Ristimine ja Püha Vaimu and

Jumal on kehtestanud teatud põhimõtted, mida mõistes ja järgides saavad inimesed vaimsete teadmiste, andide ja õnnistuste osaliseks. Maailma algusaegadel ja apostlite eluajal said inimesed vaimse väe ja mitmesuguste eelisõiguste osalisteks, võttes omaks Issanda kehtestatud reeglid, püüdes neid mõista ja täites neid ustavalt. Aabel, üks Aadama poegadest, saanud teada, et ohvriandide toomine on Jumala käsk, mida järgides pälvivad inimesed õnnistusi, pidas tööle hakates sellest käsust kinni ja tõi ohvriande, tänu millele ta sai Kõigekõrgema ilmutuste osaliseks (1Ms 4:4; Hb 11:4).

Ja kui veeuputuse-eelsed inimesed olid end rüvetanud ning kätte jõudis aeg, mil neile pidi osaks saama häving, ilmutas Issand viisi, kuidas õiglased võivad pääseda, ning kõik, kes mõistsid ja talitasid vastavalt õpetusele, said lubatud õnnistuse (1Ms 6–8).

Joosua pidi enne Jeeriko linna vallutamist astuma teatavaid Jumala määratud samme. Kui kõik oli korrakohaselt tehtud, langes linn vastavalt käsule kohe tema valdusesse (Jos 6).

Veel üks juhtum, mis leidis aset Süüria kuninga väepealiku Naamaniga. Kannatades pidalitõve käes ja kuulnud prohvet Eliisast, palus ta prohvetil ennast puhtaks teha. Prohvet, kel oli Püha Vaimu kaaslus, mis [kõneleb] Jumala tahtest, teavitas Naamanit, et ta saab puhtaks, kui peseb ennast seitse korda Jordani jões. Esialgu leidis Naaman ülesande liiga lihtsa olevat ning oli pahane ega tahtnud nõu kuulda võtta – ta ei tahtnud teha midagi nii lihtsat. Aga pärast järelemõtlemist alandas ta ennast, tegi vastavalt reeglitele ning ennäe − kohe järgnesid õnnistused (2Kn 5:1–14).

Kui evangeeliumi ajajärk oli sisse juhatatud, saadi ande ja õnnistusi samasugustel põhimõtetel − kuuletudes kehtestatud reeglitele. Issand andis ka siis teatud käske, lubades kuuletujatele erilisi eelisõigusi, ja kui nii tegutseti – kui täideti käske igas üksikasjas –, siis läksid täide ka lubatud õnnistused.³

Mõned kujutavad ekslikult ette, et evangeeliumi ajajärgul ei saadud ande ja õnnistusi mitte välise kuulekuse või väliste tegude kaudu, vaid üksnes usu ja meeleparanduse ja vaimsete püüdluste kaudu, mis seisavad lahus füüsilistest tegudest. Kuid jätkem kõrvale inimeste tavad, ebausk ja usutunnistused ning vaadakem Jumala sõna, millest leiame, et välised teod või välised talitused olid evangeeliumi ajajärgul lahutamatult seotud seesmiste tegude − usu ja meeleparandusega. Selle tõestuseks räägin järgmisest tähelepanekust.

Päästja ütles: „Aga miks te mind hüüate: „Issand, Issand!” ega tee, mida ma ütlen?” (Lk 6:46) Veel ütles Ta: „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule” (Mt 7:24). Ning edasi: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse” (Mk 16:16). Samuti ütles Ta: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki” (Jh 3:5). Need meie Päästja ütlemised nõuavad inimestelt, kes tahavad saada päästetud, väliseid tegusid.

Nelipüha päeval ütles Peetrus teda ümbritsevale rahvahulgale: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni” (Ap 2:38). Sellest prohvetlikust ütlusest saame teada, et inimesed peavad sooritama väliseid tegusid nagu veega ristimine, et saada pattude eest andeks ning pärast seda saada Püha Vaimu and. Kuid enne väliseid tegusid tuleb läbi viia seesmised teod – usk ja meeleparandus. Usk ja meeleparandus toimuvad enne ristimist ja ristimine enne pattude andekssaamist ning Püha Vaimu vastuvõtmist.

Mõned ei pea õigeks lugeda ristimist Jumala seatud oluliste põhimõtete hulka, mida peab täitma, et saada pattude eest andeks. Nendele me vastame, et Päästja ja apostlid on teinud nõnda enne meid, seepärast tunneme end olevat kohustatud järgima nende eeskuju. … Ristimine … juhib meie hinge patust ja rüvetatusest läbi usu suure lepituseni.

