Elus saadud õppetunnid

Ma olen mõtisklenud hiljuti neile paljudele imelistele kogemustele, mis on mulle elus osaks saanud. Tänades oma Taevast Isa nende imeliste õnnistuste ja võimaluste eest, olen ma mõistnud, ehk isegi rohkem kui kunagi varem, kui otsustav tähtsus oli mu elus kujunemisaastatel.

Paljud tähtsaimad ja elu muutvad eluhetked leidsid aset, kui ma olin noor mees. Tollal saadud õppetunnid kujundasid mu iseloomu ja vormisid mu saatust. Ilma nendeta oleksin ma väga erinev inimene ja hoopis erinevas kohas kui täna.

Täna õhtul tahaksin ma kõneleda mõned minutid mõnest sellisest kogemusest ja mida need mulle õpetasid.

Ma ei unusta iial ühte keskkooli ajal teise kooli vastu peetud ameerika jalgpalli mängu. Ma mängisin külgpositsioonil ja minu ülesandeks oli kas palli endale saanud mängijat blokeerida või püüda end vabaks joosta, et mängujuht saaks palli mulle visata.

Põhjus, miks ma seda erilist mängu nii hästi mäletan, on see, et too sell teisel pool palli – mees, keda ma pidin blokeerima – oli hiiglane.

Ma polnud just kõige pikem sportlane maailmas. Aga see teine poiss võis olla küll. Ma mäletan, kuidas vaatasin talle otsa ja mõtlesin, et ta kaalub ilmselt sama palju kui kaks mind. Pidage meeles, et kui meie mängisime, polnud meil sellist kaitsevarustust nagu tänapäeva mängijatel. Mu kiiver oli valmistatud nahast ja sel polnud näokaitset.

Mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda enam jõudsin ma kaine arusaamiseni, et kui peaksin laskma tal end kinni püüda, elaksin ülejäänud hooaja vältel oma meeskonnale kaasa haiglavoodist.

Minu õnneks olin ma kiire. Ja suurem osa esimesest poolajast suutsin ma teda vältida.

Väljaarvatud ühes olukorras.

Meie mängujuht astus tagasi, et pall õhku visata. Mina olin vaba. Ta viskas palli ja see lendas hooga minu poole.

Ainus probleem oli selles, et kuulsin enda taga rasket galopeerimist. Mõistsin ereda selgusega, et kui palli kätte saan, on täiesti võimalik, et hakkan edaspidi toituma sondi kaudu. Pall aga suundus minu poole ja mu võistkond lootis minule. Niisiis küünitasin ma palli järele ja tõstsin – viimasel hetkel – pilgu.

Ja seal ta oli.

Ma mäletan, kuidas pall mulle käte vahele lendas. Ma mäletan, et nägin vaeva selle kinni püüdmisega. Ma mäletan seda heli, kui pall murukamarale kukkus. Ma ei mäleta hästi, mis juhtus pärast seda, sest hiiglane jooksis mulle otsa niisuguse hooga, et ma polnud enam kindel, kus planeedil ma olen. Üks asi, mida ma mäletan, oli läbi tumeda udu kostev madal hääl: „Paras sulle vales meeskonnas olemise eest!”

William McKinley Oswald oli mu keskkoolis jalgpallitreener. Ta oli väga hea treener ja tal oli mu elus sügav mõju. Aga ma arvan, et mängijate motiveerimist õppis ta ilmselt sõjaväe rividrilliseersandilt.

Tollepäevase poolaja kõne ajal meenutas treener Oswald kogu meeskonnale söötu, mille ma olin käest lasknud. Seejärel viitas ta otse mulle ja ütles: „Kuidas sa said seda teha?”

Tema hääl polnud vaiksete killast.

„Ma tahan teada, mis pani sind seda söötu käest laskma.”

Ma hakkasin hetkeks kogelema ja otsustasin lõpuks tõtt rääkida. „Ma lasin palli silmist,” ütlesin ma.

Treener vaatas mulle otsa ja ütles: „Just nii, sa lasid palli silmist! Ära tee seda enam kunagi! Sellise vea tõttu kaotatakse mänge!”

Ma austasin treener Oswaldit ja otsustasin kohutavale enesetundele vaatamata treeneri korraldusi täita. Ma vandusin, et ei lase enam kunagi palli silmist, isegi kui see tähendaks seda, et teisel pool joont olev hiiglane lööb mind Mongooliasse.

Me suundusime tagasi väljakule ja alustasime teist poolaega. Mäng oli tasavägine ja kuigi mu meeskond oli hästi mänginud, olime me neljanda poolaja lõpuminutitel neli punkti maas.

