Kogudusehooned – aupaklikkuse ja kummardamise paigad

Üks pühendunud töökaaslane rääkis mulle kord talle osaks saanud kogemusest, kui ta oli parasjagu oma ülesannet täitmas ning pärast vaiakonverentsi toole ära pani ja vaiakeskust korda seadis. Täitnud pool tundi neid kohustusi, mõistis ta, et oli viimasena hoonesse jäänud. Selle asemel et tunda end üksinda ja minema kiirustada, märkas ta, et tundis sedasama sulnist rahutunnet, mida ta oli tundnud konverentsi ajal, ja et see lausa tugevnes.

Kui ta oma ülesande lõpetas ja kogudusehoonest väljus, kohtas ta ühte teist liiget, kes näis talle keskendunult otsa vaatavat. Kui see liige mõistis, mida mu sõber oli teinud, võttis ta tal käest ja ütles: „Vend, Issand näeb neid pisiasju, mida sa Tema heaks teed, ja vaatab alla ja naeratab nende peale.”

Teenides aastaid hiljem piiskopina, avastas seesama sõber, et on taas oma ko-gudusehoones üksinda. Kustutanud saalis tuled, jäi ta hetkeks paigale, kui kuuvalgus läbi akende kõnepuldile valgust heitis.

Tema üle uhas taas tuttav rahutunne ning ta võttis saali eesotsas istet ja meenutas neid arvukaid pühi hetki, mida ta oli seal kogenud – paljusid momente, mil ta oli jälginud, kuidas preestrid sakramendilaua ääres leiba murravad, kordi, mil ta oli tundnud, kuidas Püha Vaim teda saadab, kui ta koguduse konverentsil kõnet peab, tema juhitud ristimisteenistusi, kauneid kooriettekandeid, mida ta oli kuulnud, ning arvukaid koguduseliikmete tunnistusi, mis olid teda nii sügavalt liigutanud. Üksi pimedas saalis istudes tundis ta, kuidas tema ja ta koguduseliikmete elu mõjutanud kogemused ta korraga endasse haarasid, ning ta kummardas pea sügavast tänutundest.

Minu sõbrale oldi targalt ja õigesti õpetatud, et pühimad paigad maa peal on tempel ja kodu, kuid kahe eeljutustatud kogemuse kaudu hakkas ta mõistma ka meie kogudusehoonete püha olemust. Kuna need hooned pühitsetakse preesterluse volitusega, saavad neist paigad, kus Issand valab oma rahva peale ilmutust ja kus seal aset leidvate talituste kaudu „avaldub ‥ jumalikkuse vägi” (vt ÕL 84:20).

Koos koduga toob kogudusehoone lubatud rõõmu, millest ustavad pühad võivad hingamispäeval osa saada. Sellest saab koht, kus liikmete südamed on nende ühise kummardamise tõttu „kokku põimitud ühtsuses ja armastuses üksteise” (Mo 18:21) ja Päästja vastu. Selleks et meie kogudusehoonete kaudu tuleva vaimsete õnnistuste valangu eest õiget tänu ja austust üles näidata, peaksime sisenema neisse kummardamispaikadesse sügava ja siira aupaklikkusega.

Kujutis

taking the sacrament

Nüüdisaja kirikukultuuris on sõnast aupaklikkus saanud sõna vaikus sünonüüm. Kuigi mahehäälsus on loomulikult meie kogudusehoones sobilik, ei taba selline piiratud suhtumine aupaklikkusse selle sõna kogutähendust. Sõna aupaklikkus ladinakeelne vaste on tuletatud tegusõnast revereri, mis tähendab „aukartust tundma”.¹ Kas meil oleks võimalik leida mõni sõna, mis kirjeldaks veel väljendusrikkamalt meie hingetundeid, kui mõtiskleme tõeliselt selle üle, mida Päästja meie kõigi heaks teinud on?

Mulle meenuvad kauni kirikulaulu sõnad, mida oma kogudusehoonetes laulame: „Oo, Jeesuse halastuses leian varju ma.”² Selline sügav tänu, kiituse ja hämmastuse tunne on aupaklikkuse olemus ning ajendab meid vältima igasuguseid sõnu või käitumist, mis võiksid neid tundeid meis endas või teistes nõrgendada.

Kujutis

woman at pulpit

Tiffany Myloan Tongi foto naisest kõnepuldi ääres

Kaasaja ilmutusest on teada, et hingamispäeval kummardamise puhul on kesksel kohal „min[na] palvekotta ja ohverda[da] oma sakramendid [Issanda] pühal päeval” (ÕL 59:9). „Palveko[jad]”, kuhu hingamispäeval koguneme, on meie pühad kogudusehooned.

President Russell M. Nelson on aidanud meil paremini mõista, kuidas meie aupaklikkus Päästja ees ja meie tunded seoses hingamispäevaga on omavahel tihedalt seotud. Rääkides omaenda kogemusest, kuidas ta hakkas hingamispäeva austama, jutustas president Nelson: „[Ma sain] pühakirjadest teada, et minu käitumine ja hoiak hingamispäeval olid tähiseks minu ja mu ‥ Isa vahel.”³

Nii nagu meie hingamispäeval käitumine ja suhtumine on meie Issandale pühendumuse tähiseks, nõnda võime osutada ka oma käitumise, suhtumise ja koguni oma riietega, mil määral tunneme aupaklikkust Päästja ees.