On selgelt näha, et tuleb teha väliseid tegusid, nii nagu tuleb uskuda ja teha meeleparandust, et saada Jumala antud eelisõigusi.⁴ (Vt 2. soovitust lk 52.)

Veega ristimine moodustab osa Kristuse evangeeliumist, mistõttu me näeme, et Jumala teenrid olid varajastel aegadel selle talituse läbiviimisel väga hoolsad.

Pühendame nüüd õige ühe hetke, et saada ülevaade viisist, kuidas ristimistalitust läbi viidi. On üsna ilmne, et oli vaid üks moodus või viis, kuidas seda talitust läbi viia, ja seda moodust selgitati apostlitele ning nad tegutsesid rangelt selle järgi kõikidel ristimistalitustel. Sellest teemast õige ülevaate saamiseks on vaja viidata ristimise läbiviimise asjaoludele.

[Ristija] Johannese kohta on öeldud, et ta ristis Ainonis, sest seal oli palju vett (Jh 3:23). Kui ristimist oleks sooritatud piserdamise teel, ei oleks ta läinud Ainonisse sellepärast, sest selles maakohas on palju vett. Isegi kogu Juudamaa ülepiserdamiseks oleks läinud ainult natukene vett ja seda oleks jätkunud ka ilma Ainonisse minemata. Meile on samuti öeldud, et ta ristis Jordani ääres ja pärast ristimist tuli meie Päästja veest välja, mis näitab, et ta oli olnud vee sees, et talitust õigel viisil läbi viia (Mt 3:16). Veel räägitakse kojaülemast, kes astus koos Filippusega vette ja siis tulid nad veest välja (Ap 8:26–38). Igaüks, kes ei nõustu nimetatud põhjustega, peab tõdema, et kui vähese vee otsaette piserdamisest oleks olnud küllalt, ei oleks need inimesed talituse sooritamiseks vette läinud. Paulus annab oma kirjas pühadele meile lihtsa tunnistuse vee alla kastmise vajalikkusest. … Apostel ütleb, et pühad on koos Kristusega maha maetud ristimise kaudu (Rm 6:4; Kl 2:12).

On täiesti ilmne, et neid ei maetud ristimisel ilma täielikult vee alla panemise ehk veega katmiseta. Millegi kohta ei saa öelda, et ta on maetud, kui kas või üksainuke osa temast on katmata; nii ei ole ka inimene ristimise ajal vette maetud, kui kogu ta keha pole vees. See apostlipoolne selgitus ristimise viisist on kooskõlas meie Päästja antud selgitusega: kes ei sünni veest jne. Millestki sündimine tähendab millessegi paigutamist ja sealt väljumist. Veest sündimine tähendab samuti, et meid on asetatud vete üsasse ja sealt taas välja toodud.

Loodetavasti on juba piisavalt öeldud veenmaks iga mõistlikku ja eelarvamustevaba inimest, et vee alla kastmine oli see moodus, kuidas ristimistalitust varakristluse päevadel läbi viidi, mil evangeeliumi kuulutati selle puhtuses ja täiuses, mispärast lõpetan siinkohal oma tähelepanekud.

Heebrealaste 6. [peatükist] õpime, et käte pealepanemist loeti evangeeliumi põhimõtete hulka. Kõik teavad, et see talitus, nagu ka ristimine pattude andekssaamiseks vee alla kastmise teel, on põhimõte, mis tänapäeva kristlikes kirikutes on hooletusse jäetud. Loodan, et mõned märkused sellel teemal tulevad seepärast kasuks. Jeesus Kristus asetas mitmel puhul oma käed haigete peale ja tegi nad terveks, ning oma käsus apostlitele Markuse viimase peatüki lõpus ütleb Ta: Uskujaid saadavad sellised tunnustähed, haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks, jne. Hananias pani oma käed Sauluse peale, kes kohe pärast selle talituse läbiviimist sai tagasi oma nägemise (Ap 9:17–18). Paulus, sattudes pärast laevahukku Maltale, pani oma käed Publiuse isa, saare tähtsaima mehe peale ning ravis ta palavikust terveks (Ap 28:8.). Need pühakirjakohad näitavad selgelt, et käte pealepanemine on Jumala määratud [viis], mille kaudu võib saada taevaseid õnnistusi.