Mängujuht andis märku, et järgmises rünnakukombinatsioonis saan mina palli. Ma läksin taas väljakule, ja taas olin ma vaba. Pall suundus minu poole. Seekord aga oli hiiglane minu ees ja tal oli täiuslik positsioon, et pall endale saada.

Ta sirutas käed üles, kuid pall lendas tal käte vahelt läbi. Ma hüppasin kõrgele, ega lasknud hetkekski palli silmist, haarasin selle järele, püüdsin kinni ja tõin meile võidupunktid.

Ma ei mäleta eriti hilisemaid pidustusi, kuid mul on meeles, kuidas treener Oswald mind vaatas.

„Hästi tehtud, et palli silmist ei lasknud,” ütles ta.

Ma naeratasin vist terve järgnenud nädala.

Ma olen tundnud mitmeid suurepäraseid mehi ja naisi. Kuigi nende päritolu, anded ja väljavaated on erinevad, on neil kõigil midagi ühist: nad töötavad usinalt ja visalt oma eesmärkide nimel. Kergesti võib tähelepanu hajuda ja me ei keskendu enam asjadele, mis on elus kõige tähtsamad. Mina olen püüdnud meeles pidada õppetunde, mis ma õppisin treener Oswaldi käest ning väärtustada seda, mis on minu jaoks tähtis, et võiksin mitte lasta silmist seda, mis omab tõelist tähtsust.

Ma kannustan teid uurima oma elu. Tehke kindlaks, kus te olete ja mida te peate tegema, et saada selliseks inimeseks, kes te olla tahate. Seadke endale inspireerivad, üllad ja õigemeelsed eesmärgid, mis sütitavad teie kujutlusvõimet ja panevad teie südame põksuma. Ja seejärel ärge laske neid silmist. Tehke järjekindlalt tööd nende saavutamiseks.

„Kui keegi liigub kindlalt oma unistuste suunas,” kirjutas Henry David Thoreau, „ja püüab elada nii, nagu ta on ette kujutanud, kohtab ta täiesti tavalisel tunnil ootamatult edu.”¹

Teiste sõnadega, ärge laske kunagi palli silmist.

Teine õppetund, mille ma sain palliväljakul, oli siis, kui ma jäin 10 mängijast koosneva kuhja alla. Tegu oli Kaljumägede konverentsi meistrivõistluste mänguga ja mängukombinatsiooni järgi pidin ma jooksma koos palliga väljaku keskelt ning tooma meile punktid, mis meid juhtima viiksid. Ma võtsin mulle antud palli ja sööstsin mängijaterivvi sisse. Ma teadsin, et olen väravajoonele lähedal, aga ei teadnud, kui lähedal. Kuigi olin kuhja all kinni, sirutasin ma sõrmed mõned sentimeetrid edasi ja tundsin seda. Väravajoon oli viie sentimeetri kaugusel.

Tol hetkel tundsin ma kiusatust palli edasi lükata. Ma oleksin sellega hakkama saanud. Ja kui kohtunikud lõpuks mängijad kuhjast välja tõmbavad, oleksin ma olnud kangelane. Keegi poleks iial teadnud.

Ma olin unistanud sellest hetkest poisikesest peale. Ja see oli kohe mu käeulatuses. Siis aga meenusid mulle mu ema sõnad. „Joseph,” oli ta mulle sageli öelnud, „tee, mis on õige ja ära hooli tagajärgedest. Tee, mis on õige ja kõik läheb hästi.”

Ma tahtsin nii väga seda väravat teha. Kuid rohkem kui oma sõprade silmis, tahtsin ma olla kangelane oma ema silmis. Ja nii jätsin ma palli paigale. Viis sentimeetrit väravajoonest.

Tookord ei teadnud ma seda, kuid see oli üks tähendusrikas kogemus. Oleksin ma palli liigutanud, oleks minust saanud hetkeks tšempion, kuid ilmaliku hiilguse autasu oleks kandnud endaga liiga kõrget ja liiga püsivat hinda. See oleks uurendanud mu südametunnistusse armi, mis oleks jäänud minuga kogu mu ülejäänud elu. Ma teadsin, et pean toimima õigesti.

Kristuse Valgus aitab meil eristada õiget valest. Kui me laseme kiusatusel summutada oma vaikse südametunnistushääle – muutub otsustamine raskeks.

Mu vanemad õpetasid mind kiusatuse tulles kiiresti reageerima ning ütlema otsekohe ja rõhutatult: „Ei!” Ma soovitan seda sama nõuannet teile. Hoiduge kiusatustest.

Veel üks õppetund, mille ma sain, oli rõõm teiste teenimisest. Ma olen rääkinud varemgi, kuidas mu isa, kes oli meie koguduse piiskop, lasi mul laadida oma käru ja viia vajalikku toitu ja tagavarasid nende perede kodudesse, kes olid puuduses. Ta polnud ainuke, kes soovis hädasolijaid abistada.

