Turvalise tagasipöördumise punkt

Saatan, „kõikide valede isa” (2 Nefi 2:18), „tülide isa” (3 Nefi 11:29), „kõige patu algataja” (Heelaman 6:30) ja „Jumala vaenlane” (Moroni 7:12), kasutab kurjuse jõude, et veenda meid selle idee paikapidavuses, mil iganes me oleme patustanud. Pühakirjades öeldakse tema kohta „süüdistaja”, kuna ta tahab, et me tunneksime, et meile ei saa enam andeks anda (vt Ilmutuse 12:10). Saatan tahab, et me mõtleksime, et patustades oleme me ületanud „punkti, kust pole enam tagasitulekut” -- et oma suunda muuta on juba liiga hilja. Meie kaunis, kuid samas probleemses maailmas kehtib kurb tõsiasi, et selline suhtumine põhjustab peredele, abieludele ja üksikinimeste elule suurt kurvastust, südamevalu ja ahastust.

Saatan püüab Jumala tööd järele teha ja petab seeläbi paljusid. Selleks, et panna meid lootust kaotama, tundma end armetuna nagu ta ise ja uskuma, et enam andeks saada pole võimalik, võib Saatan kasutada vääriti isegi pühakirjasõnu, mis rõhutavad Jumala õiglust, vihjamaks, et halastust pole.

Kuradi mõju eest ollakse kaitstud Jeesuse Kristuse evangeeliumi vahendusel. See on see hea uudis, et Jeesus Kristus on teinud täiusliku lepituse inimkonna eest. See on sõnum armastusest, lootusest ja halastusest, et inimest saab lepitada Jumalaga.

Patt on tahtlik üleastumine jumalikust seadusest. Jeesuse Kristuse lepitus on Jumala kingitus oma lastele, et nad saaksid patu tagajärjed parandada ja neist jagu saada. Jumal armastab kõiki oma lapsi ja ei lakka meid kunagi armastamast ega kaota meie suhtes lootust. Meie Taevase Isa plaan on selge ja Tema tõotused suured: „Sest Jumal ei ole oma Poega läkitanud maailma, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm … õndsaks saaks” (Johannese 3:17).

Kristus tuli meid päästma. Kui me oleme valinud vale suuna, võib Jeesuse Kristuse lepitus anda meile kindlust, et patt ei ole punkt, kust pole enam tagasitulekut. Turvaline tagasitulek on võimalik, kui me järgime plaani, mis Jumalal on meie päästmiseks.

Me oleme saanud selle plaani universumi kõrgeimalt võimult, nimelt Jumalalt, oma Taevaselt Isalt. See plaan valmistati ette veel enne maa rajamist. See on suur õnneplaan, halastusplaan, lunastusplaan, päästmisplaan. See plaan võimaldab meil elada füüsiliselt, kogeda surelikkust, katseaega, ning naasta Jumala juurde ja elada igaveses õnnes ning hiilguses. Seda selgitatakse Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi õpetustes.

Selle plaani järgimisel on kaunid igavesed tagajärjed nii meile isiklikult, kui meie peredele, tulevastele põlvedele ja isegi varemlahkunud põlvedele. Plaani juurde kuulub jumalik lepitamine ja andestus.

Me tunnistame, et „kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma” (Roomlastele 3:23), aga me kuulutame ka kindlameelselt, et meeleparandus ja andestus võivad olla sama tõelised kui patt.

Jeesuse Kristuse lepitus paneb iga inimese vastutama oma isiklike pattude eest. Me saame jagu iga patu tagajärgedest, kui pretendeerime lepitusega kaasnevatele õnnistustele ja kasule.

President David O. McKay ütles: „Iga Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõte ja talitus on tähtis ja oluline … , kuid inimkonna päästmise jaoks pole midagi olulisemat kui jumalik ja igavesti kehtiv meeleparanduse põhimõte” (Gospel Ideals [1953], lk 13).

„Sest päästmist ei tule mitte ühelegi … , välja arvatud meeleparanduse ja usu läbi Issandasse Jeesusesse Kristusesse” (Moosia 3:12).

