Ilmutus preesterlusest

„Mormoni Raamatus õpetatakse, et „kõik on Jumalale ühesugused”, ta ei tõrju „ei musta ega valget, orja ega vaba, meest ega naist” (2Ne 26:33). Kiriku ajaloo vältel on ristitud igast rassist ja rahvusest inimesi paljudes maades ja nad on elanud ustavate Kiriku liikmetena. Joseph Smithi eluajal pühitseti preesterlusse mõned mustanahalised Kiriku liikmed. Kiriku ajaloo algusaegadel lõpetasid juhid preesterluse andmise mustanahalistele liikmetele. Kiriku ülestähendused ei anna mingit selget ülevaadet selle tava algupära kohta.” (At 2, sissejuhatus)

Kujutis

Elijah Able’i portree

Sel ajal ei lubatud mustanahalistel meestel ja naistel saada templitalitusi, kuid nad võisid saada ristitud ja võtta vastu Püha Vaimu anni. Kuigi me ei tea palju preesterluse ja templipiirangute algupära kohta, õpetasid viimse aja prohvetid, nende seas Brigham Young, David O. McKay ja Harold B. Lee, et tuleb aeg, mil kõik väärilised Kiriku liikmed, hoolimata rassist, võivad saada kõik evangeeliumi õnnistused (vt „The Long-Promised Day”, Ensign, juuni 2018, lk 34).

Aastate jooksul on mõned Kiriku juhid ja liikmed avaldanud arvamust, millest preesterluse ja templi piirangud alguse said. Kuid need olid vaid arvamused ega väljenda Kiriku õpetust.

President Dallin H. Oaks Esimesest Presidentkonnast, keda polnud preesterluse ja templi piirangute tühistamise ajal veel apostliks kutsutud, rääkis oma tunnetest enne ilmutust, mis need piirangud tühistas:

Kujutis

President Dallin H. Oaks

„Ma nägin nende valu ja nördimust, kes pidid neid piiranguid taluma ja ‥ püüdsid neid [piiranguid] mõista. Ma uurisin tolleagseid põhjendusi ega tundnud kinnitavat tõde üheski neist. Isikliku palvemeelse uurimise kaudu õppisin, et üldjuhul põhjendab Issand harva neid käske ja juhatust, mida Ta oma teenijatele annab. Otsustasin olla truu meie prohvetlikele juhtidele ja palvetasin – nagu nende piirangute algul lubati –, et tuleks päev, mil kõik võivad saada osa preesterluse ja templi õnnistustest.” (President Oaks Remarks at Worldwide Priesthood Celebration. – Be One—A Celebration of the Revelation on the Priesthood, 1. juuni 2018, newsroom.ChurchofJesusChrist.org)

1964. aastal sai Joseph William Billy Johnson Cape Coastist Ghanast tunnistuse taastatud evangeeliumist, olles lugenud Mormoni Raamatut ja muud Kiriku kirjandust, mida talle oli antud. Vend Johnson ja teised, kes Kirikuga liitusid, saatsid kirja president David O. McKayle, paludes, et Aafrikasse saadetaks misjonäre, kes ristiksid teda ja teisi, kellega ta oli evangeeliumi jaganud. President McKay vastas, et misjonärid saadetakse „Issanda poolt määratud ajal”, aga senikaua peaks vend Johnson jätkama evangeeliumi uurimist ja oma kaasusklike abistamist. (E. Dale LeBaron. Steadfast African Pioneer. – Ensign, dets 1999, lk 45–49)

Kuigi vend Johnsonil ei olnud tol ajal mingit võimalust ristitud saada, jagas ta koos mõne teisega mitme aasta jooksul usinalt evangeeliumi sõnumit Ghanas. Vend Johnson organiseeris mitu usklike kogudust ja juhatas nende regulaarset paastumist, mille ajal nad palusid, et misjonärid tuleks nende maale ja rajaksid nende seas Kiriku (vt Elizabeth Maki. A People Prepared: West African Pioneer Preached the Gospel before Missionaries. – history.ChurchofJesusChrist.org).

Nagu usklikud Ghanas, said tuhanded teised mustanahalised Aafrika päritolu inimesed tunnistuse taastatud evangeeliumist, kui misjonitöö 20. sajandi jooksul maailmas levis. Kiriku juhte inspireeris nende inimeste usk ja nad soovisid, et nad võiksid saada preesterluse ja templi õnnistusi (vt At 2).

President Spencer W. Kimball tundis Kiriku presidendina eriti suurt soovi sellele preesterluse ja templi piirangute küsimusele lahendus leida. Ta meenutas:

Kujutis

President Spencer W. Kimball

„Ma teadsin, et meie ees oli midagi, mis oli väga oluline paljudele Jumala lastele. ‥ Päev päeva järel käisin ma üksinda suure pühaduse ja tõsidusega templi ülemises toas ja pakkusin seal oma hinge ja oma jõupingutusi, et programmiga edasi minna. Ma tahtsin teha seda, mida Tema tahtis. Ma rääkisin sellest Talle ja ütlesin: „Issand, ma soovin vaid seda, mis on õige. ‥ Me soovime vaid seda, mida Sina soovid, ja me soovime seda siis, kuid Sina seda soovid ja mitte enne seda.” ‥ Issand tegi mulle täiesti selgeks, mida me pidime tegema.” (Teachings of Presidents of the Church: Spencer W. Kimball, 2006, lk 238–239)

Nagu on kirjas Õpetuse ja Lepingute raamatus, sai Kiriku president Spencer W. Kimball ilmutuse, mida kinnitati teistele Kiriku juhtidele Salt Lake’i templis 1. juunil 1978 (vt At 2, sissejuhatus).

