Inglite keel

Prohvet Joseph Smith süvendas meie arusaamist kõne väest, kui ta õpetas: „Iga isik, kes tegutseb usuga, tegutseb sõnade vahendusel. Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai.” Joosua rääkis ja need suured valgused, mis Jumal oli loonud, püsisid paigal. Eelija andis käsu ja taevad seisati kolmeks aastaks ja kuueks kuuks, nii et vihma ei sadanud … Kõike seda tehti usuga … Usk seega tegutseb sõnade vahendusel ning [sõnade] abil on tehtud ja tehakse praegu ning tulevikus vägevaimaid usutegusid.”¹ Just nagu iga and, „mis tuleb ülalt,” nii on ka sõna „püha ning sellest tuleb rääkida ettevaatlikult ja kuuletudes Vaimu ohjeldamisele.”²

Mõistes sel kombel sõnade väge ja pühadust, soovin ma hoiatada meid, kui hoiatamine on vajalik, selles suhtes, kuidas me räägime üksteisega ja kuidas me räägime iseendast.

Apokriivast pärineb üks rida, mis räägib selle teema tõsidusest paremini kui mina. Seal seisab: „Piitsalöök jätab nahale jälje: aga keelega murrab luid.”³ Sellele tabavale kujutluspildile mõeldes avaldas mulle erilist muljet, kui lugesin Jakoobuse raamatust, et on üks viis, kuidas ma saaksin olla „täiuslik inimene”.

Jakoobus ütles: „Sest me kõik eksime palju. [Kuid] kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees ja võib ka talitseda kogu ihu.”

Talitsemisest kirjutab ta edasi veel kujundlikult: „Kui me paneme suulised hobustele suhu, et nad oleksid meile sõnakuulelikud, siis me juhime kogu nende keha.

Vaata laevugi, ehk need küll on suured ja kangeist tuultest aetavad, juhitakse üsna väikese tüüriga …”

Seejärel jõuab Jakoobus oma loo tuumani: „Nõnda on ka keel pisuke liige … [Kuid] vaata, kui pisuke tuli süütab suure metsa (Kreeka k)!

Samuti on keel tuli … meie liikmete seas … , mis reostab kogu ihu … , nagu ta ise on süüdatud põrgust.

Sest kõikide, niihästi metselajate kui lindude, niihästi roomajate kui mereelajate loomu [on] inimese loomujõud … talitsenud,

kuid keelt ei suuda ükski inimene talitseda, seda rahutut pahategijat, täis surmavat mürki.

Sellega me täname Issandat ja Isa, ja sellega me sajatame inimesi, kes on loodud Jumala sarnaseiks.

Samast suust lähtuvad tänu ja sajatus! Nii ei tohi olla, mu vennad!”⁴

Noh, see jutt oli päris otsekohene! Kindlasti ei mõtle Jakoobus, et meie keel on alati õel, või et kõik, mida me ütleme, on „täis surmavat mürki”. Aga ta mõtleb ilmselgelt, et vähemalt mõned asjad, mida me ütleme, võivad olla hävitavad, isegi mürgised – ja see on ühele viimse aja pühale judinaid tekitav süüdistus! Hääl, mis tunnistab sügavmõtteliselt, toob kuuldavale tulihingelisi palveid ja laulab Siioni laule, võib olla seesama hääl, mis sõitleb ja halvustab, häbistab ja alandab, põhjustab valu ja hävitab samal ajal nii enda kui teiste vaimu. „Samast suust lähtuvad tänu ja sajatus,” kurvastab Jakoobus. „Nii ei tohi olla, mu vennad [ja õed]!”

On see midagi sellist, mille kallal meie kõik võiksime veidike tööd teha? On see valdkond, kus igaüks meist võiks püüda olla veidi enam nagu „täiuslik”?

