimistöö osana kasutavad minevikus toimunut, et aidata meil õppida, kes me oleme, ja näha Jumala eesmärke meie elus. Pühakirjades alustavad paljud prohvetid oma õpetusi, korrates lugusid Issanda halastusest nende esiisade vastu.1 Moroni innustas Mormoni Raamatu lugejaid pidama meeles, „kui halastav on Issand olnud inimlaste vastu” kogu ajaloo jooksul ning et nad „[mõtiskleksid] selle üle oma südames” (Mn 10:3). Jumala headusele mõtlemine valmistab meid ette saama Vaimu tunnistust, mis õpetab meile „asjadest, nagu need tõepoolest on, ja asjadest, nagu need tõepoolest saavad olema” (Jb 4:13; vt ka Mn 10:4–5).

Kujutis
dad holding children

Teades, et meie taevased vanemad tegid plaani meie lõplikuks õnneks ja ülenduseks, annab meile vaatenurga ning identiteedi jumalike vanemate armastatud lastena ja suurendab meie usaldust Issanda vastu isegi rasketel aegadel. Issanda headuse meeles pidamine võib samuti kaitsta meid uhkuse ja rikkuse hädaohtude eest. Mormon kirjutas ajast, mil nefilased „hakkasid saama ülimalt rikkaks”. Kuid erinevalt teistest aegadest Mormoni Raamatus, mil inimesed lasid uhkusel ja rikkustel tuua hävitust, järgisid nad seekord teist rada: „Aga hoolimata oma rikkusest, jõust või edust ei olnud nad oma enesehinnangu tõttu uhkust täis ega olnud nad pikaldased meeles pidama Issandat, oma Jumalat; vaid nad olid tema ees ülimalt alandlikud.” Nad pidasid kinni oma lepingutest ja püsisid õigemeelsetena, kuna „nad pidasid meeles, kui suuri asju oli Issand neile teinud” (vt Al 62:48–50).

„Pühad” õpetab sarnaseid õppetunde ja veel palju teisi. See aitab teil näha Issanda kätt oma elus, kui kogete kõrvalseisjana nende ebatäiuslike inimeste usu proovilepanekuid, südamevalu ja rõõme, ilmutusi ja kindlameelsust, kes armastasid Issandat ja tundsid Tema armastust.

Lugedes avastate uusi kaemusi ja tähendusi isegi nendes lugudes, mida olete varem kuulnud. Ükski lugu Kiriku ajaloost pole rohkem tuntud kui Joseph Smithi esimene nägemus, kuid „Pühad” aitab meil paremini mõista, kui raske oli Josephil lepitada seda, mida ta tundis südames, sellega, mida ta mõtles.

Josephi siiras soov tunda Päästja andestust oli jäänud täitumata, kuna ta nägi, et ükski olemasolevatest kirikutest ei õpetanud „Jeesuse Kristuse evangeeliumi nii, nagu see oli kirjas Uues Testamendis”.2 Joseph mõtiskles, milline kirik on õige või kas need on ehk kõik valed. Oma südames lootis ta meeleheitlikult, et üks neist on õige, et ta võiks leida otsitud rahu. Kuna tema mõtted ja südame tunded olid omavahel vastuolus, leidis Joseph, et peab küsima Jumalalt. Ta läks metsa palvetama. Seal nägi ta Isa ja Poega, kes talle andestasid ja lahendasid tema küsimuse viisil, mida ta polnud varem ette kujutanud.3

Joseph, tema pere ja paljud teised inimesed, kes võtsid vastu Issanda taastatud lepingu, tahtsid tunda Jumala armastust, õppida, kuidas Talle ligineda, ja parandada suhteid neile kallite inimestega. „Pühad” jutustab nende lugusid.

Issanda usaldamine katsumuste ajal

„Pühade” 1. köide sisaldab Amanda Barnes Smithi ja tema pere südantlõhestavat lugu, kes kuuletusid Issanda käskudele ja täitsid Tema tahet.4 Amanda abikaasa ja üks tema poegadest tapeti jõhkralt koos 15 teise viimse aja pühaga, kes olid laagris väikeses asulas Missouris Shoal Creeki jõe kaldal. Issand toetas Amandat selles kohutavas üleelamises, vastas tema palvetele, andis talle julgust ja väge tervendada oma tõsiselt haavatud poega.5

„Pühad” kirjeldab, kuidas Amanda õppis usaldama Issandat keset äärmuslikku vastuseisu. Samuti jutustab see, mida õppis Joseph Smith Jumala headuse kohta isegi kannatuste ajal. See näitab, et Issanda läbikäimiste tundmine annab meile igavikulise vaatenurga, aitab meil näha asju, nagu need tõepoolest on ja saavad olema, ning aitab meil rakendada usku, et Issand aitab meid rasketel aegadel.

Kui prohvet Joseph kuulis, mis Amanda pere ja teistega oli Shoal Creeki jõe juures juhtunud, tundis ta, et läheb pigem vanglasse või laseb end surmata, kui lubab pühasid tappa. Järgmisel päeval püüdis ta jõuda rahumeelse lahenduseni Missouri maakaitseväega, kes plaanis rünnata pühade peamist asulat Far Westi. Selle asemel võtsid nad Josephi kinni ja hoidsid teda vangis.

