Kaks tuhat vaprat sõjameest

1. Nii vap-rat jul-get head kaks tu-hat sõ-du-rit

kord vas-tas sõ-ja-kut-se-le: me eest kes võit-lust peab?

„On Is-sand meie kõr-val, Ta käs-ku täi-da-me.

Ei kar-da e-lu kao-ta-da, vaid vap-ralt võit-le-me.”

2. Need jul-ged sõ-ja-me-hed said tea-da e-ma-delt,

et loo-ta Ju-ma-la-le saab, kui õig-la-sed on teod.

Neid kait-ses Ju-mal kõik-jal, neil usk sai ta-su-tud.

Ei kaht-len’d e-ma öel-dud tões, vaid o-lid us-ta-vad.

3. Neid juh-tis Hee-la-man seal, need vap-rad ven-nad kord

said üht-seks suu-re u-su-ga ja kart-ma-tuks nad jäid.

Ei in-du and-nud la-hing, vaid loo-tus jää-da priiks.

Käis võit-lus maa ja rah-va eest, et õnn neil’ al-les jääks.

4. Siis jul-gelt o-ma teel kaks tu-hat sõ-du-rit

läks Is-san-da jõul e-da-si, ei huk-kund üks-ki hing,

sest usk neil an-dis vä-ge ja jõud veel kas-vas teel.

Neid ai-tas kin-del tead-mi-ne, et Ju-mal kait-seb neid.

Al 53; 56–57