Ilmutusest avalikult teavitades ütles Esimene Presidentkond:

Kujutis

President Kimball ja nõuandjad

„Oleme [palunud] pikalt ja südamest nende meie ustavate vendade eest, veetes palju tunde templi ülemises toas, paludes Issandalt jumalikku juhatust.

Ta on kuulnud meie palveid ja kinnitanud ilmutuse läbi, et see ammu lubatud päev, mil Kiriku iga ustav ja vääriline mees võib saada püha preesterluse koos väega kasutada selle jumalikku volitust ja nautida koos oma armsamatega kõiki õnnistusi, mis sellest tulenevad, kaasa arvatud templiõnnistused, on kätte jõudnud.” (At 2)

President Gordon B. Hinckley, kes oli selle ilmutuse saamise ajal Kaheteistkümne Kvoorumi liige, tunnistas, mis tunne oli tol päeval templis olla:

Kujutis

President Gordon B. Hinckley

„Me tegime selles kõige pühamas olukorras koos palve. President Kimball ise lausus selle palve. ‥ Ruumis valitses pühalik atmosfäär. Minul oli tunne, nagu oleks avanenud kanal taevase trooni ja põlvitava, anuva Jumala prohveti vahel, kellega koos palvetasid Kaheteistkümne Kvoorumi liikmed. Jumala Vaim oli kohal. Ja Püha Vaimu väe kaudu sai prohvet kinnituse, et see, mille üle ta palvetas, oli õige. ‥

Me kõik teadsime, et oli saabunud aeg muudatuseks ning et see otsus oli tulnud taevastest. Vastus oli selge. Meie vahel oli täielik üksmeel nii meie kogemuses kui mõistmises.” (Priesthood Restoration. – Ensign, okt 1988, lk 69–70)

Kujutis

pisipilt, üleskirjutamine

Pange oma mõtted kirja

Millal olete näinud, kuidas Issand juhib oma Kirikut prohvetitele antud ilmutuse kaudu? Milliseid muutusi olete näinud Issandat tegemas teie eluajal selles, kuidas Tema kirik oma missiooni täidab? Kui võimalik, vaadake osa või tervet 1978. a üldkonverentsi teadaandest ilmutusest preesterluse kohta ja pange oma tunded kirja.

Loo märkus

Pärast ühte rasket päeva tundis vend Billy Johnson õhutust panna raadio kesköö paiku enne magama minekut mängima. Raadiost kuulis ta uudist, et preesterluse piirang oli tühistatud. Ta meenutas: „Ma hüppasin õnnest ja hakkasin Issandas rõõmustades pisaraid valama, et kätte on jõudnud aeg, mil Issand saadab misjonärid Ghanasse ja ülejäänud Aafrika riikidesse, et nad võiksid saada preesterluse. ‥ Ma olin tõepoolest õnnelik.” Kui misjonärid Ghanasse saabusid, leidsid nad eest rühma inimesi, kes olid juba taastatud evangeeliumi vastu võtnud. Vend Johnson koos oma koguduse 600 liikmega said ristitud. „Pärast Cape Coasti koguduse esimese juhatajana teenimist teenis [vend] Johnson ringkonna juhatajana, põhimisjonärina ja Ghana Cape Coasti vaia patriarhina” (Elizabeth Maki. A People Prepared: West African Pioneer Preached the Gospel before Missionaries. – history.ChurchofJesusChrist.org).

Lisainfo saamiseks võite vaadata videot „Long-Promised Day” (8:40), mis kirjeldab Billy Johnsoni rõõmu, kui ta sai teada ilmutusest, mis andis preesterluse kõikidele väärilistele meestele.

Kujutis

Vanem Cannon ristib pöördunuid

Preesterluse ja templi piirangud lõpetanud ilmutuse tulemusena kuulutavad misjonärid tänasel päeval evangeeliumi paljudes Aafrika riikides; sellele mandrile on ehitatud templeid ja sajad tuhanded mustanahalised Aafrika päritolu inimesed on saanud evangeeliumi talitusi iseenda ja oma surnud esivanemate eest. Tänasel päeval on mustanahaliste Aafrika päritolu liikmete panus Kirikusse hindamatu üle kogu maailma, kui nad on koos oma kaaspühadega ja püüavad saada üheks Kristuses (Gl 3:28).

Kujutis

pisipilt, mõtisklemine

Mõtisklemine õppetunniks valmistumisel

Mida võite õppida vend Johnsoni valmisolekust võtta vastu ja elada taastatud evangeeliumi järgi, kuigi alguses ei võinud ta mõnda aega preesterluse ja templi õnnistustest osa saada?