Mehed, kes te olete abielus, teile on usaldatud kõige püham and, mille Jumal saab teile anda – naine, Jumala tütar, teie laste ema, kes on vabatahtlikult andnud end teile armastuse ja rõõmutoova kaasluse nimel. Mõelge nendele kenadele asjadele, mida te ütlesite, kui kohtamas käisite, mõelge neile õnnistustele, mis te olete andnud, kui olete käed armastusega tema pea peale pannud. Mõelge endast ja temast kui jumalast ja jumalannast, kes te mõlemad tegelikult olete, ning mõelge siis muudele hetkedele, mida iseloomustavad kalgid, salvavad ja talitsemata sõnad. Võttes arvesse võimalikku kahju, mida me oma keelega teha saame, pole siis ime, et Päästja ütles: „Mitte see, mis suust sisse läheb, ei rüveta inimest, vaid see, mis suust väljub, rüvetab inimest.”⁵ Abikaasa, kes ei kujuta ettegi, et ta peaks oma naist füüsiliselt lööma, võib murda julma, mõtlematu või ebasõbraliku kõnega – kui mitte tema luud – siis kindlasti ta südame ja vaimu. Füüsiline vägivald on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus üheselt ja kahemõttelisuseta hukka mõistetud. Kui on võimalik sellest veel hukkamõistvam olla, siis me räägime veelgi jõulisemalt igat laadi seksuaalse kuritarvitamise vastu. Täna kõnelen ma sõnalise ja emotsionaalse vägivalla vastu, iseäranis selle vastu, kui seda kasutab mees oma abielusuhtes. Nii ei tohi olla, mu vennad.

Samas vaimus kõneleme me ka õdedele, sest sõnalise vägivalla patt ei tunne sugu. Naised, kuidas on lugu talitsemata keelega teie suus, head või halba tegeva väega teie sõnades? Kuidas on see nii, et nii armsast häälest, mis on jumaliku loomu poolest nii ingellik, nii eesriidelähedane, nii vaistlikult hell ja talle omasel kombel heasüdamlik, võib ühel hetkel saada nii kime, nii lõikav, nii kibestunud ja talitsemata? Naise sõnad võivad olla veel läbistavamad, kui ükskõik milline kunagi sepitsetud pistoda, ja need võivad ajada neile armsad inimesed varjuma barjääri taha, mis on palju kaugem, kui keegi selle sõnavahetuse algul oleks võinud ette kujutada. Õed, teie suurepärase vaimu juures pole kohta igasugustele teravatele ja kriipivatele väljenditele, ei keelepeksule, tagarääkimisele ega pahatahtlikele märkustele. Ärgu öeldagu kunagi meie kodu, koguduse ega naabruskonna kohta, et „keel [on] tuli, … maailm täis ülekohut; [mis põleb] meie liikmete seas.”

Lubage mul laiendada seda nõuannet, et see puudutaks kõiki pereliikmeid. Me peame olema lapsega rääkides nii hoolikad. See, mida me ütleme või ütlemata jätame, kuidas me seda ütleme ja millal me seda ütleme, on nii üliväga tähtis lapse minapildi väljakujunemisel. See on veelgi tähtsam aga selle lapse usu kujunemisel nii meisse kui Jumalasse. Olge lastele öeldud märkustes ALATI toetavad. Ärge öelge neile kunagi, isegi mitte tujukana, et nad on paksud, rumalad, laisad või inetud. Te ei teeks seda kunagi pahatahtlikult, neile jääb see aga meelde ja nad võivad näha aastaid vaeva, et seda unustada – ja andestada. Ja püüdke oma lapsi mitte võrrelda, isegi kui arvate end sellega oskuslikult hakkama saavat. Te võite öelda kõige positiivsemal kombel, et „Susanna on ilus ja Sandra on tark,” kuid Susanna mäletab vaid seda, et ta pole tark ja Sandra mäletab, et ta pole ilus. Kiitke iga last eraldi selle eest, kes ta on, ja aidake tal pääseda meie kultuurile omasest sundmõttest kõrvutada, võistelda ja end alati „küündimatuna” tunda.

Kõige selle puhul on arvatavasti sõnadetagi selge, et negatiivne kõne tuleneb nii tihti meie negatiivsetest mõtetest, sealhulgas sellest, kui mõtleme ise endast negatiivselt. Me näeme omaenda vigu, me räägime – või vähemalt mõtleme – endast kriitiliselt ning peagi suhtume nii kõigesse ja kõikidesse. Ei mingit päikesepaistet, ei mingeid roose, ei mingit lootuse- ega õnnelubadust. Ei lähe kaua, kui meie ja kõik meie ümber on armetud.

