Tulge ja mingem ьles Issanda mдele

Minu käest küsitakse sageli: „Kuidas on võimalik, et viie poisi ja ainult ühe tüdruku ema on saanud Noorte Naiste üldjuhatajaks?” Vastus on alati üks: „Sest mul on üks täiuslik tütar ning ma tean kõiki poiste saladusi! ” Mu pojad on andnud mulle loa avaldada teile täna ühe nendest saladustest. Ja see on: vooruslikele noortele meestele meeldivad vooruslikud noored naised.

Küsides noortelt meestelt, kes pole veel misjonil käinud, mis on esimene asi, mida nad noortes naistes hindavad, võivad nad viidata maistele omadustele, näiteks: „Välimus.” Pärast kahte aastat misjonil teenimist, naasevad needsamad noored mehed koju ning nad on muutunud. Nende eesmärgid on muutunud. Teile teadmata on muutunud esimene asi, mida nad igavese kaaslase juures hindavad. Vooruslikule misjonilt naasnud noorele mehele meeldib alati vooruslik noor naine – keegi, kellel on tunnistus Jeesusest Kristusest ning kelle eesmärgiks on kõlbeline elu. Mis on viinud selle suure muutuseni? Need noored mehed mõistavad, kes nad on ja oma rolli õnneplaanis. Nad on oma elu seadnud korda, nii et Püha Vaim võiks neid pideva kaaslasena juhtida. Nad on väärilised minema Issanda pühadesse templitesse. Nad on vooruslikud. Pole ime, et pühakirjad käsivad meil „osuta[da] oma usus vooruslikkus[ele] (2. Peetruse 1:5). On tõsi, et: „voorus armastab voorust; valgus hoiab ühte valgusega” (ÕL 88:40). Just nagu Paulus soovitas oma noorel sõbral Timoteosel olla „usklikele eeskujuks … meelepuhtuses” (1. Timoteosele 4:12), tahaksin minagi täna korrata Pauluse sõnu, sest meelepuhtus on voorus.

Nagu mäletate, ronis peaaegu aasta tagasi meie juhatus üles mäele, kus me heiskasime kuldse lipu, kutsudes „pöörduma tagasi vooruslikkuse juurde”. Me kutsusime igas eas naisi kogu maailmas tõusma üles ja särama, et olla eeskujuks kõigile rahvastele (vt ÕL 115:5). Selle tulemusena lisasime Noorte Naiste juhtmõttele ja Isikliku Arengu raamatule veel ühe väärtusena vooruslikkuse, et see oleks „kirjutatud [teie] südametesse” (Roomlastele 2:15). See on teile lisaks inspiratsioonile, mida olete saanud prohvetite, nägijate ja ilmutajate sõnade ja õpetuste kaudu. Vanem Boyd K. Packer on öelnud, et „mitte miski Kiriku ajaloos ega maailma ajaloos … pole võrdväärne meie praeguse olukorraga. Mitte miski … ei ületa pahelisust ja kõlvatust, mis meid praegu ümbritseb” (The One Pure Defense. Kõne Kiriku haridussüsteemi töötajatele, 6. veebr 2004, lk 4). Kunagi pole maailmas olnud suuremat vajadust vooruse ja puhtuse järele.

Ka voorusele on antud sümboolne värv nagu teiselegi väärtustele. Vooruslikkuse värv on kuldne, sest kuld on puhas. Kuld särab. Kulla värv on mahe, mitte kiiskav. See on hinnaline. Kuld peab olema puhastatud. Elades rikkumatut ja vooruslikku elu puhastute elukogemustes ning pannes „loo[tuse] Jehoova peale” (Õp 3:5) ja saades Temaga lähedasemaks „muudab [see teie] südame kuldseks”. (Roger Hoffman. Consider the Lilies)

Mida tähendab pöörduda tagasi vooruslikkuse juurde? Me kutsume teid üles olema kõlbeliselt puhtad. Voorus on puhtus. Voorus on kõlbeline puhtus. „Vooruslikkust” on defineeritud kui „ausameelsust ja moraalset täiuslikkust, väge ning jõudu” (Pühakirjajuht, „Vooruslikkus”, www.scriptures.lds.org; vt ka Luuka 8:46). Voorusliku elu aluseks on alati seksuaalne puhtus. Maailm on vooruslikkuse mõiste aga peaaegu unustanud! Prohvet Mormon õpetas, et kõlbeline puhtus ning voorus on „kalleim[ad] ja hinnaliseim[ad] kõikidest asjadest” (Moroni 9:9). Need mõisted on tihedalt teineteisega seotud. Üks ilma teiseta on välistatud ja „me usume, et tuleb olla … vooruslikud” (13. usuartikkel).

