Ime Issanda kojas Kiievis
Doru Vasile
Bukarest, Rumeenia
Illustreerinud Allen Garns
Olime perega elevil, et saame sõita autoga Rumeeniast Ukrainasse Kiievi templi pühitsemisele 2010. aasta augustis. Teades, et sellest saab tempel Rumeenia ja Moldaavia misjoni pühadele, reisisime ligikaudu 14 tundi, et seal kohal olla. Saabudes kohtusime ühe teise rühmaga, kes oli samuti Rumeeniast tulnud. Olime kõik rõõmsad, et võisime olla Kiievis sellel pühal üritusel.
Pühitsemise päeval määrati meie Rumeeniast tulnud rühm vaatama pühitsemistseremoonia ülekannet templi esimese korruse ruumis. Osa hakkas oma pettumust väljendama. Nad olid lootnud, et võivad osaleda pühitsemistseremoonial koos prohvetiga selestilises ruumis. Mõni ütles isegi, et oleks parema meelega koju jäänud ja vaadanud ülekannet oma kogudusehoones Rumeenias.
Hakkasin oma südames palvetama: „Taevane Isa, kuidas võime aidata neil Rumeenia liikmetel Sinu kojas unustamatut kogemust saada?”
Ma polnud ikka veel vastust saanud, kui pühitsemisistung algas. Peagi saime teada, et prohvet, president Thomas S. Monson (1927–2018), tuleb alla, et nurgakivi paigale asetada. Ehk on see vastus minu palvele! Ma palvetasin, et prohvet võiks tulla ja Rumeenia pühasid tervitada.
„Ma ei palu seda enda pärast,” ütlesin ma palves, „vaid oma vendade ja õdede pärast.”
Pärast nurgakivi tseremooniat möödus president Monson tagasiteel selestilisse ruumi meie ruumi uksest. Ühtäkki tundsin oma südames, et peaksin püsti tõusma ja teda meie ruumi kutsuma.
Ma tõusin ja ütlesin: „Meie prohvet! Tulge meid vaatama. Me oleme Rumeeniast.”
Ta ei paistnud mind kuulvat. Siis, hetk hiljem, tuli ta tagasi. „Rumeenia!” ütles ta ruumi sisenedes.
Ta tervitas meid kõiki ja ütles, et armastab meid. Mu hing oli täis ja nägin pisaraid meie kallite liikmete nägudel. „Suur tänu, kallis Isa,” palvetasin ma. „Selle ime eest Sinu kojas.”
Kui prohvet ruumist lahkus, ei olnud keegi enam kurb. Ma tundsin, et meie ruum oli templi kõige õnnistatum. Ma ei unusta seda kogemust kunagi.