Tänane päev

„Ühel päeval” on sõnakombinatsioon, milles peitub oht, kui see tähendab, et „täna mitte”. „Ühel päeval teen ma meeleparandust.” „Ühel päeval annan ma talle andeks.” „Ühel päeval räägin ma oma sõbrale Kirikust.” „Ühel päeval hakkan ma kümnist maksma.” „Ühel päeval lähen ma jälle templisse.” „… ühel päeval.”

Pühakirjad teevaks selgeks, milline oht on viivitamisel. Seoses sellega võime me avastada, et meie aeg on otsa saanud. Jumal, kes annab meile iga päeva kui aarde, nõuab aru. Meie nutame ja nutab Tema, kui me oleme kavatsenud meelt parandada ja teenida Teda homme, mis pole kunagi kätte jõudnud, või unistanud eilsetest, kui oleme tegutsemisvõimaluse käest lasknud. „Tänane päev” on hinnaline Jumala and. Mõte „ma ühel päeval teen” võib röövida meilt ilmalikud võimalused ja igaviku õnnistused.

Mormoni Raamatus kirja pandud sõnades peitub püha hoiatus ja nõuanne:

„Ja nüüd, nagu ma teile juba varem ütlesin, kuna teil on olnud nii palju tunnistusi, sellepärast ma anun teid, et te ei lükkaks edasi oma meeleparanduse päeva kuni lõpuni, sest pärast seda elu päeva, mis on meile antud, et valmistuda ette igavikuks, vaata, kui me ei kasuta oma aega hästi, kuni me oleme selles elus, siis tuleb pimeduse öö, millal ei saa teha ühtegi tööd.

Te ei saa öelda, kui te olete jõudnud sellesse hirmsasse kriisi, et ma parandan oma meelt, et ma pöördun oma Jumala poole. Ei, te ei saa seda öelda, sest see sama vaim, mis valdab teie keha ajal, kui te lahkute sellest elust, see sama vaim omab võimu vallata teie keha selles igaveses maailmas.”¹

Seejärel hoiatab Amulek, et meeleparanduse ja teenimisega viivitamine võib panna Issanda Vaimu teie juurest eemalduma.

Koos hoiatusega annab ta aga ka järgmist lootust:

„Ja seda ma tean, sest Issand on öelnud, et ta ei asu ebapühades templites, vaid ta asub õiglaste südametes; jah, ja ta on ka öelnud, et õiglased saavad istuda tema kuningriigis, et mitte kunagi enam sealt lahkuda; aga nende rõivad tuleb teha valgeks läbi Talle vere.”²

Pühakirjad on täis näiteid arukatest Jumala sulastest, kes väärtustasid seda päeva, mis neil just käsil oli ja otsustasid teha seda, mida nad teha said, mis tooks kaasa puhastumise. Üks neist oli Joosua: „Valige endile täna, keda te tahate teenida,” ütles ta, „aga mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!”³

Tema teenimine kutsub Püha Vaimu olema koos meiega. Ja Püha Vaim teeb patust puhtaks.

Isegi Päästja, kellel polnud pattu, näitas meile oma eeskujuga, kui vajalik on mitte viivitada. Ta ütles:

„Meie peame tegema selle tegusid, kes mind on läkitanud, niikaua kui päeva on; öö tuleb, mil ükski ei või midagi teha!

Niikaua kui ma olen maailmas, olen ma maailma valgus!”⁴

Ülestõusnud Päästjana on Ta tänasel päeval ja igavesti Maailma Valgus. Tema on see, kes kutsub meid tulema enda juurde ja teenima Teda viivitamata. Tema kannustus teile ja mulle on järgmine: „Mina armastan neid, kes armastavad mind, ja kes otsivad mind, need leiavad mind!”⁵

See käib nii tänase päeva kui elu kohta. Hommikupalve ja varajane pühakirjade uurimine, selleks et teada, mida me Issanda heaks tegema peaksime, võib anda päevale suuna. Me võime teada, milline neist kõikidest ülesannetest, mille vahel valida, on kõige tähtsam Jumalale ja seega ka meile. Ma olen saanud teada, et sellisele palvele vastatakse alati, kui me küsime ja mõtiskleme lapseliku allaheitlikkusega, valmis teenima viivitamatult isegi kõige alandlikumal kombel.