See pole meeleparandus iseenesest, mis päästab inimese. See on Jeesuse Kristuse veri, mis meid päästab. Meid ei päästeta ainuüksi seeläbi, et me siiralt ja ausalt oma käitumist muudame, vaid „peale kõike, mida me suudame teha, oleme me päästetud armu läbi” (2 Nefi 25:23). Tõeline meeleparandus on aga selleks vajalik tingimus, et Jumala andestus saaks meie ellu tulla. Tõeline meeleparandus teeb „süngeimast ööst särava päeva” (Spencer W. Kimball, The Miracle of Forgiveness [1969], lk 362).

Selleks, et suuta meelt parandada, on meil vaja tugevat usku Kristusesse. Meie usu juurde peab kuuluma „õige arusaam [Jumala] iseloomust, täiuslikkusest ja omadustest” (Lectures on Faith [1985], lk 38). Kui me usume, et Jumal teab kõike, et Ta on armastav ja halastav, suudame me usaldada oma päästmise Tema kätesse ilma kõhklemata. Usk Kristusesse muudab meie mõtteid, tõekspidamisi ja käitumist, mis ei ole kooskõlas Jumala tahtega.

Tõeline meeleparandus paneb meid uuesti tegema seda, mis õige. Selleks, et tõeliselt meelt parandada, peame me möönma oma patte ja tundma kahetsust ehk kurvastust Jumala meele järele ning tunnistama need patud üles Jumalale. Tõsiste pattude korral peame me need üles tunnistama ka oma volitatud preetserluse hoidjale. Me peame paluma Jumalalt andeks ja tegema kõik, mis suudame, et heastada kogu kahju, mida meie teod võisid põhjustada. Meeleparandus tähendab meeles ja südames toimuvat muutust --- me lõpetame valeteod ja hakkame tegema seda, mis õige. Sellega kaasneb värske suhtumine Jumalasse, iseendasse ja ellu üldiselt.

Tõeline meeleparandus paneb lepituse meie õnnistuseks meie elus toimima: me tunneme Jumala andestust ja Tema rahu ning meie süü ja kurbus võetakse ära. Me naudime külluslikumalt Vaimu mõju ja oleme paremini valmistunud, et elada koos Taevase Isaga.

President Spencer W. Kimball õpetas: „Andestuse ime olemus seisneb selles, et see toob rahu varem murelikule, rahutule, pettunud, ehk isegi piinatud hingele … Jumal pühib ära … ahastuse- ja süümepiina-… ning hirmu- ja süüpisarad” (The Miracle of Forgiveness, lk-d 363, 368).

„Rahu ma jätan teile,” lubas Jeesus. „Oma rahu ma annan teile … Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” (Johannese 14:27)

Prohvet Alma, kellest sai Jumala andestuse läbi patuse asemel jälle õnnelik, kuulutas, et pahelisus ei ole kunagi olnud õnn (Alma 41:10). Ta oli olnud tunnistajaks kibedale patuvalule, kuid rääkis innukalt ka õnnest, mis kaasneb tõelise meeleparanduse ja andestusega: „Ja jälle ma ütlen sulle, … et … ei saa olla midagi nii oivalist ja magusat, kui oli minu rõõm” (Alma 36:21). Alma andis lõpetuseks vägevat ja tarka nõu kõigile, kes andestust otsivad: „Ja nüüd, … ma soovin, et sa ei laseks neil asjadel endale enam muret teha ja lase endale muret teha ainult oma pattudel, selle murega, mis toob sind meeleparandusele” (Alma 42:29).

President Harold B. Lee ütles: „Kui te olete teinud kõik, mis teie võimuses, et saada jagu oma vigadest, ja olete otsustanud oma südames, et ei korda neid enam kunagi, siis saab teile tulla meelerahu, mille kaudu te teate, et teie patud on andestatud” („Law of Chastity Vital, Girls Told”, Church News, 2. sept 1972, lk 7).

Kui me oleme kord tõeliselt meelt parandanud, eemaldab Kristus meie pattudega kaasnenud süükoorma. Me võime ise teada, et meile on andestatud ja et meid on puhtaks tehtud. Püha Vaim kinnitab seda meile. Tema on patust puhastaja. Suuremat tunnistust andestusest pole.

