Kümnis on seadus meie kaitseks ja edenemiseks

1899. aasta mai alguses tundis president Lorenzo Snow, et peab külastama Saint George’i ja teisi asulaid Utah’ osariigi lõunaosas. Ta pani kiiresti kokku grupi inimesi, kes selle pika reisi temaga kaasa teeksid. Nende hulgas olid ka mitmed üldjuhid.

Kui president Snow teekonnaks ettevalmistusi tegi, ei öelnud ta kellelegi, mispärast just nemad pidid kaasa minema – ta ei teadnud seda ka ise. Hiljem ütles ta: „Kui me Salt Lake’ist lahkusime, ei teadnud me, mispärast me neid lõunas paiknevaid asulaid külastame.”¹ Kuid 17. mail, varsti pärast Saint George’i saabumist „ilmutati selgesti” Issanda tahe tema prohvetile.² 1899. aasta 18. mail peetud koosolekul kuulutas president Snow:

„Issanda sõna on antud teile, mu vennad ja õed, et te teeksite seda, mida nõutakse teilt kui inimestelt, keda ootab ees ülenduse ja hiilguse suursugune tulevik. Mis see on? See on midagi, mida teile on üha uuesti korratud, nii et olete ehk juba tüdinud seda kuulmast. … Issanda sõna teile ei ole midagi uut, see on lihtsalt see: AEG ON KÄES IGAL VIIMSE AJA PÜHAL, KES LOODAB OLLA TULEVIKUKS VALMIS JA TOETADA OMA JALAD KINDLALE ALUSELE, TÄITA ISSANDA TAHET JA MAKSTA TÄISKÜMNIST. See on Issanda sõna teile ja see on Issanda sõna igale asulale kogu Siioni maal. Kui te pärast minu lahkumist sellele mõtlete, siis näete ka ise, et käes on aeg, et iga mees tõuseks ja maksaks oma kümnise täies ulatuses. Issand on meid õnnistanud ja olnud meile armuline; kuid on tulemas ajad, mil Issand nõuab, et me tõuseksime ja teeksime seda, mida Ta on käskinud meil teha, ega lükkaks seda enam edasi. Mida ma räägin teile selles Siioni vaias, seda ma räägin igas Siioni vaias. Ei ole ühtegi meest ega naist, kes pärast minu sõnade kuulmist võib olla rahul ilma täiskümnist maksmata.”³

Kõigi oma eelnenud 50 apostliks olemise aasta jooksul oli president Snow harva maininud oma jutlustes kümnise seadust. See olukord muutus Utah’ osariigis Saint George’i linnas temale antud ilmutuse tõttu. Hiljem ütles ta: „Ma pole kunagi saanud selgemat ilmutust kui [ilmutus], mille sain kümnise kohta.”⁴ Saint George’ist reisisid president Snow ja tema kaaslased linnast linna läbi Lõuna-Utah’ tagasi koju Salt Lake City’sse, pidades teel 24 koosolekut. President Snow pidas 26 jutlust. Iga kord, kui ta kõneles, soovitas ta pühadel täita kümnise seadust.

Grupp naasis Salt Lake Citysse 27. mail. Ajalehereporter kirjutas: „President Snow näeb täna välja tugevam ja aktiivsem kui päeval, mil ta Salt Lake’ist lahkus. Vastates reporterile, kes oli öelnud, et prohvet on „talunud teekonda üllatavalt hästi”, sõnas 85-aastane prohvet: „Jah, seda ütlevad nad kõik. … See reis tegi mulle head. Ma pole end ealeski paremini tundnud. Ma pole kunagi oma elus midagi niisugust tundnud. Ma tunnen, et Issand hoiab mind ülal vastusena pühade palvetele.”⁵

Pärast aruandmist oma tervise kohta jagas ta oma tähelepanekuid Lõuna-Utah’ pühade usu ja õigemeelsuse kohta. President Snow ütles, et teda ja tema kaaslasi võeti vastu „kõige soojemate rõõmu ja lugupidamise väljendustega”.⁶ Ta rääkis, et kui oli andnud pühadele nõu kuuletuda kümnise seadusele, „langes Issanda Vaim inimeste peale ja nad täitusid suure rõõmuga ning lubasid oma südames, et järgivad iga selle põhimõtte detaili”.⁷ Kui temalt päriti inimeste üldise olukorra kohta, vastas ta: „Nad elavad mugavates majades, nad käivad hästi riides ja neil paistab olevat külluses süüa ja juua. Saint George’i vaia inimesed kannatavad tõsise põua käes. Nii tõsist põuda pole sel maal varem nähtud, kuid kui neil on usku, saavad nad varsti vihma.”⁸

