Päästja viisil õpetamine
Elevant klassiruumis
Õpetajate nõukogu koosolekud ei muuda ainuüksi seda, kuidas me õpetame. Need muudavad seda, kuidas me õpime.
Mzwakhe Sitole on silmitsi probleemiga. Koguduse pühapäevakooli juhatajana on ta saanud Jumalalt kohustuse aidata täiustada koguduses evangeeliumi õppimist ja õpetamist.1
Kuid tema koguduse liikmetel Lõuna-Aafrikas Johannesburgis on kohati tohutult erinev taust ja ootused. Osal on hea haridus, teistel aga mitte. Paljudele on õpetatud, et õpilase ülesanne on kuulata, mitte rääkida. Teiste kultuuritaust ei lase neil mõista, et nii kirikus kui ka kodus peaks õpetamisse kaasama mõlemaid, nii mehi kui ka naisi.
„Lisaks on meil inimesi, kes räägivad eri keeltes,” sõnab vend Sitole. „Vaim aga tahab õhutada igaüht.”
Kui möödunud aastal esitleti õpetajate nõukogusid ja programmi „Päästja viisil õpetamine”, hakati kõikjal Kiriku kogudustes pidama õpetajate nõukogusid, et arutada, õppida ja harjutada, mida tähendab õpetada Päästja viisil.
Just siis hakkas vend Sitole nägema, kuidas õpetajate nõukogud saaks tema kogudust õnnistada. Saab rääkida kultuuriprobleemidest, suurendada tunnis osalemist ja liikmete eri vaatenurkadest võivad saada õnnistused.
Nagu paljud teised maailmas, mõistis vend Sitole, et Issand ei muuda õpetajate nõukogude abil pelgalt seda, kuidas me õpetame, vaid ka seda, kuidas me õpime.
Elevant võtab ootamatu pöörde
Vend Sitolele oli üks huvitavamaid avastusi see, et kui õpetajad volitavad õpilasi õppeprotsessis kaasa lööma, on eri vaatenurkade tõttu avarduvast vaateväljast kasu kõigile.
Vend Sitole mõistis seda õpetajate nõukogukoosoleku ajal, kui üks koguduse liige jagas pimedatest inimestest ja elevandist tähendamissõna, mis võttis ootamatu pöörde. Tähendamissõnas räägitakse, kuidas kuue pimeda inimese kirjeldus elevandist erineb (jalg on nagu sammas, saba nagu köis, lont nagu vihmaveetoru jne), kuna igaüks neist puudutab elevanti eri kohast.2
„Kuid oletame, et elevant sümboliseerib evangeeliumi õpetamist,” sõnab vend Sitole. „Sel juhul peame laskma igal klassiliikmel jagada oma vaatenurka, et jõuda üheskoos ühise arusaamani, kuidas evangeelium meid kõiki õnnistab.”
Sellepärast istuvadki õpetajad vend Sitole koguduses õpetajate nõukogu ajal arutelu hõlbustamiseks laua ümber. „See tuletab meile meelde, et kõigi hääl on võrdne,” ütleb ta.
Vastavalt nende vajadustele
Natsuko Soejima Jaapanis Tokyos kahtles oma õpetamisoskuses. „Kui mind kutsuti noorte pühapäevakooli õpetajaks, ütlesin piiskopile, et ma kardan,” ütleb ta. „Tema aga vastas, et kutse on Jumalalt, ja nii ma nõustusin.”
Grupina tundus klass talle hirmus, kuna igaühel olid omad raskused. Kaks noort olid vaegkuuljad. Osa klassiliikmeid, kes olid kolinud Jaapanisse teistest riikidest, kõnelesid ainult inglise keeles. Lisaks pelgas ta enda ja klassiliikmete vanusevahet.
Kuid õpetajate nõukogus leidis õde Soejuma vastuse. „Me rääkisime iga klassiliikme armastamisest, nende nimede selgeksõppimisest, ükshaaval nende kõigi eest palvetamisest ja Vaimu juhatusel õpetamisest vastavalt nende vajadustele, mida ma ka tegema hakkasin,” selgitab ta. Lisaks tegi ta veel midagi muud, mida oli nõukogus õppinud: „Võtsin tarvitusele sõnad, mis väljendasid minu armastust.”
Ja tulemus? „Mu süda muutus. Kiindusin oma õpilastesse. Muretsesin nende pärast, kes puudusid, ja palvetasin ka nende eest. Kohe, kui tund sai läbi, hakkasin valmistuma järgmiseks, et mul oleks aega mõelda õpetamisvõimalustele. Olin ülimalt rõõmus.”
Konkreetsed vastused
Brad Wilson, kes on pühapäevakooli juhataja Ameerika Ühendriikides Minnesota osariigis, veendub, et õpetajad ei lahku õpetajate nõukogust enne, kui nad on arutanud, mida nad teevad õpitu tõttu teistmoodi.
„Me järgime programmi „Päästja viisil õpetamine” raamistikku,” ütleb vend Wilson. „Me arutame õpetajate kogemuste ja seejärel soovitatud teemade üle. Vahendajana esitan ma küsimusi ja võtan kokku mõtted. Seejärel harjutame rakendamist. Jaguneme väikestesse rühmadesse ja arutame: „Mida teen meie tänase koosoleku tõttu teistmoodi?””
