Püsige rajal

Minu kodu lähedal kanjonis on ühel matkarajal silt, kus seisab: „Püsige rajal.” Kui seda rada mööda minna, saab peagi väga selgeks, et see nõuanne on põhjendatud. Seal on künkaid, käänakuid ja järsakuid. Mõnes kohas rajast eemale jääv pinnas vajub ja teatud hooajal võib juhtumisi kohata lõgismadusid. Minu tänaõhtuseks sõnumiks teile on seesama sildil olev sõnum: „Püsige rajal.”

Mõned aastad tagasi läksin ma ühe noorte naiste rühmaga Wyomingi osariigi Tetoni mägedesse seljakotiga matkama. Matk oli raske ja teisel päeval jõudsime me matka kõige ohtlikuma kohani. Me pidime matkama piki Orkaanimäekuru, mille nimi on asjakohane, kuna seal puhuvad peaaegu alati tugevad tuuled. Metsavahi juhiste kohaselt pidime me käima keset rada, hoidma end tuulisel rajaosal võimalikult madalale, oma seljakottides kõik korralikult kinni pakkima ja kiiresti liikuma. See ei olnud koht, kus pildistada ega aega viita. Ma tundsin suurt kergendust ja olin õnnelik, kui kõik noored naised selle paiga edukalt läbinud olid. Ja teate mis? Keegi neist ei küsinud, kui lähedale nad raja servale minna võivad!

Kõndides mööda eluradu tahame me vahel uidata ohtlikes kohtades, mõeldes, et see on lõbus ja põnev, ning et kõik on meie kontrolli all. Vahel arvame me, et suudame elada ääre peal ja ikka vooruslikuks jääda. See on siiski üks riskantne koht. Nagu prohvet Joseph Smith meile ütles, on „õnn … meie olemasolu eesmärk ning on ka lõpptulemuseks, kui me järgime selleni viivat rada, ja see rada on vooruslikkus” (History of Church, 5. kd, lk 234–235).

Issanda nõuanne Emma Smithile Õpetuse ja Lepingute 25. osas on Tema nõuanne kõigile Tema kallitele tütardele. Seal antakse meile käitumisnormid ja nõustatakse kõndima „vooruslikkuse radadel” (ÕL 25:2). Voorus on „mõtlemise või käitumise mudel, mis põhineb kõrgetel moraalinormidel” (Jutlusta minu evangeeliumi, [2004] lk 118). Mis siis on need kõrged moraalinormid, mis aitavad meil olla vooruslikud?

Vooruslikkus hõlmab kombekust – mõtteis, kõnepruugis, riietumises ja käitumises. Ja vooruslikkus on kõlbelisuse aluskivi. Just nagu lõgismadude poolt asustatud matkaradadele ei minda paljajalu, nii on ka tänapäeva maailmas oluline olla kombekas meie endi turvalisuse mõttes. Kui me oleme kombekad, näitame me teistele, et mõistame Taevaisa tütardena oma suhet Temaga. Me näitame, et armastame Teda ja et seisame kõiges Tema tunnistajatena. Kombekas olemine näitab teistele, et me „peame voorust kalliks” („Dearest Children, God Is Near You,” Hymns nr. 96). Kombekus ei seisne selles, et olla „trendikas”. See on südameasi ja seisneb selles, et olla püha. See ei seisne selles, et olla moodne. See seisneb selles, et olla ustav. See ei seisne selles, et olla lahe. See seisneb selles, et olla kõlbeline ja pidada kinni lepingutest. See ei seisne selles, et olla populaarne, vaid selles, et olla puhas. Kombekus on seotud läbinisti sellega, et meie jalad püsiksid turvaliselt kõlbelisuse ja vooruslikkuse rajal. On selge, et voorus on vajalik ülenduseks. Mormon aitab meil mõista, et nii voorus kui kõlbelisus on „kalleim ja hinnaliseim kõikidest asjadest” (Moroni 9: 9). Me lihtsalt ei saa endale lubada olla pealiskaudsed või minna äärele liiga lähedale. See on ohtlik jalgealune igale Jumala tütrele.

Õpetuse ja Lepingute 25. osas antakse meile nõu, et me peame hoidma kinni oma lepingutest (vt ÕL 25:13). Kinnihoidmine tähendab Issandale antud lubaduste järgimist, neist kinni pidamist ja tõeliselt kõvasti kinni haaramist. Meie lepingud annavad meile jõudu kiusatustest hoiduda. Oma lepingutest kinni pidamine muudab meid vooruserajal kindlamaks. Pidades kinni ristimisel sõlmitud lepingutest, püsime me raja keskel. Vanem Jeffrey R. Holland tuletab meile meelde:

„Oma ristimisest alates sõlmime me lepinguid, kui järgime seda igavesse ellu viivat teerada, ja püsime sellel rajal neist lepingutest kinni pidades …

Kui me püsime lepingurajal, piisab Püha Vaimu õhutustest alati meie vajaduste rahuldamiseks. Meie rada läheb enamjagu päevi ülesmäge, kuid abi, mida me mäkketõusmise tarbeks saame, on sõna otseses mõttes jumalik. Tänu meie sõlmitud lepingutele on meile abiks kolm Jumaluse liiget – Isa, Poeg ja Püha Vaim.

Selleks, et neid lepinguid endale meelde tuletada, võtame me igal nädalal sakramenti. Leiva pühitsemiseks öeldud palves me „tunnista[me] sinule, oo Jumal, Igavene Isa, et [me] soovi[me] võtta enda peale sinu Poja nime ja pidada teda alati meeles ja pidada kinni tema käskudest, mis ta on andnud [meile], et tema Vaim võiks olla alati koos [meiega]” [ÕL 20:77] („What I Wish Every New Member Knew – and Every Longtime Member Remembered,” Liahona, okt 2006, lk-d 11–12).