Selleks, et olla ja jääda vooruslikuks, peate jääma truuks oma jumalikule identiteedile ning kehtestama endale käitumismudeli, mis põhineb kõrgetel moraalinormidel (vt Jutlusta minu evangeeliumit, 2004, lk 118–119). Need käitumisnormid on igavesed ja muutumatud. Neid on õpetanud Jumala prohvetid. Maailmas, kus tõde on suhteline, on Issanda standardid muutumatud. Need on antud igaühele meist, et hoida meid rajal, mis viib tagasi Taevase Isa ja Tema Poja, Jeesuse Kristuse, juurde. Õpetuse ja Lepingute 25. osas annab Issand nõu igale oma armastatud tütrele, sinule ja minule „kõndida vooruslikkuse rajal” (s 2). Te ei ole tavalised! Te ei ole harilikud! Te olete Jumala tütred. Te kannate endas püha väge luua elu. See on üks suurimatest kingitustest, mis Jumal oma hindamatutele tütardele on andnud, ning teie peate kaitsma seda väge, elades vastavalt Tema kehtestatud standarditele ja jäädes vooruslikuks. Te peate kaitsma oma väge läbi puhaste mõtete ja puhaste tegude. Nõnda talitades olete ise, teie perekonnad ja järgmised põlvkonnad tugevad ja õnnistatud. President Brigham Young õpetas, et „Siioni tugevus peitub tema poegades ja tütardes“ (Letters of Brigham Young to His Sons, toim Dean C. Jessee 1974, lk 221). Te peate kaitsma omaenda vooruslikkust ja aitama teistel saavutada oma jumalikku potentsiaali. Te olete igas mõttes ise oma vooruse kaitsjad. President David O. McKay õpetas, et „naine peaks olema oma keha kuninganna” (Conference Report, aprill 1952, lk 86). „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees?” (1. korintlastele 3:16) Minu küsimus igaühele teist on järgmine: „Kui meie ei seisa vooruse eest, siis kes seisab?”

Hiljuti kuulsin ma ühest rühmast noortest naistest Peruus, kes ronisid mäkke ning heiskasid seal lipu, et maailm seda näeks. Teine rühm noori naisi ja nende juhte Virginias kirjutasid üles oma tunnistused ja nagu noored naised Peruuski heiskasid oma lipud, et maailm neid näeks. Minuni on jõudnud mitmed pildid alates Californiast kuni Costa Rica noorte naisteni, kes te olete võtnud endale kohustuse jääda vooruslikuks ning kes te juhite maailma pöörduma tagasi vooruslikkuse juurde.

Olles noore naine, palusid meie Noorte Naiste juhid igaühel meist valida sümbol, mis iseloomustaks meie tulevast elu ning seda, kelleks me püüame Jumala tütardena saada. Me õmblesime need sümbolid oma õlavööde külge, mida me kandsime. Need õlavööd olid meie isiklikeks lippudeks maailmale! Ma valisin valge roosi, sest roosid muutuvad õitsedes ning kasvades järjest kaunimaks, ning valge värvi valisin ma sellepärast, et see sümboliseerib puhtust. Ma innustan teid kõiki mõtisklema, milline oleks teie sõnum maailmale omaenda isiklikul lipul.

Mõni aasta tagasi olin ma koos tütre ja kahe sõbraga Tetoni mäeahelikus matkamas. Otsides seiklusi küsisime pargivahilt kas on mõni rada, mis ei ole väga tuntud. Ta rääkis meile vähetuntud matkarajast, mis viib meid mööda heinamaid, jõekaldaid ja rändrahnu põlde ürgse järveni ning lõpuks meie sihtpunkti – suure kaljuni. See oli täpselt see, mida tahtsime! Ta andis meile teejuhised ja ütles: „Püsige kõrgel mägedes. Ärge minge allapoole pajude vahele, sest seal elavad karud; jälgige kivikuhikuid, need näitavad teile teed. Kivikuhiku moodustavad üksteise peale asetatud kivid, mis on loodus-sõbralikuks teesuuniseks. Varahommikul asusime teele. Mõnda aega kõndisime all pajude keskel, mis tegi mind väga närviliseks. Varsti nägime aga mäenõlval esimest kivikuhilat ning läksime selle juurde. Me matkasime ühest kivikuhilast teiseni. Oli hetki, mil tundus nagu oleksime eksinud, sest me polnud juba kaua ühtegi kivikuhilat näinud, kuid meie kergenduseks märkasime varsti järgmist kuhilat ning kõik oli hästi. Me jõudsime põllule täis suuri rändrahne ning pidime üksteist ja oma varustust igast rahnust üles upitama. See oli katsumusterohke, kuid õhtuks jõudsime ilusa ürgse järve äärde. Sinna seadsime üles oma telgid. Igas suunas avanes oivaline vaade. Vaevaline matk oli seda väärt olnud! Kuid järgmise päeva varahommikul äratas mind tuule ulgumine. Järvele oli laskunud udu, mille tõttu oli nähtavus igas suunas väga halb. Me pakkisime oma telgid ja magamiskotid kokku ning hakkasime liikuma, sellega algas meie tõus sihtpunktiks oleva kaljuni. Ma pole kunagi nii õnnelik olnud kui kaljuni jõudes. Me kõik olime õnnelikud! Me läksime hiiglasuure graniitseina juurde ja suudlesime seda. Me olime pärale jõudnud.

