Templid hakkavad maad täitma

Mulle tõesti meeldivad templid. Mulle meeldib templisse tagasi pöörduda ja saada taas osa seal valitsevast erilisest õhkkonnast, mida tunneme juba teel templisse, kui hakkame sellele lähenema. Ma tean, et tempel on Issanda koda. Olen korduvalt kogenud, et seal olles tunnen end Issandale palju lähemal, justkui tuleksin oma armastava Isa juurde külla selle asemel, et Talle telefoni või Skype’i abil helistada.

Tulen templisse, et õppida, et oma lepinguid meeles pidada, et Kristuse ja meie taevase kodu kohta rohkem teada saada ning et saada inspiratsiooni selle kohta, kuidas praegusel ajal elada. Tulen templisse, et teenida, saada lähedasemaks oma sugulastega, kes on juba läinud teisele poole eesriiet, ning aidata ka teistel kogeda põlvkondadevahelist sidet ja näha igavikulist vaatenurka.

Ma tulen templisse ilmutusi saama. Saan templis sageli vastuseid küsimustele, millega templisse lähen, ja vahel vastuseid neile küsimustele, mida mul pole olnud veel aega küsida. Üks minu meeldejäävamaid reise templisse toimus siis, kui läksin sinna lihtsalt teenima, ilma isiklike taotluste ja küsimusteta. Selle templireisi ajal täitis Issand iga päev teenimise ajal mu südame eriliste tunnetega, mis aitasid mul mõista, mida Ta tegelikult mulle tulevikus anda tahab. Kui aus olla, siis sel hetkel tundus mulle, et mul pole seda vaja. Mõtlesin selle üle palju. Nüüd saan aru, et just sellest konkreetsest reisist templisse sai minu esimene samm maailmavaate muutmise suunas, samuti esimene samm muutuste poole, mis hiljem minu elus aset leidsid; täpsemalt öeldes, see polnud minu esimene samm eelseisvate muutuste suunas, vaid samm selles suunas, et võiksin neid muutusi aktsepteerida.

Igaühel meist on oma küsimused, nii välja öeldud kui ka ütlemata, nii sõnastatud kui ka sõnastamata. Tõepoolest, meie Taevane Isa tunneb meid. Ta tunneb meie südant ja teab ka meie küsimusi. Tõepoolest, Ta saab meile vastata meie kodudes ja mõnikord näiteks, kui tänaval kõnnime või tööle läheme. Kuid me teame, et isegi prohvetid läksid sageli mägedesse, et vastuste saamiseks Issanda poole pöörduda. Kas me ei peaks ka nende eeskuju järgima?

Tempel on eriline koht. Kui püüame templit sagedamini külastada, näitame sellega Talle tegelikult, et tahame sagedamini olla Tema lähedal. Näitame, et püüame olla alati väärilised, et olla Tema läheduses. Me näitame, et armastame Teda, sest kedagi armastades tahate tegelikult sellele isikule võimalikult lähedal olla.

Kui läksin teenima põhimisjonile, sain nõu, et peaksin käima templis nii tihti kui võimalik. Ma teenisin Ukraina Dnipropetrovski misjonil juba enne templi pühitsemist Kiievis, nii et mõistsin suurepäraselt, et saan templit külastada kõige varem pärast misjonilt naasmist, poolteise aasta pärast või isegi hiljem, arvestades, et ma elasin Venemaal. Inimene, kellega me rääkisime, teadis seda, nii et ta ütles: „Kui sa ei saa füüsiliselt templisse minna, pead seda tegema oma mõtetes ja südames. Võid mediteerida templikogemuse üle ja tuletada meelde oma lepinguid. Võta lihtsalt aega, sulge silmad ja kujutle end templis kõndimas. Mida sa näed? Mis lõhnu sa tunned? Mis helisid sa kuuled? Mis su südames toimub? Püüa tunnetada templi õhustikku. Püüa seda oma hinges hoida.”

Ja see aitas mind tegelikult rasketel eluhetkedel – ma lihtsalt sulgesin silmad ja mõtisklesin templiõhustiku üle, palvetasin ja tundsin rahu. Kindlasti aitab see tunda end Jumalale veidi lähemal. Mul on hea meel, et elan ajal, mil templid hakkavad maad täitma. Ootan hetke, mil Venemaal tempel ehitatakse ja külastamiseks avatakse. Templites tehakse tööd, mida ei saa kusagil mujal teha, ja meid õnnistatakse olema osa sellest tööst.