29. ja 30. mail pidas president Snow kümnise teemal kaks jutlust, esimese Vesta Neidude ametikandjatele ja teise Noorte Meeste Vastastikuse Edu Seltsi ametikandjatele.⁹ Pärast teist loengut tegi vanem B. H. Roberts Seitsmekümnest avalduse, mida toetasid kõik kohalviibijad: „Meie võtame vastu kümnise õpetuse, nagu selle on esitanud president Snow, kui Issanda sõna ja tahte meile ja me võtame selle vastu kogu südamest; me järgime seda ise ja teeme kõik, mis on meie võimuses, et kõik viimse aja pühad teeksid samuti.”¹⁰ 2. juulil osalesid kõik üldjuhid ja Kiriku vaiade ning koguduste esindajad pühalikul koosolekul Soolajärve templis, olles koosolekuks valmistudes paastunud ja palvetanud. Sellel koosolekul võeti ühel häälel vastu sama avaldus.¹¹ President Snow ise oli sellele avaldusele ustav, õpetades kümnise seadust paljudes vaiades ja juhatades teisi Kiriku juhte tegema sama.

Külaskäigule Lõuna-Utah’sse järgnenud kuude jooksul kuulis president Snow viimse aja pühade uuendatud otsusest kuuletuda kümnise seadusele. See teade pakkus talle „suurt rõõmu ja rahuldust,”¹² sest ta teadis, et jätkuvalt sellele seadusele kuuletudes „valatakse selle rahva peale Kõigevägevama õnnistused ja Kirik edeneb sellise jõu ja kiirusega nagu ei kunagi varem.”¹³

President Snow oli pühadele korduvalt kinnitanud, et neid õnnistatakse nii ajalikes kui vaimsetes asjades, kui nad kuuletuvad kümnise seadusele.¹⁴ See lubadus täitus osaliselt 1899. aasta augustis, kui Saint George’i rahvas sai põua ajal mõningast leevendust. Tasuks nende usu eest sadas maha 74,4 mm vihma, mida oli rohkem kui eelmise 13 kuu jooksul kokku.¹⁵ President Snow lubas samuti, et kuulekus kümnise seadusele toob õnnistusi kogu Kirikule. Ta oli kindel, et ustavate kümnis aitab Kirikul vabaneda võlgnevustest, mis olid kogunenud peamiselt tagakiusamise tagajärjel.¹⁶ See lubadus täitus aastal 1906, viis aastat pärast president Snow’ surma. 1907. aasta kevadisel üldkonverentsil teatas president Joseph F. Smith:

„Ma usun, et Kiriku ajaloos pole varem olnud aega, mil viimse aja pühad oleksid täitnud kümnise seadust ulatuslikumalt ja ausamalt kui viimasel ajal. Aastal 1906 on kümnist makstud rohkem kui ühelgi teisel aastal. See näitab, et viimse aja pühad täidavad oma kohust, et neil on usku evangeeliumisse, et nad soovivad pidada Jumala käske ja maksavad kümnist ustavamalt kui ehk kunagi varem. Ma soovin veel teile öelda − ja ma teen seda õnnitluse näol −, et tänu Issanda õnnistusele ja pühade ustavusele oma kümnise maksmisel oleme suutnud kustutada kõik Kiriku võlad. Täna ei võlgne Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik kellelegi ainsatki dollarit, mida ta ei suuda kohe tasuda. Nüüdseks oleme olukorras, kus võime kõige eest kohe maksta. Me ei pea enam raha laenama ega pea seda tegema ka tulevikus, kui viimse aja pühad jätkavad elamist usus ja peavad kinni kümnise seadusest.”¹⁷ (Vt 1. soovitust lk 152.)

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk V–VIII.

1. Vaadake üle president Snow’ jutustus ilmutuse saamisest kümnise kohta (lk 145–148). Mõelge tema valmidusest reisida Saint George’i ja inimeste valmidusest kuuletuda kümnise seadusele. Mida me sellest loost õpime?

2. Mida tähendab, et kümnise seadust ei ole raske mõista? (Vt mõningaid näiteid lk 148–149.) Miks võivad mõned inimesed kümnise seadusele kuuletumist raskeks pidada? Kuidas võivad president Snow’ õpetused aidata kellelgi saada tunnistust kümnise maksmisest?

3. Uurige osa, mis algab lk 149. Milliseid õnnistusi olete teie või on teie lähedased saanud kümnise eest ehitatud hoonete ja programmide kaudu? Miks on kümnise maksmine meie esmane kohustus?

4. President Snow tunnistas, et kümnise seadusele kuuletudes saame õnnistusi (lk 150). Milliseid õnnistusi on kümnise seadus toonud teie ellu? Teie pere ja sõprade ellu?

5. Kaaluge president Snow’ nõuannet vanematele ja õpetajatele (lk 151–152). Mispärast on tähtis, et ka lapsed maksaksid kümnist, „ükskõik kui vähe seda on”? Kuidas saame õpetada lapsi kümnist ja annetusi maksma?

Samateemalised pühakirjakohad: Ml 3:8–10; ÕL 64:23; 119:1–7