Viis õppetundi noortele täiskasvanutele noortelt apostlitelt

Kujutis

Heber C. Kimball

Illustreerinud Elizabeth Thayer

Kui Heber C. Kimball sai 1835. aasta veebruaris kutse Kaheteistkümne Apostli Kvoorumisse, tundis ta end küündimatuna. Ta oli olnud Kirikus vähem kui kolm aastat ja oli kõigest 33aastane.

„See oli kaugel sellest, mida olin oodanud,” meenutas Heber hiljem.¹ Kuid ta oli nõus kutse vastu võtma ja talle öeldi ametisse pühitsemise õnnistuses, „et tema vahendusel pööratakse usule ‥ mitmeid miljoneid”.²

Apostlina teenis ta Inglismaal kaks väga edukat misjoniaega. Ta pööras usule hulgaliselt inimesi, kelle järeltulijate arv võib ulatuda tänapäeval vabalt miljoniteni. Kuna Heber jätkas, isegi kui tundis, et tal pole eriti midagi anda, õnnistas see teda ja paljusid teisi.

Kujutis

Thomas B. Marsh

Thomas B. Marsh põgenes kodust New Hampshire’i osariigis, kui ta oli 14aastane. Ta töötas talutöölisena Vermonti osariigis, kelnerina New Yorgi osariigis Albanys, ühes New Yorgi hotellis ja seejärel teenrina Long Islandil. Tema olukord oli ebastabiilne, kuni ta kohtas Elizabeth Godkinit ja abiellus temaga.

Lõpuks juhatas Vaim teda ja Elizabethi New Yorgi osariigi lääneossa. Seal kuulsid nad Mormoni Raamatust. Thomas nägi raamatu 16 esimest lehekülge, kui need tulid trükist, ja trükkal lubas tal lugeda proovitrüki lehekülge. Uskudes, et raamat on Jumalast, otsustas Thomas liituda Kirikuga. Ta ristiti 3. septembril 1830.³

Thomas jutlustas evangeeliumi eri piirkondades. Kui pühad 1833. aasta novembris Missouri osariigist Jacksoni maakonnast välja aeti, talus ta kannatusi. Ta kuulus Missouri kõrgema nõukogu algkoosseisu, kui see 1834. aasta juulis organiseeriti. Kui ta 34aastaselt apostliks kutsuti, teenis ta Kaheteistkümne Kvoorumi juhatajana. Olgugi et Thomas minevikus Joseph Smithi tõsimeelselt lahkulöönute ees kaitses, pettus ta ka ise ühel hetkel Kirikus. 1838. aastal otsustas ta Kirikust lahkuda.⁴

Me võime õppida Thomas Marshilt, et ebastabiilne olukord ei pea hoidma meid eemal evangeeliumi õnnistustest ega teiste elu õnnistamisest.

Kujutis

Lyman Johnson

Lyman Johnson oli kutsututest noorim – tol hetkel pisut üle 23 aasta vana. Ta pühitseti ülempreestriks 1831. aastal vaid mõned päevad pärast 20aastaseks saamist ja oli juba teeninud mõnel Kiriku misjonil. Ühel neist misjonitest pidas ta jutluse, mida mäletatakse kui „üht vägevamat tunnistust Joseph Smithi missiooni ja suure viimsete aegade töö kohta”.⁵

Kahjuks ei kestnud Lymani teenistus apostlina kaua. Majanduslike rahutuste ajal 1837. aastal pöördus ta Ohio osariigis Joseph Smithi vastu. 1838. aastal heideti Lyman Kirikust välja.

Pole tähtsust, kui hästi ta oskas jutlustada või mis amet tal Kirikus oli, Lyman langes ikkagi ära. Brigham Youngi sõnul tunnistas Lyman hiljem, et soovib, et võiks uskuda ikka veel evangeeliumisse: „Olin rõõmus ja õnnis. ‥ Olin ööd ja päevad õnnelik. ‥ Kuid nüüd on järel vaid äärmine pimedus, valu, mure ja kurbus.”⁶

Kujutis

Parley P. Pratt

Kui Parley P. Pratt pühitseti apostliks, andis Oliver Cowdery, üks neist, kes oli määratud appi apostleid valima, Parleyle eriülesande, öeldes, et ta „kohtab seda teenimiskohustust täites samu raskusi, mida vana aja apostlidki”. Ta ütles, et Parley seisab silmitsi „kindlate vangikoobaste ja süngete vangimajadega”, kuid need olukorrad ei peaks teda heidutama, sest katsumused võimaldavad tal „saada hiilguse”, mis Issandal on tema jaoks tallel.⁷

Parley elu läks just selle skeemi järgi. Mõnikord oli ta silmitsi rusuva vaesusega. Teda naeruvääristati, kui ta jutlustas evangeeliumi. Aastatel 1838 ja 1839 vangistati ta Kiriku liikmetele Missouri osariigis osaks saanud raskustest tulenenud süüdistuste alusel. Siiski koges Parley ka Oliveri lubatud õnnistusi. Veidi pärast vanglast vabanemist kirjutas ta: „Pärast kõiki kannatusi on meiega kõik hästi ja oleme Issanda ees suures soosingus.”⁸

Kujutis

Orson Pratt

Parley Pratti vend Orson oli nooruse poolest apostlite seas teisel kohal. Ta pühitseti ametisse 23aastasena ja ta oli vaid mõni nädal vanem kui Lyman Johnson. Teenimine, mida Orson oli juba Kirikus osutanud, on suurepärane näide sellest, kuidas noored täiskasvanud saavad avaldada head mõju.

Orson ristiti 19. septembril 1830, tema 19. sünnipäeval. Varsti pärast seda sai Joseph Smith tema jaoks ilmutuse, milles öeldi, et Orson on Jumala poeg, et ta on õnnistatud, kuna usub, ja et ta kohus on jutlustada evangeeliumi (vt ÕL 34:3–6). Vastavalt sellele teenis Orson arvukatel misjonitel, sealhulgas 1832. aastal ühel misjonil koos Lyman Johnsoniga, kus nad ristisid ligikaudu sada inimest ja pühitsesid ametisse mõned vanemad.

Kui Orson kutsuti apostliks, polnud ta Kirtlandis. 23. aprillil 1835 sai ta Columbuse linnas teada, et peab viibima 26. aprillil Kirtlandis ühel koosolekul.

Teadmata koosoleku eesmärki, asus ta otsekohe teele. Ta polnud teadlik, et on kutsutud apostliks, ja astus sisse, kui kogudus oli parasjagu „palvetamas ja tema saabumist soovimas”.⁹ Tunnetades pühade tuge, võttis Orson oma kutse vastu.

Apostlina koostas ta trükise, kus oli kirjas Joseph Smithi esimese nägemuse varaseim trükiversioon. 1847. aasta teerajajana pidas ta läänderännaku kohta üksikasjalikku ülestähendust. Lisaks kirjutas ta palju misjonäride trükiseid ja kaitses kõikumatult Mormoni Raamatut.

Noored täiskasvanud on täna mitmeti erinevad, kui nad olid 1835. aastal. Ja ometi aitavad need õppetunnid tänaseid noori täiskasvanuid püüdlustes elada oma võimete kohaselt. Järgnevalt kokkuvõte: