Üldlevinud küsimused Mormoni Raamatu kohta

Mormoni Raamat on pühakiri nii nagu Piibel. See on teine testament Jeesusest Kristusest.¹ Piibel käsitleb peamiselt elu ja õpetusi muistses Iisraelis. Mormoni Raamat sisaldab eri rühmade kirjutisi, kes tulid Ameerikasse, sealhulgas pere, kes lahkus Jeruusalemmast 600 a eKr. Ka nemad olid Iisraeli koja järeltulijad. Seega kirjutasid Mormoni Raamatu inimesed, kes elasid maailma eri osades, kuid pärinesid ühest ja samast kohast.

Nagu Piibel on ka Mormoni Raamat midagi enamat kui ajalooline ülestähendus. See sisaldab Jeesuse Kristuse evangeeliumi täiust (vt ÕL 20:9): õpetusi, põhimõtteid ja ettekuulutusi, mis tunnistavad Jumalast, Isast ja Tema Pojast Jeesusest Kristusest.

Prohvet Joseph Smith selgitas, et Mormoni Raamat „räägib meile, et Päästja ilmus sellele mandrile pärast oma ülestõusmist; et Ta istutas evangeeliumi siia kogu selle täiuses ja rikkuses ja väes ja õnnistuses; et neil oleks apostlid, prohvetid, karjased, õpetajad ja evangeeliumi kuulutajad, sama korraldus, sama preesterlus, samad talitused, annid, väed ja õnnistused, millest tunti rõõmu idapoolsel mandril; … et viimne nende prohvet, kes nende seas elas, sai käsu kirjutada nende ettekuulutuste, ajaloo jms lühikokkuvõte ja peita see maapõue, ja et see pidi tulema esile ja saama ühendatud Piibliga Jumala eesmärkide kordasaatmiseks viimsetel päevadel.”²

Kiriku liikmed uurivad nii Piiblit kui Mormoni Raamatut. Tegelikult pühendatakse pühapäevakooli nelja-aastasest õppekavast kaks aastat Piibli uurimisele. (Lisaks vaata samal teemal sellest ajakirjanumbrist lk 16, 24 ja 52.)

Peamisteks autoriteks oli muistsed prohvetid, nagu Nefi, Jaakob, Mormon ja Mormoni poeg Moroni. Mormon pani kokku ja lühendas teiste prohvetite poolt peetud ülestähendusi ajaloost, ettekuulutustest ja õpetustest. Samuti lisas ta juurde mõned oma kogemused. Mormon uurendas ülestähendused kokkuköidetud metallplaatidele – kullavärvi plaatidele –, millele viidatakse sageli kui kuldplaatidele.

Pärast Mormoni surma lõpetas ülestähendused Moroni ja mattis need künkasse, et need säiliksid meie ajani. 1823. aastal ilmus ingel Moroni Joseph Smithile ja näitas talle, kuhu ülestähendused olid maetud. Neli aastat hiljem lubati Josephil võtta ülestähendused enda kätte. Ta „tõlkis need Jumala anni ja väe abil” muistsest keelest, milles need olid kirjutatud, inglise keelde.³ Seejärel ta avaldas Mormoni Raamatu ja jaotas seda inimestele. (Lisaks vaata samal teemal sellest ajakirjanumbrist lk 22 ja 72.)

Joseph Smith sai plaadid enda kätte 1827. aastal ja need olid tema käes kuni 1829. aasta kevadeni. Kirjutades 1838. aastal oma ajalugu, selgitas ta, mis plaatidest sai. „Kui sõnumitooja [Moroni] vastavalt kokkuleppele neile järele tuli, loovutasin ma need temale ja need on tema valduses kuni tänaseni, mis on maikuu teine päev tuhande kaheksasaja kolmekümne kaheksandal aastal” (Joseph Smith – ajalugu, salm 60).

Lisaks Joseph Smithile nägid plaate hulk mehi ja naisi, kes tunnistasid nende olemasolust. Üksteist meest, keda tuntakse kolme ja kaheksa tunnistajana, kirjutasid üles oma tunnistuse, et nad nägid plaate, ja kaheksa tunnistaja puhul, et ka hoidsid plaate käes. Nende tunnistused leiate iga Mormoni Raamatu algusest.

Need mehed on vägevad Mormoni Raamatu tunnistajad, ehk isegi sellepärast, et osa neist sattus Josephiga vaenujalale, kinnitab vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. Sellest hoolimata „tunnistasid nad kuni surmani, et on näinud inglit ja hoidnud käes plaate. „Neid on meile näidatud Jumala ja mitte inimese väega, mispärast me teame kindlalt, et see raamat on õige.””⁴

Kuigi meie usk ei põhine füüsilistel tõenditel, on Mormoni Raamatu kohta keelelisi, ajaloolisi ja arheoloogilisi tõendeid. Näiteks naeruvääristati kunagi mõtet kirjutada metallplaatidele, kuid viimastel aastatel on leitud hulk metallplaatidel olevaid pühasid kirjutisi. Mõned neist olid peidetud kivist kastidesse.

