Minu kogemus üldkonverentsiga
Mäletan esimest üldkonverentsi, kus osalesin 2002. aasta aprillis, kui ma polnud veel Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige. Konverentsikõnede vaatamiseks oli mul vaja sõita naaberlinna. Saime ajavahe tõttu vaadata ainult ühte otseülekannet ja ülejäänud istungeid salvestustena. Osalesin nii laupäeval kui ka pühapäeval. Mind inspireerisid seal kuuldud kõned. Tegin oma päevikusse alati usinalt märkmeid. Osalesin äsja pöördununa 2002. aasta sügisesel üldkonverentsil. Kahjuks polnud mul tollal juurdepääsu arvutile ega internetile ja minu ainus võimalus oli lugeda ajakirja Liahona konverentsinumbrit, et saaksin kõnesid uuesti lugeda. Mäletan, et meie, kiriku liikmete jaoks oli see eriline vaimne pidu, kui saime konverentsikõnede trükitud versiooni, et neid lugeda ja märkmeid teha. Kasutasime Liahonat tundide ja kõnede ettevalmistamiseks.
Nüüd, kui aeg on edasi läinud ja mul on oma pere väikeste lastega, tunnen end tõeliselt õnnistatuna, et üldkonverentsi vaatamine on muutunud palju lihtsamaks. Minu traditsioon vaadata üldkonverentsi nii laupäeval kui ka pühapäeval pole aja jooksul muutunud, kuigi nüüd vaatan seda alati kodus internetis kas inglise või ungari keeles.
Meie pere ühineb endiselt pühadega, et vaadata koos üldkonverentsi Kiriku kogudusehoones. Nelja lapse emana nõuab kaks päeva kirikus kõnede vaatamist minult erilisi ettevalmistusi. Mul on vaja valmistada suupisteid, et toita kirikus näljaseid kõhte, ja mul peab kodus toit valmis olema ka ajaks, mil kirikust koju jõuame. Pean leidma mõned huvitavad värvimislehed meie lastele, kuna neile meeldib värvida. Ma tunnen ennast kõige õnnelikumalt siis, kui kõik meie lapsed istuvad ja konverentsikõnesid kuulates vaikselt värvivad, ehkki see pole alati võimalik, kuna nad on lapsed ja neile meeldib liikumine. Olen väga tänulik oma abikaasa eest, kes on valmis laste järele vaatamisel abiks olema, et saaksin ka kõnesid vaadata. Mina ja mu abikaasa märkasime, et mõnikord meeldib meie lastele eraldi istuda ja nad jälgivad konverentsi väga tähelepanelikult. Ma ei saa eitada, et need hetked on minu kui lapsevanema jaoks ühed parimad. Kirikust koju jõudes palume oma lastel rääkida, mis neile konverentsikõnedes meeldis. Pole kordagi juhtunud, et nad saaksid kõnedes kuuldud loo kiiremini ümber jutustada kui mina.
Aasta 2020 on toonud meile erinevad olud. Meie üldkonverentsi vaatamise traditsiooni koos teiste pühadega tuli muuta. Vaatasime konverentsi kodus.
Eelseisvaks üldkonverentsiks valmistudes leidsin president Nelsonilt meeldetuletuse, millest ta rääkis 2018. aasta kevadisel üldkonverentsil. Ta ütles: „Ma innustan teid järgmise kuue kuu jooksul uurima sagedasti – isegi korduvalt – selle konverentsi sõnumeid. Leidke kohusetundlikult viise, kuidas kasutada neid sõnumeid teie pereõhtutel, evangeeliumi õpetustes, teie vestlustes pere ja sõpradega ja isegi aruteludes inimestega, kes pole teie usku.” Võtsin tema nõuande rõõmsalt vastu.
Olen aru saanud, et vanematena mõjutab meie isiklik ettevalmistus nii füüsiliselt kui ka vaimselt seda, milliseid kogemusi saavad meie lapsed üldkonverentsil. Mul on hea meel, et meil on maa peal elav prohvet, kes saab Taevaselt Isalt ilmutusi ja hoiatusi. Ma tean, et kui järgime prohvetite sõnu, siis meid õnnistatakse. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.