Mulle meeldib, mida vanem Orson F. Whitney omal ajal ütles: „Evangeeliumi vaim on optimistlik. See usaldab Jumalat ja näeb asjade helgemat külge. Vastupidine ehk pessimistlik vaim veab inimesi alla ja Jumalast eemale, näeb tumedat külge, nuriseb, kaebab ja on aeglane kuuletuma.”⁶ Meil tuleb pidada au sees Päästja avaldust: „Olge rõõmsad!”⁷ (Mulle tundub tõepoolest, et me oleme ehk rohkem süüdi selle kui ükskõik millise muu käsu rikkumises!) Rääkige lootusrikkalt. Rääkige kannustavalt, ka iseenda kohta. Ärge püüdke lakkamatult kurta ja nuriseda. Nagu keegi kord ütles: „Isegi tsivilisatsiooni kuldajastul leidus kahtlemata mõni, kes nurises, et kõik on liiga kollane.”

Ma olen sageli mõelnud, et Nefil pidi köidikuis olla ja kaigastega peksa saada olema talutavam, kui kuulata Laamani ja Lemueli pidevat nurisemist.⁸ Kindlasti ütles ta, vähemalt ühel korral: „Pekske mind veel, kuni ma kaotan teadvuse. Muidu kuulen ma ikka veel teie nurinat.” Jah, elus on omad probleemid ja meil tuleb seista tõesti silmitsi negatiivsete asjadega, kuid palun võtke siiski vastu üks vanem Hollandi tarkusesõna – ükski ebaõnnestumine pole nii halb, et virin ei saaks seda halvemaks muuta.

Paulus sõnas seda leebelt, kuid väga lootusrikkalt. Ta ütles meile kõigile: „Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust, vaid ainult seesugune, mis on hea [ja tarvilik] kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile.

Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu …

Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära …

Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud.”⁹

Oma sügavalt liigutavas viimases tunnistuses kutsub Nefi meid „järgne[ma Jumala] Pojale kogu oma südamest,” lubades, et kui teid on „risti[tud] tule ja Püha Vaimuga; … võite rääkida uues keeles, jah, isegi inglite keeles … Ja … , kuidas te võiksite rääkida inglite keeles muidu kui Püha Vaimu läbi? Inglid räägivad Püha Vaimu võimuga; mispärast, nad räägivad Kristuse sõnu.”¹⁰ Kristus oli ja on tõepoolest „Sõna”, mis vastavalt armastatud Johannesele¹¹, on tulvil armu ja tõde, halastust ja kaastunnet.

Seega, vennad ja õed, selle pika ja igavese püüdluse käigus saada rohkem selliseks, nagu on meie Päästja, püüdkem olla „täiuslikud mehed ja naised” vähemalt sel ühel viisil praegu – sõnadega solvamata või positiivsemalt öeldes, rääkides uues keeles – inglite keeles. Meie sõnad, nagu meie teodki, peaksid olema täis usku, lootust ja ligimesearmastust, mis on need kolm suurt kristlikku nõuet, mida tänapäeva maailmas nii hädasti vaja on. Selliste sõnadega, mis on lausutud Vaimu mõju all, võib kuivatada pisaraid, ravida südameid, õilistada elu, tagasi anda lootust ja lasta võimust saada enesekindlusel. Ma palvetan, et mu sõnad, isegi sellel proovilepaneval teemal, on teie jaoks kannustavad, mitte heidutavad, et te võiksite kuulda minu häälest, et ma teid armastan, sest nii see on. Kuid mis veelgi tähtsam, palun teadke, et teie Taevaisa armastab teid ja ka Tema Ainusündinud Poeg. Kui nad räägivad teiega – ja nad tõesti räägivad – siis ei saa see olema tuule ega maavärisemise ega tule kujul, vaid vaikse ja tasase, õrna ja heasüdamliku häälega.¹² See saab toimuma inglite keeles. Tundkem kõik rõõmu mõttest, et kui me ütleme midagi arusaamist avardavat ja kannustavat ühele nende vähemate vendade, õdede ja pisikeste seast, siis me ütleme seda Jumalale.¹³ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.