Kui Tema Vaim teid juhib, olete te enesekindlad ja õnnelikud ning teie mõtteid kaunistab lakkamatult voorus. Mormoni Raamatus kirjeldatakse, mis juhtus, kui kogu ühiskond pidas kinni lepingutest ning elas puhtalt ja vooruslikult: „Ja tõesti ei saanud olla õnnelikumat rahvast kõikide nende rahvaste seas, keda oli loonud Jumala käsi” (4 Nefi 1:16). Püha Vaimu juhatusel avaldate ka teie teistele õigemeelset mõju.

Mul on mu kontoris pildid minu suguvõsa erinevate põlvkondade naistest – minu vaaremast, vanaemast, emast ja mu tütrest Emist. Nende pühendunud ja päästmisplaani uskuv elu on aidanud mul ronida kõrgemale ja rännata kaugemale. Seda pilti nüüd vaadates näen ma väga selgelt, kui tähtis on elada voorulikult. Tänaseks on mul sellele pildile lisada mitte ainult üks tütar, vaid ka viis miniat ja viis väikest tüdrukutirtsudest lapselast. Ma tunnen sügavat kohusetunnet olla neile oma eluga vooruslikuks ja pühaks eeskujuks. Isegi kui teie olete tulevaste põlvede reas esimesed, on ka teil kohustus nende ees, kes teie järgi tulevad.

Hiljuti võtsin ma ette sama matka Tetoni mäestikku, millest varem rääkisin, kuid seekord koos oma abikaasa ja omavanuste sõpradega. Alguses oli see põnev ja kerge, kuid enne sihtpunkti jõudmist olime me kurnatud ja ma teadsin, et olen hädas. Ma polnud matkaks füüsiliselt ette valmistunud, nagu siis, kui aastaid tagasi noorte naistega matkama läksin – ja olin pakkinud oma matkavarustuse lohakalt ja võtnud kaasa liiga palju asju. Ma hakkasin oma kandami raskuse all väsima ja olin valmis alla andma. Karm kõrgusevahe, järsk maastik ja rasked kandamid hakkasid tunda andma ka teistele. Mu abikaasa tunnetas seda ja kiirustas edasi. Ma tundsin end hüljatuna. Kuskil tunni aja pärast aga nägin ma oma abikaasat teiselpool orgu rada mööda alla laskumas. Ta jooksis minu poole. Minuni jõudes võttis ta mu koti, pühkis mu pisarad ja juhatas mind sihtpunkti – lopsakatest männipuudest ümbritsetud kristallselge järve äärde. Seejärel pööras ta end ümber, läks piki rada tagasi ja kordas sama veel neli korda teiste matkalistega. Mul oli teda jälgides kahju, et ma polnud ette valmistunud, ja mul oli veelgi enam kahju, et mul oli kotis nii palju üleliigseid asju, mis tegid selle kandami veelgi raskemaks, mida ta minu eest kandma pidi. Aga ma olin nii tänulik tema jõu, tema omakasupüüdmatuse, tema ettevalmistatuse ja tema armastuse eest.

Püsige elumägedes ronides vooruserajal. Teile on abiks teised – teie vanemad, pereliikmed, piiskopid, nõustajad ja igas vanuses õigemeelsed sõbrad. Ja kui te väsite või pöörate valele poole, siis muutke oma suunda ja naaske vooruserajale. Pidage alati meeles, et Päästja on teie jaoks olemas. Ta võimaldab teil meelt parandada, annab teile jõudu, kergendab teie koormaid, pühib teie pisarad, trööstib teid ja aitab teil üha edasi rajal püsida.

Päästja on täiuslik vooruslikkuse eeskuju. Kõndides Püha Maa teedel, Jeesus „käis mööda maad ja tegi head” (Apostlite teod 10:38). Ta tegi terveks haiged, pani pimedad nägema ja äratas üles surnud. Ta õpetas igavikulisi tõdesid meie surelikule elule eelnenud olemasolu tõelisusest, meie maapealse elu eesmärgist ja meie võimalustest Jumala tütardena tulevases elus (vt „Elav Kristus: Apostlite tunnistus”, Liahona, apr 2000, lk 2–3). Ühes mu lemmik pühakirjakohas on öeldud: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks!” (Õpetussõnad 3:5–6)

Ma tunnistan, et see on õige. Ta pole mitte ainult teetähised paika pannud, vaid mind vahel isegi kättpidi juhatanud. „Tema tee on rada, mis juhatab õnnele selles elus ja igavesse ellu tulevases maailmas” („Elav Kristus”, Liahona, apr 2000, lk 3). Ma tunnistan teile, et Ta elab! Ta kuuleb teie palveid ja suunab teie samme. Jeesus Kristus on meie Eeskuju ja Teejuht. Püsige rajal! Olge kombekad. Piage kinni oma lepingutest ja olge Püha Vaimu kaasluse väärilised. Issand lubab: „Olge rõõmsad, sest mina juhin teid teel. Kuningriik on teie ja selle õnnistused on teie, ja igaviku rikkused on teie” (ÕL 78:18). Mind hämmastab tõepoolest „Tema võrratu elu … ja Tema suure lepitava ohverduse lõpmatu [väärtus]” („Elav Kristus”, Liahona, apr 2000, lk 2, rõhutus lisatud), Jeesuse Kristuse nimel, aamen.