Peaaegu viis kuud hiljem oli Joseph ikka veel väikeses, külmas ja inimesi täis maa-aluses kongis Libertys Missouri osariigis. Ta imestas, kus Jumal end peidab ja kui kaua suudab Ta kuulata leskede ja orbude appikarjeid. Ta palvetas: „Oo Issand, kui kaua tuleb neil kannatada neid nurjatusi ja seda seadusevastast rõhumist, enne kui sinu süda pehmeneb nende vastu ja sinu sisemus täitub kaastundega nende vastu?” (ÕL 121:3)

„Pühad” õpetab, et vastuseis ei ole tunnistus Issanda ebasoosingust ega Tema õnnistuste puudumisest. Vastuseis on osa Jumala plaanist, et meid puhastada ja valmistada igaveseks selestiliseks tulevikuks (vt 2Ne 2:11). Joseph sai teada, et Päästja lõputu kannatus võimaldab Tal aidata meid meie kannatustes ja lõpuks meid ülendada (vt Al 7:11–13). Vastuses Josephi ahastavale appihüüdele tõi Issand välja kõiksugu katsumusi, enne kui ütles lõpetuseks:

„Kui põrgu enda lõuad ajavad end pärani, et sind neelata, siis tea, mu poeg, et kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks.

Inimese Poeg on laskunud neist kõigist allapoole. Oled siis sina suurem kui tema?” (ÕL 122:7–8)

Isiklikult selliste asjade kogemine võib anda meile kristlikku kaastunnet kannatajate vastu. „Minu süda on pärast seda alati õrnem, kui oli seda varem,” mõistis Joseph vangis olles. Ta soovis, et võiks olla koos pühadega, et neid trööstida ja lohutada. „Ma ei oleks suutnud kunagi tunda seda, mida tunnen nüüd,” selgitas ta, „kui ma poleks kannatanud neid väärkohtlemisi, mida ma kannatasin.”6

Kujutis
woman reading Saints book

Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum tellisid ja kiitsid heaks raamatu „Pühad” kirjutamise, et see võiks aidata igaühel meist kogeda selliseid asju teiste läbielatu kaudu. Amanda loost võime õppida, et isegi kui Jumal ei takista oma lõputus tarkuses kurjust ja kannatusi, armastab Ta meid ja on meist teadlik. Ta kuuleb meie palveid ja on halastav ja lahke.

Taastatud templiõnnistused

Kuskil ei näidata meile sellist halastust ja lahkust rohkem kui templis. Raamatu „Pühad” keskmes on lugu taastatud templiõnnistustest. Esimene köide lõppeb sellega, kuidas tuhanded viimse aja pühad said 1846. aastal pühasid talitusi Nauvoo templis. Teine köide lõppeb Salt Lake’i templi pühitsemisega ja kuidas pühad hakkasid seal talitusi saama 1893. aastal. Kolmas köide lõppeb sellega, kuidas Euroopa pühad hakkasid kogunema Šveitsi templis aastal 1955. Neljas köide toob loo tänapäeva, mil templid on kõikjal maa peal ja pühad üle maailma saavad ülenduse talitused, just nagu prohvetid seda kaua aega tagasi ette nägid.

Issanda kojas teeme lepinguid ja meile antakse vägi ületada langemise tagajärjed, sealhulgas selle maailma kurjus ja kannatused. Me saame kaitset ja ülimat väge, et ärgata ülestõusmises, olles pitseeritud igaveseks kokku oma lähedastega.

„Pühad” aitab meil pidada lepinguid, suurendades pühalikel viisidel meie mõistmist. See aitab meil alati meeles pidada, mida Päästja meie heaks teinud on. Ilma ülestähendusteta Jumala läbikäimistest minevikus ei suudaks me „[pidada] meeles, kui halastav on Issand olnud inimlaste vastu” (Mn 10:3). Neil põhjustel võlgneme tänu Issandale ja pühadele, kes märkisid üles oma kogemused Tema armastusest nende vastu. Issand käskis Joseph Smithil oma kogemused üles kirjutada (vt ÕL 21:1). Ta määras, et Josephi juhatusel on Kiriku ajaloolase kohus „kiriku ülestähenduste ja ajaloo pidev üleskirjutamine” (ÕL 47:3). Ta käskis, et see ajalugu sisaldaks „kõiki asju, mis on heaks kirikule ja tõusvatele põlvedele” (ÕL 69:8).

Pidades silmas neid ilmutusi ja lepingu lubadust alati Päästjat meeles pidada, hakkasid Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum planeerima raamatute seeriat „Pühad” juba 10 aastat tagasi. Nüüd innustame teid seda lugema, uskudes, et see aitab teil mõista Jumala plaani, nähes, kui halastav Issand on olnud, ja pidada ustavalt vastu nii headel kui halbadel aegadel, arendades kristlikku kaastunnet teiste vastu ja pidades lepinguid, mis juhivad teid ülenduseni.

Viited

  1. Näidete hulka kuuluvad Nefi (1Ne17:23–43), kuningas Benjamin (Mo 1), Limhi (Mo 7), Issanda ingel Almale (Mo 27), Alma (Al 9:10), Mormon (Mr 3:17–22) ja Mooses (2Ms 13:3).

  2. Joseph Smithi sõnad teoses „History, circa Summer 1832”, lk 2, josephsmithpapers.org.

  3. Vt „History, 1838–1856, volume A-1 [23 December 1805–1830 August 1834]”, lk 3, josephsmithpapers.org.

  4. Vt „Revelation, 12 January 1838–C”, [lk 1], josephsmithpapers.org.

  5. Vt „Saints” 1. kd, pt 30, „Fight Like Angels”.

  6. „Letter to Presendia Huntington Buell, 15 March 1839”, [lk 1], josephsmithpapers.org.