Paljudel päevadel ei pruugi kõige tähtsama tegemine kerge olla. See ei peagi kerge olema. Jumala eesmärgiks loomisel oli lasta meil end tõestada. Seda plaani selgitati meile vaimumaailmas enne meie sündi. Me olime seal piisavalt vaprad, et väärida võimalust siin kiusatusele vastu hakata, et valmistuda igaveseks eluks, mis on suurim kõikidest Jumala andidest. Me rõõmustasime, saades teada, et meid pannakse proovile ustavas kuuletumises, isegi kui see ei saa olema kerge: „Ja paneme nad nõnda proovile, et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib.”⁶

Kuigi me teadsime, et test saab olema raske, tundsime me rõõmu, sest olime kindlad, et saame sellega hakkama. Meie enesekindlus pärines teadmisest, et Jeesus Kristus tuleb maailma kui meie Päästja. Ta saab jagu surmast. Ta võimaldab meil saada patust puhtaks, kui oleme Tema lepituse tagajärgede väärilised.

Me teadsime ka mõnda kindlust andvat üksikasja selle kohta, mida läheb vaja, et võiksime saada meile vajalikult kombel puhtaks. Kõik, mida selliseks puhtakssaamiseks vaja läheb – nagu volitusega ristimine, Püha Vaimu saamine volitatud preesterluse hoidjate käte all, Tema meelespidamine, lastes seeläbi Tema Vaimul olla meiega, ning seejärel Tema käskudest kinnipidamine – kõik see on võimalik nende jaoks, kes meie seas on alandlikud. Selleks ei ole vaja ülimat arukust ega rikkust või pikka iga. Ja me teadsime, et Päästja tõmbab meid enda poole, ning et Tal on vägi meid aidata, kui proovilepanek osutub raskeks ja me tunneme suurt kiusatust viivitada. Suur prohvet Alma kirjeldas, kuidas Kristus sellise väe sai:

„Ja tema läheb, kannatades igasuguseid valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda sellepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused.

Ja ta võtab enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma ahelad, mis seovad tema rahvast; ja ta võtab enda peale nende nõrkused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende nõrkustele.”⁷

Igaüks meist vajab Tema abi, et hoiduda tragöödiast, mis tuleb siis, kui viivitada sellega, mida me peame tegema siin ja praegu igavese elu saamiseks. Enamikul meist on viivitamise kiusatuse taga kaks tunnet, kas üks või mõlemad neist. Nad on täielikud vastandid: üks neist on enesega rahulolu selle suhtes, mida me oleme juba teinud, ja teine on tunne, kuidas üha enam tegemise vajadus meid enda alla matab.

Enesega rahulolu kujutab ohtu meile kõigile. Seda võivad tunda naiivsed noored, kes arvavad, et tulevikus on küllalt aega vaimseteks asjadeks. Neile võib tunduda, et nad on teinud juba piisavalt oma lühikest eluaega silmas pidades. Ma tean omast kogemusest, kuidas Issand saab aidata sellisel noorel näha praegu, et ta on keset vaimseid asju. Ta saab aidata teil näha, et klassikaaslased jälgivad teid. Ta saab aidata teil näha, et nad vormivad oma igavest tulevikku selle järgi, mida nad näevad teid tegemas või tegemata jätmas. Kui te lihtsalt tänate neid selle eest, kui heaks mõjuks nad on teile olnud, võib see inspireerida neid rohkem, kui suudate ette kujutada. Kui te palute Jumalat, saab Ta ilmutada ja ilmutabki teile, kuidas inspireerida Tema eest teisi läbi võimaluste, mida Ta on pannud teie ümber juba lapsepõlvest peale.

Enesega rahulolu võib mõjutada isegi kogenud täiskasvanut. Mida paremini ja kauem te teenite, seda tõenäolisemalt saab kiusaja panna teile pähe järgneva vale: „Sa oled puhkuse ära teeninud.” Ehk olete te olnud kaks korda oma väikeses koguduses Algühingu juhatajaks. Või olete te töötanud pikalt ja tublisti oma misjonil ning ohverdanud nii palju teenimise nimel. Või ehk olete te oma elukohas Kirikus teerajaja. Teil võib tekkida mõte: „Miks mitte jätta teenimist uute inimeste hooleks. Mina olen oma osa teinud.” Teil on kiusatus uskuda, et hakkate ühel päeval taas kord teenima.

Issand saab aidata teil näha, kui ohtlik on jääda puhkama, tundes, et olete teinud piisavalt. Ta aitas mind, võimaldades mul juttu ajada ühe Tema eaka teenijaga. Ta oli jõuetu ja ta keha oli aastakümnetepikkusest ustavast tööst ja haigusest nõrgaks jäänud. Tema arstid ei lubanud tal enam kodunt lahkuda. Tema palvel rääkisin ma talle ühest reisist, mille käigus olin käinud Issanda teenistuses mitme rahva seas, tosinatel koosolekutel ja mitmetel eravestlustel, et inimesi ja perekondi aidata. Ma rääkisin talle, kui tänulikud olid inimesed tema ja ta mitmeid aastaid kestnud teenimise eest. Ta küsis minult, kas mind ootab peagi ees mõni teine ülesanne. Ma rääkisin talle ühest teisest pikast reisist, mis varsti ees seisis. Ta üllatas mind ja andis mulle enesega rahulolu vastase süsti, mille mõju, ma loodan, kestab igavesti, kui ta haaras mul käest ja ütles: „Oi, palun, võta mind kaasa.”

