Muutuste keskel edukas olemine
Kui asusin 2018. aastal oma misjonil teenima, ei osanud ma oodata, et teeniksin eneseisolatsiooni ajal. Kuid tegelikult oli meil seetõttu rohkem aega kohtuda Kiriku liikmete, sõprade ja kirikuga tutvujatega.
Kuid selliste õnnistustega kaasnesid ka raskused. 2019. aasta lõpus lubati meil kasutada nutitelefone, millest sai meile eneseisolatsiooni ajal suur õnnistus ja mis meid töös edasi aitas. Mõnikord olid meie päevad või nädalad väga kiireloomulised, kuid mitte alati ja mitte kõigil meil ei sujunud asjad hästi. Oli ka vähem kiireid aegu, kui päevad olid väga üksluised. Sellistel perioodidel toimus mu sees sisemine võitlus „mina” vahel, kes armastab muusikat, raamatuid ja palju muud, ning „mina” vahel, kes on Issanda teenistuses.
Kuid me olime valmistunud, sest juba teadsime, kuidas kasutada seda tehnoloogiat, mis meile usaldati. Me rakendasime seda neli ja pool kuud edukalt ning meil õnnestus mõista kõige olulisemat: kõik läheb hästi, kui oled keskendunud peamisele eesmärgile, ja see on misjonitöö. Siis tuleb mõistmine, et oled siin inimesi teenimas, rakendades tehnoloogiat õigel viisil. Eneseisolatsiooni perioodil ei ole meie eesmärk muutunud. Keegi ei tühistanud meie misjonärikutset. Me jätkasime selle järgi elamist ja suurendasime seda vaimselt.
Tihti pühendasime rohkem aega isiklikuks uurimiseks. Mõned meist uurisid pühakirju, teised õppisid keeli. Meil kõigil olid oma isiklikud projektid. Me proovisime sisustada oma aega millegi kasulikuga ja mitte niisama tegevusetult istuda. Ühel hetkel eneseisolatsiooni ajal öeldi meile, et võime kasutada sotsiaalmeediat. Selline põnev muutus meie elus tõi kaasa palju võimalusi, kuid sellega kaasnesid ka kiusatused, mis võisid meid peamisest eesmärgist kõrvale juhtida. Kuid hoidsime jätkuvalt oma pühast kutsest kinni. Leidsime uusi sõpru ja ütlesime hüvasti ka vanadele, kes olid koju naasmas, ning tihti kujutasime ette omaenda kojuminekut. Kuid proovisime anda endast parima, et teha seda, mida Issand oli kutsunud meid tegema. Peterburi misjoni juhataja, president Rawson, ja tema abikaasa, keda mõlemat me armastasime ning austasime, lõpetasid sellel eneseisolatsiooni perioodil oma teenistuse ning Moskva misjoni juhataja, president Anderson, võttis meie misjoni üle.
Sellel raskel perioodil ei jätnud Issand meid üksi. Ta oli alati olemas. Me tundsime Tema kohalolekut, kogesime imesid ja Tema juhatust oma töös. Mul on olnud õnn teenida vaprate noorte meeste ja naistega. Mul oli au pühendada kaks aastat Issanda ja Tema laste teenimisele. Mulle väga meeldib Joseph Smithi üleskutse, mis on leitav Õpetuse ja Lepingute 128. osas: „Vennad [ja õed], kuidas mitte minna edasi selle niivõrd suure aatega? Minge edasi ja mitte tagasi! Julgust, vennad [ja õed]; ja edasi, võiduni!”
Ma tean, et see on Jumala töö. Ma tean, et see on Jumala kirik ja seda juhib Jeesus Kristus oma prohvetite kaudu, kellest üks kuulutas: „Jumala kuningriik või mitte midagi” (Teachings of Presidents of the Church: Brigham Young, ptk 44). Pärast kahte aastat misjonitööd võin entusiasmiga neid president Brigham Youngi sõnu korrata: „Jumala kuningriik või mitte midagi.” Kuid „mitte midagi” ei meeldi mulle väga.