Usk keset vastuseisu

Mõned aastad tagasi helistas mulle ühel hommikul vend Omar Alvarez, kes teenis tollal piiskopkonnas ühe minu nõuandjana. Tema kolmeaastane tütar oli traagilises õnnetuses surma saanud.

Ta rääkis tol päeval toimunust järgmist:

„Niipea, kui me ühte ilusasse Venetsueela randa jõudsime, hakkasid lapsed paluma, et lubaksime neil mängida väikeses rannalähedases jõekeses. Me lubasime. Seejärel hakkasime me autost asju välja tõstma. Kaks minutit hiljem me märkasime, et lapsed on kaldast liiga kaugele läinud.

Kui me nende poole läksime, et neid tagasi kutsuda, märkasime, et meie kolmeaastast tütart ei olnud teiste seas. Otsisime teda meeleheitlikult, kuni avastasime ta hulpimas teiste laste lähedal. Tõmbasime ta kiiresti veest välja. Mõned inimesed tõttasid meile appi, kuid miski ei aidanud. Meie noorim tütar oli uppunud.

Järgnenud hetked olid ärarääkimata rasked, täis valu ja ahastust oma noorima tütre kaotamise pärast. See tunne kasvas peagi väljakannatamatuks piinaks. Ometi meenus meile keset segadust ja kindlusetust, et meie lapsed on sündinud lepingu all ja selle lepingu järgi kuulub meie tütar meiega kokku kogu igavikuks. Milline õnnistus on kuuluda Jeesuse Kristuse Kirikusse ja saada osa Tema püha templi talitustest! Meile tundub, et oleme nüüd palju enam pühendunud Issandale, oleme Talle ustavad ja peame vastu lõpuni, sest tahame olla templi õnnistuste väärilised, et saaksime jälle oma tütart näha. Ajuti me küll kurvastame, „kuid me ei kurvasta nii, nagu need, kellel pole lootust”.” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith. Melchizedek Priesthood and Relief Society course of study, 2007, lk 177)

See ustav pere jõudis arusaamisele, et kui meid tabab elus ebaõnn, on ainus tõeline trööstiallikas Jumal. „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” (Jh 14:27)

Mõned aastad pärast Alvareze pere rasket katsumust olin ma tunnistajaks, kuidas üks teine ustav pere kohutava õnnetusega toime tuli. Mitu Quero pere liiget hukkus raskes autoavariis. Vend Abraham Quero kaotas selles avariis oma vanemad, kaks õde, õemehe ja õetütre. Vend Quero suhtumine juhtunusse oli imetlusväärne. Ta ütles:

„Aeg oli näidata Jumalale oma lojaalsust ja tunnistada, et me sõltume Temast, et Tema tahe on täitmiseks, et me allume Temale.

Ma rääkisin oma vendadega, sisendasin neisse jõudu ja julgust mõista president Kimballi aastatetagust õpetust, et „surmas pole midagi traagilist, küll aga patus” (Teachings of Presidents of the Church: Spencer W. Kimball. Melchizedek Priesthood and Relief Society course of study, 2006, lk 18) ja et tähtis pole mitte see, kuidas inimene suri, vaid see, kuidas ta elas.

Minu hinge täitsid Iiobi sõnad: „Jehoova on andnud ja Jehoova on vхtnud: Jehoova nimi olgu kiidetud!” (Ii 1:21) Ja ka Jeesuse sõnad: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!” (Jh 11:25)

See väga rasketes oludes Jumala tahtega nõustumine on olnud minu perele üks hingeminevamaid kogemusi.”

Kummagi kogemuse puhul, mille need tublid pered läbi pidid elama, lahkusid valu ja kurbus neist evangeeliumi valguse tõttu, mis täitis nad rahu ja trööstiga, andes kinnitust, et kõik pöördub veel heaks.

Kuigi nende perede valu ei ole võrreldav Issanda piinadega Ketsemani aias, on see aidanud mul paremini mõista Päästja kannatusi ja lepitust. Sellist vaeva ja piina, mida Kristus Ketsemani aias poleks tundnud, pole olemas.

Issand ilmutas Joseph Smithile Õpetuse ja Lepingute raamatus järgmist:

„Milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kхigist, valust vдrisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus ning soovima, et ma vхiksin pддseda kibeda karika joomisest – ometi, au olgu Isale, ja ma jхin ja lхpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks.” (ÕL 19:18–19)

Prohvet Joseph Smith, kes teadis elutormidest nii mõndagi, hüüdis ühel oma raskeimal hetkel ahastuses: „Oo Jumal, kus sa oled? Ja kus on telk, mis varjab sinu peidupaika?” (ÕL 121:1) Seejärel, kui prohvet oli oma hääle kuuldavale toonud, kuulis ta Issandat lohutavalt ütlemas: „Mu poeg, rahu sinu hingele; sinu vaev ja sinu kannatused on vaid viivuks; ja seejärel, kui sa pead hästi vastu, ülendab Jumal sind kõrgele ja sa vхidutsed kхigi oma vihameeste ьle.” (ÕL 121:7–8)

President Howard W. Hunter on öelnud: „Kui meie elu ja usk on keskendunud Jeesusele Kristusele ja Tema taastatud evangeeliumile, ei saa miski iial minna jäädavalt valesti. Teisest küljest, kui meie elu keskmeks ei ole Päästja ja Tema õpetused, ei saa ka ükski õnnestumine olla jäädavalt õige.” (The Teachings of Howard W. Hunter, koostanud Clyde J. Williams, 1997, lk 40.)

Päästja ütles:

„Seepдrast, igaьks nььd, kes neid mu sхnu kuuleb ja teeb nende jдrele, seda ma vхrdlen mхistliku mehega, kes ehitas oma koja kaljule –

Ja sadu tuli ja tulid vetevoolud ja tuuled puhusid ja sццstsid vastu seda koda; aga see ei langenud, sest see oli rajatud kaljule.

Ja igaьks, kes neid minu sхnu kuuleb, aga ei tee nende jдrele, on vхrreldav rumala mehega, kes ehitas oma koja liivale –

Ja sadu tuli ja tulid vetevoolud ja tuuled puhusid ja sццstsid vastu seda koda, ja ta langes, ja tema langemine oli suur.” (3 Ne 14: 24–27)

Pangem tдhele: tuli sadu, tulid vetevoolud ja tuuled puhusid vastu mхlemat koda! Evangeeliumi järgi elamine ei tähenda, et oleme igavesti ebaõnnest priid. Pigemini tähendab see seda, et me oleme ebaõnnega kohtumiseks valmis ja suudame palju enesekindlamalt vastu pidada.

Ma tunnistan pühalikult, et Jeesus on Kristus, meie Päästja ja Lunastaja. Ta juhib oma Kirikut elava prohveti, president Thomas S. Monsoni vahendusel. Kui me elame oma elu Päästja õpetuste järgi, leiame me kindlasti seda rahu ja lohutust, mida üksnes Jumal saab anda. (Vt Fl 4:7) Ma tunnistan nendest asjadest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.