2021
Kuidas ma üldkonverentsiks valmistusin
Märts 2021


Kuidas ma üldkonverentsiks valmistusin

Kakskümmend aastat tagasi mõtlesin endamisi: „Kas konverents on juba läbi? Olgu, mul on veel aega seda vaadata.”

Viisteist aastat tagasi mõtlesin endamisi: „Nädal enne konverentsi tuli mulle meelde valus tõsiasi, et pean üsna varsti kaheksa tundi järjest istuma.”

Kümme aastat tagasi mõtlesin endamisi: „Kas võib juhtuda, et meile näidatakse midagi huvitavat? Mulle meeldib mingil määral president Eyring.”

Kaheksa aastat tagasi sai üldkonverentsist osa minu elust ja ma avastasin teadlikult enda jaoks tõelise ilmutuse ja vaimse toe allika. Arvan, et see oli Olga, kes ütles, et võite eelnevalt palvetada ja paluda, et Taevane Isa teie küsimusele vastaks. Kuid ma unustasin selle tegelikult ära.

Kuid seekord otsustasin usku rakendada ja tutvusin juba varakult üldkonverentsiks ettevalmistava voldikuga. Sealt leidsin tegelikult häid ideid. Ja siis ma lihtsalt kaotasin selle voldiku.

Võtsin uue voldiku, panin selle öökapile ja otsustasin seda sahtlisse mitte pista, vaid mõelda oma küsimustele alati, kui seda voldikut näen.

Oleks väga huvitav esitada küsimus, saada vastus ja tunda, kuidas Taevane Isa mulle vastaks, sest lubadused olid nii konkreetsed ja selged. See tundus isegi mõnevõrra ebatavaline. Kas ma olen Talle nii tähtis, et saaksin sellisel suurel üritusel vastuse?

Esialgu hakkasin muidugi piltlikult madalas vees ujudes erinevaid teemasid välja mõtlema, kuid siis jõudis mulle lihtsalt kohale: „Peaksite näitama üles usku ja esitama oma kõige raskemad küsimused, mis on teid alati häirinud.” Noh, teate küll: see tähendab teid jalust rabavaid küsimusi, millele soovite teada vastust siin ja praegu, muidu näiks maailmapilt vastuoluline.

Ma suhtusin oma plaanidesse rangelt juhiseid järgida üha tõsisemalt: pidin palvetama, üles kirjutama, mõtisklema ja seejärel konverentsi kuulama. See oli oluline, sest kartsin, et ei saa oma vastuseid, kui ei tee kõike endast olenevat.

Ja mis siis, kui ma vastust ei saa? Mida ma siis prohveti lubadustega peale hakkan?

Ma astusin selle sammu teadmatusse – tegelikult ma uskusin.

Ma uskusin, et kõik läheb kindlasti hästi.

Mul oli ainult kolm küsimust ja oma esimesele küsimusele sain ka kohe sealsamas vastuse. Just keset palvet, sealsamas öökapi kõrval.

Tundsin, et tean sellele küsimusele juba vastust, üritasin lihtsalt edasi süveneda. Head tunded järgisid mu mõttelõnga, et olen piisavalt otsinud, mul on kõik vajalikud teadmised käepärast ja teen kõike nii, nagu tarvis.

Aga kuidas oli see võimalik? Sest ma polnud veel üldkonverentsile jõudnudki. Kas võib olla, et sellele vastusele lisatakse veel midagi? Aga inimesed, lihtsalt kuulake seda! Vastus oli lõplik.

Vastuse oma teisele küsimusele sain teada nädal enne konverentsi pühakirju uurides. Vastus oli nii selge, et suutsin oma mõtisklustele hõlpsasti punkti panna. Sel päeval olin suunanud oma tähelepanu ootustelt avatud kõrvadega kuulamisele. See oli ime, sest teadsin: mu Taevane Isa oli juba minuga koostööd teinud ja ettevalmistused käisid täie hooga.

Kolmas küsimus oli kõige keerulisem, kuna see viitas Kiriku õpetusele, mis puudutas elu algust maa peal. Ma olin selle üle väga kaua mõelnud. Ma muretsesin, otsisin vastuseid ja leidsin aeg-ajalt teatud killukesi. Mõnikord moodustasid nad uduse pildi ja teinekord varises see lihtsalt kokku. Lõpuks arvasin, et saan sellest aru alles pärast „eesriide” läbimist.

Kuidas oli mul tegelikult julgust, et seda otse küsida? Millega ma arvestasin? Ja kindlasti ei tahtnud ma mingeid tähtaegu seada, eriti Jumalale.

See oli tõsine asi. Hakkasin konverentsi kuulama väga lootusrikkalt (kuid emotsionaalses madalseisus). Sain tegelikult oma vastuse umbes poole peal. Ma ei saanud kõike, vaid suure osa sellest, mis köitis tervikuks kõik minu mõtted selle küsimuse kohta ning täitis mu südame ja meele tunnistusega, et kõigel siin maailmas on mõte, üksikasjad pole juhuslikud ja et Jumal ei eksi kunagi. Ta näitas mulle, kuidas jõuda selle loo tuumani, mis oli minu murede allikas. Mul oli väga hea meel, sest ma ei tunnetanud mitte ainult selle hetke loogikat, vaid ka selle ilu ja Tema otsust.

Nüüd on see kogemus minu oma. Olen väga tänulik, et meile on usaldatud selline püha võimalus – kuulata prohvetitelt Jumala elavat sõna ja saada Vaimult oma isiklik kinnitus. See ei juhtunud nii, nagu ma ette kujutasin, aga kindlasti parimal võimalikul viisil!