Kujutis

people sitting in sacrament meeting

Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on aidanud meil seda mõista, kuulutades:

„Lisaks sellele, et anda aega kodukesksemale evangeeliumiõppele, ‥ [rõhutavad ja tunnustavad] muudatused ‥ pühapäevase[s] jumalateenistuse[s] ‥ Issanda õhtusöömaaja sakramenti ‥ meie iganädalase kummardamiskogemuse püha keskpunktina. Meie ülesanne on pidada võimalikult isiklikult meeles, et Kristus suri murtud südame tõttu, kuna võttis täiesti üksinda oma õlule kogu inimpere patud ja mured.

Kuna meil on selles saatuslikus koormas oma panus, nõuab selline hetk meilt austust.”⁴

Tähtis on meeles pidada, et selleks hetkeks määratud kohaks, mil Päästjale ülimat austust näidata, on kogudusehoone sakramendisaal. Lisaks aupaklikkusele, mida tunneme iganädalase sakramenditalituse ajal, meie aupaklikkuse ja austuse tunded võimenduvad, kui mõelda teistele kogudusehoones läbiviidavatele preesterluse talitustele ja õnnistustele, nt lastele nime andmine ja nende õnnistamine, ristimine ja liikmeks kinnitamine, preesterlusse pühitsemine ja kutsetesse asetamine. Kõigi nende talituste ja õnnistustega võib kaasneda Püha Vaimu väljavalamine, kui talitusest osasaajate ja juuresviibijate suhtumine on aupaklik.

Kujutis

missionaries in chapel

James Iliff Jeffery foto

Hingamispäev annab meile võimaluse kummardada Issandat kodus õppides ja koos kogudusega sakramendi- ja teistel koosolekutel osaledes. Pühad on Kiriku algusajast peale kokkusaamise üle rõõmustanud, et üksteisega suhelda ning vendade- ja õdedevahelisi sidemeid luua. Meie kogudusehoonetesse on lausa projekteeritud kohad, kus nädala sees selliseid üritusi pidada. Me ei tohiks siiski kunagi lasta silmist nende hoonete peaeesmärki, milleks on kummardamispaiga pakkumine.

Kummardamine ja aupaklikkus on omavahel tihedalt seotud. „Kui kummardame Jumalat, pöördume Tema poole aupakliku armastuse, alandlikkuse ja imetlusega. Me tunnustame Teda ja peame Teda oma suveräänseks kuningaks, universumi Loojaks, oma armsaks Isaks, kes meid lõputult armastab.”⁵

See kummardamise põhieesmärk peaks seega mõjutama meie käitumist kogudusehoonetes ka siis, kui tegeleme millegi seltskondliku või meelelahutuslikuga. Tuleb suure hoolega jälgida, et Kiriku ürituste tagajärjel tekiks ükskõik millises hoone osas võimalikult vähe segadust, prahti ja kahjustusi, ning kui midagi sellist peaks tekkima, tuleks hoolitseda viivitamatult selle koristamise või parandamise eest.

Lastele ja noortele saab õpetada, et aupaklik suhtumine kogudusehoonesse ja selle eest hoolitsemine ei piirdu pühapäevaste koosolekutega. Kui liikmed osalevad kogudusehoone koristamisel – eriti, kui lapsevanemad teevad seda koos oma lastega –, pakub see imelist võimalust aupaklikkuse tekitamiseks meie pühade hoonete vastu. Nagu mu sõbra kogemusest seoses vaiakeskuse konverentsiaegse korrastamisega nähtus, kujutab juba ainuüksi kogudusehoone eest hoolitsemine endast kummardamist ja kutsub kohale Issanda Vaimu.

Kujutis

woman cleaning door to the chapel

Massimo Criscione’i foto õues seisvatest liikmetest

President Nelsoni prohvetliku juhatuse all tehakse tähelepanuväärseid jõupingutusi selleks, et Jeesuse Kristuse nimi ei jääks kunagi mainimata, kui me Tema Kirikule viitame. Sarnaselt ei tohi me lasta Päästjat kõrvale tõrjuda meie kummardamise keskpunktist, sh meie kummardamispaikadest.

Oleme harjunud viitama templile kui Issanda kojale, mis on täpne ja oluline nimetus. Ehk oleme siiski altid unustama, et iga meie kogudusehoone on pühitsetud preesterluse volitusega kohaks, kus Issanda Vaim võib viibida ja kus Jumala lapsed – nii sees kui ka väljas – võivad tulla „teadmisele oma Lunastajast” (Mo 18:30).

Hiljuti teatavaks tehtud algatus kaunistada meie kogudusehooneid kunstiteostega, millel kujutatakse austusega Päästjat ning Tema surelikkuses ja surelikkusele järgnevas elus aset leidnud sündmusi, on mõeldud selleks, et pöörata meie silmad, mõtted ja süda rohkem Tema poole. Kui lähete neisse palvekodadesse koosolekutele ja üritustele, palume teil armastavalt peatuda, neid pühi maale vaadelda ja nende üle mõtiskleda, silmitseda neid oma lastega, nii et need suurendaks teie imetlust ja aupaklikkust Jumala vastu.

Vana Testamendi prohvet Habakuk kuulutas: „Jehoova on oma pühas templis, tema palge ees vaikigu kogu maa!” (Ha 2:20) Pidagem samuti meeles, et Issanda Vaim on meie kogudusehoonetes ja tungib igaühe südamesse niivõrd, kui me käitume Tema ees aupaklikult.