On raske teada, millal me oleme teinud piisavalt, et lepitus muudaks meie loomust ja et me oleksime seeläbi igavese elu väärilised. Ja me ei tea, kui palju päevi meil on järele jäänud, et teenida nii, nagu selleks vägevaks muutuseks vajalik. Me teame siiski, et meie päevadest piisab, kui me vaid neid ei raiska. Järgnev annabki teada sellest heast uudisest:

„Ja inimlaste päevi pikendati vastavalt Jumala tahtele, et nad võiksid oma meelt parandada kuni nad on lihas; sellepärast, nende seisund sai prooviseisundiks ja nende aega pikendati vastavalt käskudele, mida Issand Jumal andis inimlastele.”⁸

Sellest Õpetaja kinnitusest võib olla abi neile meie seas, kes end olude sunnil koormatuna tunnevad. Raskeimate katsumuste korral, nii kaua, kui teie võimuses on palvetada, saate te paluda armastavalt Jumalalt: „Palun lase mul täna teenida. Minu jaoks ei oma tähtsust, kui vähesega ma toime tulen. Anna mulle lihtsalt teada, mida ma saan teha. Ma olen täna kuulekas. Ma tean, et sinu abiga saan sellega hakkama.”

Teid võidakse vaikselt kutsuda tegema midagi nii lihtsat, nagu seda on kellelegi andestamine, kes on teid solvanud. Te saate seda teha haiglavoodis. Selleks võib olla minna ja aidata kedagi, kes tunneb nälga. Teid võib matta enda alla teie enda vaesus ja igapäevased tööd. Kui te aga otsustate, et ei oota, kuni teil on rohkem jõudu ja rohkem raha, ja palvetate minnes, et saada Püha Vaimu, teate te saabudes, mida teha ja kuidas aidata kedagi, kes on veelgi vaesem kui teie. Te võite avastada sinna jõudes, et nad palvetasid ja ootasid, et keegi teiesugune tuleks Issanda nimel.

Neile, keda heidutab nende olukord ja kellel on seeläbi kiusatus tunda, nagu nad ei saaks Issandat tänasel päeval teenida, annan ma kaks lubadust. Ükskõik kui rasked asjalood ka täna ei tundu, on asi parem järgmine päev, kui te otsustate teenida Issandat täna kogu südamest. Teie olukord ei pruugi paraneda igal soovitud viisil. Kuid teile on antud uut jõudu oma koormaid kanda ja uut kindlust, et kui teie koormad muutuvad liiga raskeks, kannab Issand, keda te olete teeninud, seda, mida teie ei suuda. Ta teab, kuidas. Tema valmistus selleks kaua aega tagasi. Ta kannatas teie nõrkuseid ja muresid, kui Ta oli lihas, et teada, kuidas teid nüüd aidata.

Teine lubadus, mille ma teile annan, on see, et kui te otsustate täna Teda teenida, tunnete te Tema armastust ja hakkate Teda rohkem armastama. Ehk on teil meeles järgnev pühakirjakoht:

„Ma ütlen teile, ma tahaksin, et te peaksite meeles säilitada tema nime alati oma südamesse kirjutatuna, … et te kuuleksite ja tunneksite häält, millega teid kutsutakse ja samuti nime, mille järgi ta teid kutsub.

Sest kuidas võib inimene tunda isandat, keda ta ei ole teeninud ja kes on talle võõras ja on kaugel ta südame mõtetest ja kavatsustest?”⁹

Teda täna teenides hakkate te Teda paremini tundma. Te tunnete Tema armastust ja tänulikkust. Te ei taha selle õnnistuse saamist edasi lükata. Ja Tema armastuse tundmine tõmbab teid tagasi Tema teenistusse, pühkides ära nii enesega rahulolu kui heidutatuse.

Teda teenides hakkate te tundma paremini seda häält, millega teid kutsutakse. Kui te päeva lõpus magama lähete, võivad teile meenuda sõnad: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud!”¹⁰ Ma palvetan ja palun seda tänasele päevale, kõigile päevadele ja meie elule.

Ma tean, et Taevane Isa elab ja vastab meie palvetele. Ma tean, et Jeesus on elav Kristus, maailma Päästja, ning et me võime otsustada tunda rõõmu ja rahu Tema teenistuses täna. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.