Mormoni Raamat rääkis minuga

Kui meie noorim laps Amanda oli kahe-aastane, diagnoositi tal valgeveresus. Tema seisund oli raske ja keemiaravi ei olnud edukas. Seejärel siirdati talle luuüdi.

Mu mees ja kaks poega olid Utah’s, samal ajal kui mina viibisin Amandaga septembrist jaanuari alguseni teise osariigi haiglas. Tundsime puudust ühistest jõuludest, kuid pärast järelravi naasime lõpuks koju.

Käies pärast kojujõudmist esimest korda haiglas kontrollis, leidsid arstid Amanda verest taas vähirakke. Luuüdi siirdamine ei olnud õnnestunud. Tundsin seda uudist kuuldes, et jalad lähevad nõrgaks. Meie pere oli üle elanud palju muret, tööd, lahusolekut ja raskeid aegu. Ja nüüd jääme ikkagi oma tütrest ilma!

Pöördusin tagasi koju oma kahe poja juurde. Oodates oma mehe töölt koju jõudmist, võtsime Mormoni Raamatud ja hakkasime lugema. Olime järjega 2. Nefi raamatu 9. peatükis. Lugedes jõudsid minuni järgmised sõnad:

„Ma räägin teile neid asju, et te võiksite rõõmustada ja tõsta oma pea püsti igaveseks, õnnistuste pärast, mis Issand Jumal annab teie lastele.

Sest ma tean, et teie olete uurinud palju, paljud teist, et teada saada tulevasi asju; sellepärast ma tean, et teie teate, et meie liha peab kaduma ja surema; oma kehas me ei näe Jumalat. …

Sest nagu surm on tulnud kõikidele inimestele, et täita suure Looja halastavat plaani, siis peab olemas olema ülestõusmise võim. /—/

Oo, kui suur on meie Jumala pühadus! Sest ta teab kõiki asju, ega ole midagi, mida ta ei tea. …

Ja ta tuleb maailma, et ta võiks päästa kõik inimesed, kui nad kuuletuvad tema häälele; sest vaata, ta kannatab kõikide inimeste valusid; jah, iga elava olevuse valusid, nii meeste, naiste kui laste, kes kuuluvad Aadama peresse.

Ja ta kannatab seda, et ülestõusmine võiks tulla kõikidele inimestele, nii et kõik võiksid seista tema ees suurel ja kohtumõistmise päeval” (2Ne 9:3–4, 6, 10, 21–22).

Lugedes neid sõnu, täitus tuba Püha Vaimuga. Tundsin, et minu Taevane Isa teadis, millise uudise ma täna sain. Tundsin, et prohvet Jaakobi sõnad, mis olid kirjutatud enam kui 2000 aastat tagasi, olid kirjutatud mulle tänaseks päevaks ja tulid otse Päästjalt. Tema teadis valu ja kurbust, mida tundsin, kui kuulsin, et meie tütar on suremas. Ta oli kohal, et trööstida meie peret lubadusega, et Ta on valmistanud tee ja et ühel päeval, ülestõusmise jõul „me näeme [oma kehas] Jumalat”.

Amanda elas veel peaaegu aasta, kuid ma ei unusta kunagi päeva, mil Mormoni Raamatu sõnad kõnelesid minuga, kui mul oli raske ja kuidas Issand mind lohutas, trööstis ja aitas mõista oma plaani.