Keeleteadlased on täheldanud Mormoni Raamatus sõnu ja fraase, mis kõlavad inglise keeles kohmakalt, kuid täiuslikult heebrea keeles ja selle sugulaskeeltes, mida pidid teadma Mormoni Raamatu aegsed rahvad. Noor Joseph Smith ei osanud neid keeli.

Kuid sellised tõendid ei veena meid Mormoni Raamatu tõesuses. See oleneb usust ja isiklikust ilmutusest.

Ainuke kindel viis saada ise teada on Püha Vaimu väel. Mormoni Raamatu viimases peatükis kutsutakse kõiki, kes seda loevad, selle üle mõtisklevad ja soovivad siiralt teada, kas see on tõde, küsima Taevaselt Isalt Jeesuse Kristuse nimel. Need, kes nii teevad, teavad Püha Vaimu väel, et see raamat on tõde (vt Mn 10:3–5). Miljonid Kiriku liikmed on palvetanud ja teavad Püha Vaimu tunnistuse kaudu, et Mormoni Raamat on tõde. (Lisaks vaata samal teemal sellest ajakirjanumbrist lk 4, 60 ja 80).

Meie üks keskne uskumus on, et Jumal on alati ilmutanud oma maa peal elavatele lastele oma tahet ja teeb seda ka edaspidi. Me usume, et Piibel on Jumala sõna, kuid me ei usu, et see sisaldab kõiki ilmutusi, mida Jumal on oma prohvetitele andnud või annab. Isegi tänapäeval ilmutab Ta jätkuvalt oma tahet oma elavate prohvetite ja apostlite kaudu, kes on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku aluseks (vt Ef 2:20).

Ajal, mil apostel Johannes kirjutas Ilmutuse raamatu, ei olnud see Piibli viimane raamat. Kuni kolmanda sajandini pKr ei olnud Vana Testament ja Uus Testament üks pühakirjaraamat, mida nüüd kutsutakse Piibliks.

Samamoodi kirjutatakse 5Ms 4:2, et ei tohi midagi lisada Moosese sõnadele. Loomulikult ei tunnista see muistne Vana Testamendi salm kehtetuks kogu ülejäänud Piiblit. Ei Mooses ega Johannes viidanud raamatu muutmisele, mida veel olemaski polnud. Selle asemel hoiatasid nad evangeeliumi õigete õpetuste muutmise eest.

Mormoni Raamat, mis sisaldab evangeeliumi täiust, ei muuda Jumala sõna, vaid kinnitab seda. (Lisaks vaata samal teemal sellest ajakirjanumbrist lk 24 ja 38.)

Vastus sellele küsimusele oleneb sellest, kui palju teatakse Mormoni Raamatu tõlkimisest ja avaldamisest.

1. Kui Joseph Smith tõlkis Jumala väel kuldplaadid, tsiteeris ta sõnad kirjutajale. Kirjutaja tegi sõnu üles tähendades aeg-ajalt tähe- ja grammatilisi vigu. Näiteks oli vigu 1Ne 7:20. Kirjutaja oli küll haritud mees, kuid õigekirjapõhimõtted ei olnud tol ajal veel ühtlustatud.

2. Käsitsi kirjutatud originaal kirjutati uuesti ümber, et teha käsikiri trükkali jaoks. Seda tehes parandati mõned tähe- ja grammatilised vead ning lisati kirjavahemärgid. Kuid ümberkirjutamise käigus lipsasid sisse ka mõned uued vead.

3. Trükkal andis endast parima, et laduda tekst täpselt. Kuid aeg-ajalt tuli jälle vigu juurde. Näiteks Al 57:25, luges ta sõna „rõõmuks” asemel sõna „vaenlased”.

4. Prohvet Joseph Smith vaatas hoolikalt üle kolm esimest Mormoni Raamatu trükki ning jätkuvalt viimistles ja kohandas raamatut. Kuid mõned vead leiti üles alles hilisemates väljaannetes. 1981. aastal parandati ära trükiviga Alma 16:5, viies selle vastavusse originaalkäsikirjaga, nagu prohvet oli selle koha kuldplaatidelt tõlkinud.

5. Teised muudatused on seotud peatükkideks ja salmideks jaotamise ning ristviidetega.

Ükskõik, mida inimesed teilt Mormoni Raamatu kohta küsivad, raamat ise on parim tõestusmaterjal. Te võite raamatust tunnistada, jagada neid teistele ja kutsuda inimesi selle üle ise palvetama. Kui inimesel on siiras süda ja ta tõesti soovib teada, kas raamat on tõde, siis Issand „teeb [sellele inimesele] selle kohta ilmsiks tõe läbi Püha Vaimu võimu” (Mn 10:4).