Seistes täna siin teie ees, kutsun ma Kiriku noori naisi pöörduma tagasi vooruslikkuse juurde, vastavalt Jesaja sõnadele: „Tulge, mingem üles Jehoova mäele … [et] Ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia Tema radu …” Mitte kõik ei järgi vooruse teed (Robert Frost. The Road Less Traveled), see viib meid läbi elu heinamaade ja ojade ja ürgsete järvede, isegi läbi rändrahne täis põldude. Me peame tõusma ja aitama üksteistel tõusta. Tee võib olla vaevarohke, kuid omades tahet on tasu igavene.

Kui te matkate, ärge lubage endal laskuda pajude juurde. Jääge kõrgele mägedesse. Te olete hinnalised Jumala tütred. Olles teadlikud oma jumalikust olemusest peab meil kõik teisiti olema: meie riietus, meie keelepruuk, meie prioriteedid ja meie eesmärgid. Me ei tohi lasta maailmal endale ettekirjutusi teha! Kui meie tõeline olemus on peidetud eksimuste- või patupilvede varju, saame me end muuta. Me võime muutuda, meelt parandada ning vooruslikku ellu pöörduda. Me suudame ronida üle pajude. Päästja lepitus on teie ja minu jaoks. Ta kutsub igaüht meist enda juurde tulema.

Kui te elate vooruslikult, on teil piisavalt enesekindlust, väge ja jõudu, et ronida. Teid õnnistatakse ka Püha Vaimu pideva kaaslusega. Järgige juhatust, mida te saate. Käituge vastavalt sellele. Samamoodi nagu juhatasid teed kivikuhilad, ütleb Püha Vaim sulle kõik, mida peaksid tegema (vt 2. Nefi 2:35). Ta õpetab ja tunnistab Kristusest ning on märgistanud raja ning näitab teed (See tarkus suur ja armastus. Kiriku lauluraamat, lk 19)

Teie isiklik vooruslikkus võimaldab mitte ainult omada pidevat Püha Vaimu kaaslust, vaid see aitab teil teha ka otsuseid, et olla väärilised minema templisse, et teha ja pidada lepinguid ja võtta vastu ülenduse õnnistusi. Valmistage ennast ette vaimselt ja olge väärilised minema Taevase Isa juurde. Valmistuge juba täna minema templisse, Issanda mäele. Ärge kunagi laske oma eesmärgil – minna templisse – kaduda oma vaateväljast. Minge Tema juurde puhtuse ja voorusega võttes osa Tema õnnistustest – isegi „kõi[k] [Tema] vara” (Luuka 12:44). Tema pühas kojas saate te puhtaks, õpetatuks ja teile antakse vägi ning Tema „inglitel [on] käsk [teid] hoida” (ÕL 109:22).

Me peame teadma ning mõistma, et just nagu Winston Churchill ütles Teise maailmasõja kriitilisel hetkel: „Iga mehe [ja noore naise] jaoks saabub … see eriline hetk, mil neile piltlikult öeldes koputatakse õlale ja pakutakse võimalust teha midagi erilist, nende jaoks ainulaadset. … Milline õnnetus, kui nad selle hetke saabudes pole valmis ega väärilised selleks, millest oleks võinud saada nende elu kõrghetk! (Jeffrey R. Holland. Sanctify Yourselves. – Ensign, nov 2000, lk 38–40) Käes on kriitiline aeg. Teile koputatakse õlale just praegu. Te valmistate end juba praegu ette tööks, millest saab teie elu kõrghetk. Te valmistate ennast ette igavikuks.

Eelmisel aastal, kui mind kutsuti Noorte Naiste üldjuhatajaks, olin ma just lahkumas president Monsoni kabinetist, kui ta sirutas oma käe valgete rooside poole vaasis, võttis ühe õie ja ulatas mulle. Hetkel, mil ta ulatas mulle selle ilusa valge roosi, teadsin täpselt põhjust. Ma meenutasin aega, mil olin noor naine, ning valisin oma isiklikuks lipuks valge roosi kui puhtuse sümboli. Kuidas võis president Monson seda teada? Ma viisin selle hinnalise roosi koju, panin ilusasse kristallvaasi ning asetasin lauale, et see oleks iga päev mu silme ees. Iga päev meenutas see roos mulle, kui oluline on minu isiklik meelepuhtus ja vooruslikkus, samuti meenutas see mulle teid. Teie kasvades ja õitsema puhkedes, võib teie isiklik puhtus muutuda vägevaks headuse jõuks ning suurendada maailmas õigsust. Ma usun tõesti, et üks vooruslik noor naine, keda juhib Vaim, võib muuta maailma.

Olgu see teie eesmärgiks ja südamesooviks. Olge õnnistatud oma püüdlustes jääda vooruslikuks on minu palve, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.