Haigete tervekstegemine oli seotud selle talituse läbiviimisega, ent kui me tutvume selle teemaga lähemalt, siis leiame, et selle talitusega on seotud isegi suuremad õnnistused. Meile on räägitud, et Filippus oli Samaarias ristinud mehi ja naisi ja see valmistas neile suurt rõõmu. Arvatavasti rõõmustasid nad selle üle, et olid saanud oma patud andeks läbi usu, meeleparanduse ja ristimise, ning et nad olid ühtlasi saanud teatud osa Jumala Pühast Vaimust, mis loomulikult neile järgnes, kui nad olid saanud puhtalt südametunnistuselt vastuse pattude andekssaamise kohta. Tänu osakesele Pühast Vaimust, millest nad osa said, hakkasid nad nägema Jumala riiki. Meenutagem, et meie Päästja on kuulutanud: ükski inimene ei näe Jumala riiki, kui ta pole uuesti sündinud. Ja järgmises salmis ütleb Ta: kes ei sünni veest ja Vaimust, ei pääse Jumala riiki (Jh 3:3–5.).

Need inimesed Samaarias olid sündinud veest – nad olid kogenud esimest sündi, mispärast nad võisid näha Jumala riiki, mõtiskleda vaimus selle erinevate õnnistuste, eeliste ja auhiilguse üle. Kuid kuna nad ei olnud veel teist korda sündinud Vaimu läbi, siis ei olnud nad veel Jumala riiki sisenenud – nad ei olnud evangeeliumi õnnistuste täiusest osa saanud. Kui apostlid kuulsid Jeruusalemmas Filippuse edust, saatsid nad Peetruse ja Johannese Samaariasse, et viia läbi käte pealepanemise talitus. Samaariasse jõudnud, asetasid nad oma käed nende pea peale, kes olid saanud ristitud, ning nad võtsid vastu Püha Vaimu (Ap 8:5–8, 12, 14–17).⁵ (Vt 3. soovitust lk 52.)

Kui [talitusi] viib läbi keegi, kes ei ole Jumala poolt saadetud, ei järgne samad õnnistused. Apostlid ja seitsmekümned oli ametisse asetanud Jeesus Kristus, et nad teeksid evangeeliumi talitusi, tänu millele võib saada igaveste maailmade andide ja õnnistuste osaliseks. Seepärast ütles Kristus apostlitele: „Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud” (Jh 20:23). See tähendab, et iga inimene, kes tuleb alandlikkuses ja siiralt oma patte kahetsedes ja kelle apostlid ristivad, saab oma patud andeks läbi Jeesuse Kristuse lepitava vere, ja käte pealepanemise kaudu võtab ta vastu Püha Vaimu; kes aga keeldub osa saamast nendest asjadest, selle patud jäävad tema peale. … Selle väe ja volituse evangeeliumi talituste läbiviimiseks andsid apostlid edasi teistele. Nii ei olnud apostlid ainsad, kellel lasus vastutus selle töö eest. … Kuni ei leita kedagi, kes on ametisse asetatud, kedagi, kellel on volitus ristida ja käsi peale panna, ei vastuta keegi nende talituste läbiviimise eest ega saa oodata õnnistusi, kui talitus pole läbi viidud seaduse kohaselt.

… Volitus evangeeliumi talituste läbiviimiseks [oli] kadunud mitu sajandit. … Kirik, mille rajasid apostlid, taganes vähehaaval usust, eksles tühermaal ja kaotas oma volituse ja preesterluse, ning eemaldunud Jumala korrast, kaotas samuti annid ja armu; rikkus seadusi ja muutis evangeeliumi talitusi; muutis vee alla kastmise piserdamiseks, jättis täiesti hooletusse käte pealepanemise; põlgas ettekuulutust ega uskunud tunnustähti. …

Johannes, näinud kiriku eksimist pimedusse ja kõnelnud sellest, … räägib oma ilmutuses (ptk 14, s 6) evangeeliumi taastamisest: „Ma nägin teist inglit keset taevast lendavat; sellel oli igavene evangeelium, et kuulutada evangeeliumi neile, kes elavad ilmamaal.” On ilmne, et see ettekuulutus pidi täituma mingil ajal enne meie Päästja teist tulemist.

… Ma tunnistan nüüd, olles saanud Jumala ilmutuse kaudu kõrgeima kinnituse, et see ettekuulutus on juba täitunud, et Jumala ingel on külastanud inimesi ja taastanud selle, mis oli kaua aega kadunud, nimelt preesterluse – kuningriigi võtmed –, igavese evangeeliumi täiuse.⁶ (Vt 4. soovitust lk 52.)