Seitsekümmend viis aastat tagasi oli Salt Lake City Teerajajate vaia Neljanda koguduse piiskopiks William F. Perschon. Ta oli Saksamaalt tulnud immigrant, kes oli pöördunud Kirikusse ja rääkis tugeva aktsendiga. Ta oli esmaklassiline ärimees, kuid kõige rohkem paistis ta silma oma suure kaastundlikkuse poolest.

Iganädalase preesterluse koosoleku ajal kordasid piiskop Perschon ja Aaroni Preesterluse hoidjad peast järgnevat lauset: „Preesterlus tähendab teenimist. Kuna mul on preesterlus, ma teenin.”

See polnud pelk hüüdlause. Kui lesknaised vajasid abi, tulid piiskop Perschon ja Aaroni Preesterlus neile appi. Kui kogudusehoonet ehitati, olid piiskop Perschon ja Aaroni Preesterlus kohal. Kui sotsiaalabitalus oli vaja rohida või võtta suhkrupeete ja kartuleid, olid piiskop Perschon ja Aaroni Preesterlus kohal.

Hiljem teenis William Perschon vaia juhatuses, kus ta avaldas mõju noorele piiskopile, kelle nimi oli Thomas S. Monson. 1950-datel aastatel kutsuti piiskop Perschon juhatama Šveitsi-Austria misjonit ja ta mängis olulist rolli esimese „meretaguse” templi ehitamisel, mis asub Šveitsi pealinnas Bernis.

Vaevalt saab mõelda piiskop Perschonile, mõtlemata murele ja kaastundele, mida ta tundis teiste vastu, ning tema väsimatule pühendumusele õpetada seda sama omadust teistele. Nendest Aaroni Preesterluse noortest meestest, keda ta piiskopina juhtis, said kakskümmend üheksa ka ise piiskopiks. Kümme teenisid vaia juhatuses. Viiest said misjoni juhatajad, kolm võtsid vastu templipresidendi kutse ja kaks teenisid üldjuhina.²

Selline vägi on suurepärasel juhil, vennad. Selline on teenimise vägi.

Kuigi ma ei mõistnud seda tookord täielikult, on mul praegu selge, et need – ja paljud teised noorena saadud õppetunnid – olid aluseks, millele on ehitatud mu ülejäänud elu.

Meil kõigil on vaimseid ande. Mõnda on õnnistatud usuanniga, mõnda teist tervenemise anniga. Kiriku liikmete seas on olemas kõik vaimsed annid. Minu puhul on vast üks vaimne and, mille eest ma olen kõige tänulikum, see, et mind on õnnistatud kuuleka vaimuga. Kui ma kuulsin oma vanematelt või Kiriku juhtidelt tarka nõu, kuulasin ma seda, püüdsin võtta selle mõtte omaks ning tegutseda sellele vastavalt.

Preesterluse vennad, ma kannustan teid viljelema kuuleka vaimu andi. Päästja õpetas, et „igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, … ja igaüks, kes neid minu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega.”³

Kuidas me teame, kas me oleme arukad või rumalad? Kui me kuuleme inspireeritud nõu, siis me kuuletume. See on arukuse või rumaluse katseks.

Mis kasu on meil sellest, kui me kuuleme arukat nõu, ent ei võta neid sõnu kuulda? Mis kasu on kogemusest, kui me sellest ei õpi? Mis kasu on pühakirjadest, kui me ei pea kalliks nende sõnu ega kasuta neid oma elus?

President Gordon B. Hinckley on lubanud, et „[Taevane Isa] külvab õnnistustega üle need, kes elavad kuulekana Tema käskudele.”⁴

Ma lisan sellele oma hääle.

Ma tunnistan, et Jeesus on Kristus, kogu inimkonna Päästja. Ma tunnistan, et Jumal on lähedal. Ta hoolib meist, oma lastest, ja armastab meid. Prohvetid, nägijad ja ilmutajad juhivad Jeesuse Kristuse taastatud Kiriku arengut. President Gordon B. Hinckley on viimse aja prohvetiks Kirikule ja maailmale.

Ma tänan oma Loojat selle imelise elu eest, kus meil kõigil on võimalus saada õppetunde, mida me ei suudaks täielikult mõista mingil muul kombel.

Mu kallid vennad, seadkem õigemeelseid eesmärke ja tehkem tööd nende saavutamise nimel, tehkem seda, mis on õige, ja ulatagem sõbrakäsi neile, kes on meie ümber. See on minu palve ja minu tunnistus, Jeesuse Kristuse nimel, aamen