Minu hüüde kaja

Nagu me teame, on kaja pinnalt peegelduv heli, mida on kuulda hiljem kui tegelikku heli. Hüüdes kuuleme ka kaja. Vastus tuleb siis, kui esitame küsimuse. Kui mõtiskleme, sünnivad otsused. Kui otsime, leiame.

Ma näen ja mõistan seda seost. Ja ma saan aru vastupidisest – kui pole hüüet, pole ka kaja. Mõistsin seda viimaste aastate üldkonverentse kuulates. Juhte kuulates voolab vaimne teave meie hinge nagu võimas veevool, kuid mis jääb meie meeltesse? Mõtlesin, mida ma tegelikult mäletan, mida olen õppinud, mida rakendan. Olen märganud, et kõige paremini jäävad meelde õpetused, mille teemad on juba minu meeles mõlkunud. Pidevatest mõtetest ja küsimustest on saanud justkui hüüd taevasse, alateadlikult, tunnistamata, et otsin inspiratsiooni, ilma et neid oma palvetes kuuldavale tooksin. Ma lihtsalt mõtlesin. Ja ometi tuli see hüüd tagasi kajana – kõnelejate sõnadega. Nii hüüd kui ka kaja on sama heli, ja see on põnev. Igaüks, valmistudes üldkonverentsi ülekannet kuulama, võib seda kogeda. Piisab, kui täita oma meel mõtete ja küsimustega, nagu oleksite hüüdnud, ja siis tulge, istuge maha ja kuulake vaikselt voolavat kaja …