Niisugune oli siis evangeeliumi kord apostlite päevil: usk Jeesusesse Kristusesse, meeleparandus, ristimine vee alla kastmise läbi pattude andekssaamiseks ja käte pealepanemine Püha Vaimu vastuvõtmiseks. Kui seda korda mõisteti ja õigesti järgiti, järgnesid sellele kohe vägi, annid, õnnistused ja imelised võimalused. Igal ajastul ja perioodil, kui neid samme korrakohaselt järgitakse, järgnevad samad õnnistused, kuid kui see kord on kas täiesti või osaliselt unarusse jäetud, siis puuduvad õnnistused täielikult või need vähenevad.

Kristus kõneleb apostlitele antud ülesandega seoses mõnest üleloomulikust annist, mille osaliseks said need, kes sellele korrale kuuletusid (Mk 16:15–18). Paulus … annab täielikuma ülevaate erinevatest andidest, mis käivad kaasas evangeeliumi täiusega. Ta mainib neist üheksat ja teavitab meid, et seda kõike teeb üks ja seesama Püha Vaim (1Kr 12:8–10). Püha Vaim on lubatud meile kõigile, keda Issand kutsub (Ap 2:37–39). See and on muutumatu oma loomuselt ja toimingutes ning lahutamatult seotud selle skeemi või korraga; siis on ka mõistlik, ühtne ja pühakirjadega kooskõlas oodata samu ande ja õnnistusi, nii nagu Noa pärast laeva ehitamist võis saada oma ilmaliku pääste vastavalt lubadusele (Ms 7:42–43); või nagu Joosua, käinud ümber Jeeriko kindel arv kordi, võis ronida üle langenud müüride ja vangistada Jeeriko elanikud (Jos 6:12–20); või nagu iisraellased, tuues kästud ohverdusi, võisid, nagu oli lubatud, oma patud andeks saada (3Ms 4:22–35); või nagu Naaman, kui ta pärast Eliisa õpetuse järgimist oli pesnud ennast Jordanis seitse korda, võis nõuda tervekssaamist ja nii see ka sündis (2Kn 5:1–14); või ka pime mees, kes pärast Siiloa tiigis pesemist võis saada lubatud tasu (Jh 9:1–7). Siis, ütlen ma, on sünnis ja järjepidev, et kui inimene heidab kõrvale oma eelarvamused, kartused ususekti suhtes ja väärad traditsioonid ning allub Jeesuse Kristuse evangeeliumi korrale, siis ei ole selestilisest maailmast allpool midagi, mis takistaks Püha Vaimu anni ja kõikide apostliteaegsete evangeeliumiõnnistuste saamist.

Saamaks usku, mis päästaks meid Jumala juurde, peame saama Püha Vaimu, ja saamaks Püha Vaimu, peame uskuma Jeesusesse Kristusesse ja parandama meelt oma pattudest, see tähendab need hülgama ning minema siis edasi ja saama vee alla kastetud pattude andekssaamiseks ja seejärel saama käte pealepanemise talituse.⁷

Kui me selle evangeeliumi vastu võtsime, lubasime Jumalale, et laseme end juhatada ja juhtida ning me järgime Püha Vaimu soovitusi; et me järgime soovitusi, mis tulenevad põhimõttest, mis annab elu, mis annab teadmist, mis annab mõistmist Jumala asjadest, mis annab edasi Jumala tahet, ja et me töötame Jumala eesmärkide saavutamiseks inimpere päästmisel, võttes oma elu motoks „Jumala riik või ei midagi”. „Kui täpselt me oleme nendest lepingutest kinni pidanud … ja järginud Püha Vaimu juhatusi, peame ise otsustama. Niivõrd, kui me oleme seda teinud, on Kõigevägevam meid õnnistanud ja nii palju on meie meeli valgustatud ja meie mõistmist suurendatud ning me oleme liikunud edasi pühaduse teerajal, täiuslikkuse teerajal. … Just sedavõrd, kui oleme oma ustavuses eksinud, … just niipalju oleme jäänud kaotajateks püüdluses saada igavene elu, saada tarkust ja teadmisi ja küllaldaselt jumalikku tarkust, et takistada tee pahedele ja meid ümbritsevatele kiusatustele. Ja just niivõrd, kui me oleme järginud jumaliku Vaimu juhatusi, oleme tundnud oma hinges rahu ja rõõmu, oleme löönud vaenlast, oleme kogunud endale varandust, mida koi ja rooste ei riku, nii palju oleme edasi liikunud teel selestilise kuningriigi poole.⁸ (Vt 5. soovitust lk 52.)