Sama koguduse diakonite kvoorumi õpetaja Ron Goodsoni sõnul avaldab talle muljet, kuidas vend Wilson nõukogu „treenib”. „Me räägime sellest, kuidas õpetaks Päästja,” ütleb ta. „Ja kui tunned Vaimu, hakkad mõtlema: „Seda peaksin ma oma klassiga proovima.” Päästjast mõtlemine muudab asjale lähenemist. Oluline pole enam mõte, et pean õppetunni ette valmistama, vaid pigem küsimus, mida need diakonid vajavad ja kuidas saan aidata neile seda anda.”
Tal on meeles, kuidas ta kirjutas oma päevikusse: „Käisin täna õpetajate nõukogus ja see on see, mida pean tegema.” Tegelikult tema päevik lausa kubiseb sellistest sissekannetest. Nüüd hakkab ta juba varakult ette valmistama: „Alusta varakult ja saad õhutusi terve nädala jooksul.” Ta küsib diakonitelt, mis nende elus toimub: „Kui tunnen neid paremini, saan neid tõhusamalt aidata.” Ja ta on palunud diakonitel õpetamisel aidata: „Seda tehes õpivad nad ka ise paremini.”3
Jätkasin laulmist
„Nõukogus rääkisime sellest, kuidas muusika kutsub kohale Vaimu,” räägib Minnesota osariigi sama koguduse Algühingu õpetaja Jocelyn Herrington. „Pärast seda õpetasin ma lastetoas. Mõtlesin: „Laulan neile, kui nad värvivad, et oleks tore.” Hakkasin laulma ja nad kõik jäid kuulama. Jätkasin laulmist. See tõi kohale Vaimu ja kui lõpetasin, ootasid nad aupaklikult, mida ma neile räägin. Olime [nõukogus] rääkinud ka tunnistuse jagamisest, kui selleks tekib võimalus. Nõnda jagasin ma neile arusaadavate sõnadega oma tunnistust.”
Õde Herrington on tänulik, et nõukogudes osalevad ka Algühingu õpetajad. „Räägime täiskasvanute õpetamisest,” ütleb ta, „kuid siis ütleb vend Wilson: „Aga noorte õpetamine? Aga laste õpetamine?” Ta pöörab meie tähelepanu uuesti sellele, et esindatud on kõik vanuserühmad.”
Nõukogust nõukogusse
Adam Martin, kes teenib Kanadas Alberta provintsis Calgarys pühapäevakooli juhatajana, on koguduse nõukogust saadud soovituste eest tänulik. „Abiühingu või vanemate kvoorumi juhataja ütleb: „Meile meeldiks, kui õpetajad keskenduksid sellele teemale,” ja siis me võtame selle õpetajate nõukogus arutlusele,” ütleb ta.
Kui õpetajate nõukogud alles algasid, ei teadnud õpetajad, mida oodata, ja nii kutsus ta paljusid isiklikult ja tutvustas aadressil teaching.lds.org leiduvaid õppematerjale. „Nüüd on lumepall veerema hakanud,” ütleb ta. „Nad teavad, et see on koht, kus toimuva üle arutada.”
Ühel hiljutisel koosolekul keskenduti Vaimu järgimisele. „Me rääkisime, et tuleb hästi ette valmistada, kuid ei pea muretsema, et kõik saab läbi võetud,” ütleb ta. „Üks õde oli alati arvanud, et peab rääkima kõigest, mis õppetunni plaanis on kirjas. Võis näha, kuidas jutuajamine inspiratsiooni järgimisest arutelu juhtimisel talle selgust tõi.”
Ühine lahenduste leidmine
Iga õpetusega kaasnevad omad võimalused, väljakutsed ja võimalikud õnnistused. Sellepärast ongi nõukogud tõhusad, kuna võimaldavad õpetajatel otsida ja leida Vaimu abil vastuseid neile eriomastele väljakutsetele.
Geoffrey Reid, kes teenib Ameerika Ühendriikides Arizona osariigis vaia pühapäevakooli juhatajana, ütleb, et õpetajate nõukogud toimivad kõige paremini, kui õpetajad mõistavad, et nende eesmärk on pidada nõu: „Siis nad mõistavad, et saavad üksteist aidata.”
Tema sõnul koondatakse vaias tähelepanu sellele, et õpetajad ei mõtleks mõtleks enam „Kas ma saan hästi hakkama?”, vaid „Kuidas sõnumit vastu võetakse?”.
Sama vaia Algühingu õpetaja Marisa Canova sõnul innustab ta vastuseks õpetajate nõukogus tuntud õhutusele oma 8-aastaste Ustavate klassi liikmeid üksteise eest palvetama. See toimib hästi, kuid ei pruugi olla sama tõhus täiskasvanute klassis. „Palvetamine iga liikme eest suures evangeeliumiõpetuse klassis võib olla koormav,” ütleb ta. „Õnneks küsivad õpetajad: „Kuidas saaksime kohandada seda oma klassile?” Ja me leiame üheskoos vastused”.
„Hindan õpetajate nõukogude puhul enim seda, et need annavad meile aega järele mõelda, kuidas ja miks me midagi teeme,” ütleb ta. Toest ja tagasisidest, tundest, et töötame ühise eesmärgi nimel, on suur abi. Mulle meeldib ka eri inimeste erinev vaatenurk. See aitab mul mõtiskleda millegi sellise üle, mille peale ma poleks ise tulnud.”
Kui osaleme õpetajate nõukogus ja jagame oma mõtteid, muutub meie nägemus elevandist nimega Evangeeliumi Õpetamine selgemaks. Nii nagu vend Sitole Aafrikas, nõnda avastavad paljud liikmed üle kogu Kiriku, et kui me oskame õpetada üha paremini Päästja viisil, ei muutu mitte ainult see, kuidas me õpetame, aga ka see, kuidas õpime.