Apostlite teod 6–9

• Milliseid tõdesid õppisid klassi liikmed Stefanose loost, mida nad sel nädalal lugesid? Võiksite paluda klassi liikmetel uurida Stefanose õpetusi salmides Apostlite teod 7:37–53 ja leida, kuidas sarnanesid juutide juhid muistsete iisraellastega, kes prohvetid hülgasid. Võiksite pöörata tähelepanu sellele, mida ütles Stefanos nende juhtide kohta salmis Apostlite teod 7:51. Kuidas aitavad klassi liikmetel neid sõnu mõista salmid 2. Nefi 28:3–6; 33:1–2; Moosia 2:36–37; Alma 10:5–6 ja Alma 34:37–38? Miks võiksime meie „pan[na] vastu Pühale Vaimule”? Mida saame teha, et Püha Vaimu õhutusi paremini ära tunda ja järgida?

• Siimona loo uurimine aitab klassi liikmetel hinnata, mis põhjusel nad elavad evangeeliumi järgi. Selleks et uurida seda lugu koos klassiga, võiksite kirjutada tahvlile küsimused: Kes oli Siimon? Mida ta tahtis? ja Kuidas ta üritas seda saada? Paluge igal klassi liikmel lugeda läbi salmid Apostlite teod 8:9–24 ja leida neile küsimustele vastused. Mida õppida Siimona kogemusest?

• Et aidata oma klassi liikmetel mõista, mida see tähendab, kui nende süda on „avameelne Jumala ees” (Ap 8:21), võiksite paluda neil uurida salme Õpetus ja Lepingud 121:41–46 ning leida sõnad või fraasid, millega kirjeldatakse, milline meie süda peab olema, kui püüame teenida Jumalat ja saada Temalt ande. Klassi liikmed võiksid võrrelda neid mõtteid Siimona looga salmides Apostlite teod 8:9–24. Milliseid tõdesid Siimon veel ei mõistnud? Kuidas saame teha nii, et meie süda oleks „avameelne Jumala ees”?

• Kas teie klassi liikmed võrdlesid iseseisva uurimise käigus Stefanost ja Filippust Siimonaga, nagu soovitatakse käsiraamatu „Tule, järgne mulle – isiklikuks ja peres kasutamiseks” selle nädala ülevaates? Kui jah, siis mida nad õppisid? Võiksite paluda neil leida neist peatükkidest tõendeid, et teiste inimeste, nt Filippuse, Etioopia mehe (Ap 8:26–40) ja Sauluse (Ap 9:1–22) süda oli avameelne.

• Et aidata klassi liikmetel mõista, kuidas nad saavad juhatada teisi Jeesuse Kristuse juurde (vt Ap 8:31), võiksite paluda kahel klassi liikmel istuda näoga teineteise poole ning lugeda ette Filippuse ja Etioopiast pärit mehe kahekõne salmides Apostlite teod 8:26–39. Kolmas klassiliige võiks lugeda ette osad, mis ei ole kahekõne. Mida õpime Filippuse eeskujust teistele evangeeliumi õpetamisel?

• Et tutvuda nüüdisaja näidetega salmides Apostlite teod 8:26–39 kirjas oleva loo kohta, võiksid klassi liikmed jagada oma kogemusi evangeeliumi jagamise või Kirikuga liitumise kohta. Kuidas Püha Vaim neid aitas? Kuidas oli keegi neile juhatajaks? Paluge klassi liikmetel mõtiskleda, keda nad võiksid juhatada evangeeliumi juurde.

• Klassi liikmed võivad õppida Sauluse kogemust uurides vägevaid tõdesid omaenda pöördumise kohta, sealhulgas tõde, et igaüks saab meelt parandada ja ennast muuta, kui ta seda tahab. Võiksite paluda klassi liikmetel võrrelda Sauluse kogemust Alma (vt Mo 17:1–4; 18; 26:15–21) ning Laamani ja Lemueli kogemustega (vt 1Ne 3:28–31). Millised Sauluse ja Alma omadused aitasid neil meelt parandada ja ennast muuta? Millised omadused ei lasknud Laamanil ja Lemuelil muutuda? Milline oli Sauluse ja Alma mõju, kui nad olid usule pöördunud? Milliseid sõnumeid leiame nendest lugudest oma elu tarbeks?

• Et aidata klassi liikmetel kohandada Sauluse kogemust endale, võiksite paluda mõnel klassi liikmel olla valmis jagama tunnis, mida nad õpivad igast osast president Dieter F. Uchtdorfi kõnes „Oodates Damaskuse teel” (2011. a kevadine üldkonverents). Kuidas ootame vahel omaenda Damaskuse teel? Mis aitab meil president Uchtdorfi sõnul paremini Jumala sõna kuulda? Lisaks võiksite vaadata videot „The Road to Damascus” („Damaskuse tee”; LDS.org). Et inspireerida klassi liikmeid järgima Sauluse eeskuju ja küsima Issandalt: „Mis mul tuleb teha?”, võiksite arutada president Thomas S. Monsoni kogemust „Lisamaterjalides”. Ehk saaksid klassi liikmed jagada oma kogemusi seoses Jumala tahte otsimise ja järgimisega.

Kui president Thomas S. Monson osales ühel vaiakonverentsil, küsis vaia juhataja, kas ta külastaks ühte kümneaastast tüdrukut, kelle nimi oli Christal Methvin, kes oli vähki suremas. Tüdruku pere elas konverentsipaigast 130 km kaugusel. President Thomas S. Monson jutustas:

„Uurisin koosolekute ajakava. .. Selleks polnud lihtsalt aega. Mulle turgatas pähe veel üks võimalus. Kas võiksime väikest tüdrukukest konverentsi ühispalvetes meeles pidada? ..

.. Järjestasin [ühe koosoleku ajal] oma märkmeid, valmistudes kõnepulti astuma, kui kuulsin häält minu vaimuga rääkimas. Sõnum oli lühike, sõnad tuttavad: „Laske lapsukesed minu juure tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumala riik!” (Mk 10:14) Mu märkmed muutusid häguseks. Mõtted pöördusid pisikese tüdruku juurde, kes vajas õnnistust. Otsus sai tehtud. Koosoleku kava muudeti. ..

.. Silmitsesin [Methvinite kodus] last, kes oli liiga haige, et tõusta – peaaegu liiga nõrk, et rääkida. Tema haigus oli nüüd teinud ta pimedaks. Vaim oli nii tugev, et ma langesin põlvili, võtsin ta hapra käe oma kätte ja ütlesin lihtsalt: „Christal, ma olen siin.” Ta paotas huuled ja sosistas: „Vend Monson, ma teadsin, et sa tuled.”” (The Faith of a Child. – Ensign, nov 1975, lk 20–22)

Aastaid hiljem rääkis president Dieter F. Uchtdorf järgmise loo, paludes meil „püüd[a] olla nende hulgas, kelle peale Issand võib loota, et nad kuulevad Tema sosistusi ja kuuletuvad, nagu tegi Saulus oma teel Damaskusesse, küsides, mida Issand soovib, et ta teeks”. (Oodates Damaskuse teel. – 2011. a kevadine üldkonverents)