Issand ütles: „Sellele, kes parandab meelt ja täidab Issanda käske, andestatakse” (ÕL 1:32; rõhutus lisatud). „Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” (Matteuse 11:28) „Ole ustav ja usin … , ja ma ümbritsen sind oma armastuse käsivartega” (ÕL 6:20).

Ja Ta kuulutas ka: „Vaata, see, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud, ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles” (ÕL 58:42).

Saatan püüab panna meid uskuma, et meie patud pole andestatud, sest need on meil ikka meeles. Saatan on valetaja. Ta püüab muuta meie nägemist ähmaseks ja juhtida meid eemale meeleparanduse ja andestuse rajalt. Jumal pole lubanud, et me oma patte ei mäleta. Mäletamine aitab meil vältida samade vigade kordamist. Kui me aga jääme truuks ja ustavaks, meie mälestus pattudest aja jooksul pehmub. See on osa vajalikust tervenemise ja patust puhastumise protsessist. Alma tunnistas, et pärast seda, kui ta Jeesuselt halastust palus, olid ta patud tal ikka veel meeles, kuid mäletus pattudest ei rõhunud ega piinanud teda enam, sest ta teadis, et talle oli andeks antud (vt Alma 36:17--19).

Meie kohus on hoiduda kõigest, mis tooks meile tagasi vanu patuseid mälestusi. Kui me oleme jätkuvalt „murtud südame ja kahetseva vaimuga” (3 Nefi 12:19), võime me usaldada, et Jumal „ei mäleta enam” meie patte.

Jeesus õpetas meile igavest tõde, kui Ta õpetas meid palvetama: „Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele … Sest, kui teie annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks; aga kui te … andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks” (3 Nefi 13:11, 14--15).

Andeksandmine on seega andekssaamise eeltingimus.

Sellest on kasu meile endile, kui meil on moraalne julgus andestada ja andeks paluda. Hing pole kunagi üllam ja vapram kui siis, kui me andestame. Siia juurde kuulub ka iseendale andestamine.

Igaühel on Jumala sõnul kohustus ulatada andestav ja halastav sõbrakäsi ja üksteisele andeks anda. Meie peredes, meie abieludes, meie kogudustes ja vaiades, meie kogukondades ja meie rahvaste seas on suur vajadus selle kristliku omaduse järele. Me saame oma elus osa andekssaamise rõõmust, kui oleme nõus pakkuma seda rõõmu heldelt teistele. Sõnadest ilma tegudeta ei piisa. Me peame puhastama oma südame ja meele kibestunud tunnetest ja mõtetest ning laskma sisse tulla Kristuse valgusel ja armastusel. Selle tulemusel täidab Issanda Vaim meie hinge rõõmuga, mis käib kaasas jumaliku meelerahuga (vt Moosia 4:2--3).

Mu kallid vennad ja õed, mu kallid noored sõbrad, kui kaugsõidulennuki kapten möödub turvalise tagasipöördumise punktist ja vastutuul on liiga tugev või reisikõrgus liiga madal, võib ta olla sunnitud pöörduma plaanitud sihtkoha asemel mõnele teisele lennuväljale. See aga ei ole nii meie elus, kui oleme tagasiteel oma taevase kodu poole. Kus iganes te end sel elurännakul leiate, mis iganes teie katsumusteks ka pole, on teie jaoks alati olemas turvalise tagasipöördumise punkt, teil on alati lootust. Teie olete oma elu kapten ja Jumal on valmistanud plaani, et tuua teid turvaliselt enda juurde, teie jumalikku sihtkohta.

Jeesuse Kristuse lepituse and varustab meid igal ajal ja kõikjal meeleparanduse ja andestuse õnnistustega. Selle anni tõttu on meil kõigil võimalik hävitavalt patuselt teelt igal ajal turvaliselt tagasi naasta.

Ma tänan selle eest meie Taevast Isa ja tunnistan sellest kogu südamest ja hingest, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.