Minu sõnum Issandalt

1993. aastal, kolm päeva pärast Lõuna-Aafrika põhjaosas asuvasse Polokwanesse kolimist, koputati mu uksele. Kui ma selle avasin, seisid seal kaks Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku misjonäri.

Ma kasvasin üles sügavalt usklikuna ja mu perekond oli mind alati hoiatanud, et ma misjonäridest eemale hoiaksin. Kuid nad tundusid toredad ja mulle meeldib religioonist rääkida, nii et kutsusin nad sisse.

Pärast imelist külastust küsisid nad minult: „Kas me võiksime kinkida sulle Mormoni Raamatu?”

„Oota, oota üks hetk,” vastasin. „Ma arvan, et mul juba on üks.”

Kui ma neile oma eksemplari näitasin, olid nad üllatunud. Selgitasin, et mitu aastat tagasi olid misjonärid minu kodulinnas Kaplinnas mulle ühel näitusel Mormoni Raamatu kinkinud. Ma hoidsin selle alles ja aeg-ajalt lehitsesin seda.

Pärast meie külastust kutsusin misjonärid tagasi. Mind kasvatati üles teises kirikus, kus minu kasuisa oli kirikuõpetaja. Mõte, et pean uuesti ristitud saama, sai minu pöördumise üheks komistuskiviks. Sellest hoolimata hakkasin käima Kiriku väikeses koguduses. Umbes pooleteise aasta pärast kutsus koguduse juhataja mind oma kabinetti.

„David, ma tahan sulle väljakutse esitada,” ütles koguduse juhataja. „Me tõesti tahame, et sa saaksid tunnistuse Mormoni Raamatust. Ma tunnen, et saad selle, kui kutsun sind õpetama evangeeliumi aluste klassi. Sa juba õpetad ülikoolis ja ei karda inimeste ees esineda. ”

Tänapäeval peavad õpetajad olema Kiriku liikmed.¹ Kuid toona tundis koguduse juhataja inspiratsiooni paluda mul õpetada. Olen selle eest tänulik.

„Olgu,” nõustusin ma.

Igal laupäeva õhtul uurisin õppetundi väga põhjalikult, et seda mõista, teada selle sisu ja suhestuda Mormoni Raamatu lugude ja tegelastega. Minu jaoks oli selle raamatu õpetamine tõesti hea viis selle kohta tunnistuse saamiseks.

Ühel pühapäeval, kui olin umbes aasta otsa õpetanud, tuli misjonijuhataja Pretoriast konverentsile ja osales minu pühapäevakoolitunnis.

„Aitäh, vend Baxter,” tänas ta mind pärast tundi. „See oli tore õppetund. Kust sa pärit oled?”

Kui ma talle Kaplinnast rääkisin, küsis ta, millises koguduses ma käisin.

„Ma ei käinud koguduses.”

„Kuidas nii?” uuris ta.

„Ma olen üks neist, keda te paganaks nimetate?” sõnasin ma. „Ma ei ole Kiriku liige.”

Ta läks näost valgeks ja tormas koguduse juhataja juurde.

„Kas teil õpetavad pühakirju mitteliikmed?” küsis misjonijuhataja temalt.

„Kas ta tegi seda halvasti?”

„Ei.”

„Kas ta oli inspireeriv?”

„Jah!”

„Kas ta õpetas õiget õpetust?”

„Jah!”

Nad lubasid mul õpetamist jätkata. Mõni kuu hiljem läksin jõulupühadeks külla oma perele Kaplinna. Kui ma seal olin, ütles mu ema mulle, et lahkub oma kirikust pärast seda, kui mu kasuisa oli surnud. Selsamal hetkel aitas Issand mul tunda end vabana süütundest, mis tekkis ustavuse tõttu oma emale ja kogudusele, kus ma üles kasvasin.

Koju naasnud, helistasin koguduse juhatajale.

„Ma tahaksin saada homme ristitud,” ütlesin talle.

„David, oled sa kindel?”

„Absoluutselt,” vastasin ma. „Ma sain Issandalt sõnumi.”

Kujutis

käed, mis hoiavad raamatut

„Mul on sulle midagi anda”

Kui ütlesin oma bioloogilisele isale, et minust on saanud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige, ei saanud ma aru, miks ta nii rahulik oli.

„Las ma räägin sulle natuke oma minevikust,” ütles ta.

Mu isa, kes polnud minuga kunagi religioonist rääkinud, ütles mulle, et oli noorena käinud Kaplinnas Kiriku Cumorah’ koguduses. Ta olid mänginud koguduse korvpallimeeskonnas. Tal oli mitu lähedast sõpra, kes olid viimse aja pühad. Üks tema parimaid sõpru oli misjonär, kes sai pärast misjonil teenimist Vietnamis surma.

Arvan, et kui mu isa poleks seda sõpra kaotanud, oleks ta Kirikuga liitunud. Tema elu oleks olnud hoopis teine. Aastaid hiljem austas ta endiselt väga viimse aja pühasid. Ta ei järginud ise ühtegi religiooni, kuid toetas täielikult minu otsust Kirikuga liituda.

Mõni kuu pärast minu kasuisa surma rääkisin emale oma ristimisest. See ei läinud nii hästi. Sellegipoolest, kui ma läksin Hollandisse oma emapoolsetele pereliikmetele külla, jagasin nendega oma pöördumislugu. Siis sain teada teisest perekondlikust sidemest Kirikuga.

Minu külaskäigu ajal tuli onu minu juurde. „Mul on sulle midagi anda,” ütles ta. Seejärel ulatas ta mulle hollandikeelse Mormoni Raamatu esmaväljaande, mis ilmus 1890. aastal.

„See kuulus kaua aega tagasi meie perele,” seletas ta. „Ma tahan, et sina selle endale võtad.”

Need kaks perekondlikku sidet Kirikuga olid mulle väga trööstivad. Praegu hindan väga seda hollandikeelset Mormoni Raamatut. See meenutab mulle esimesi misjonäre, kes mind külastasid. See tuletab mulle meelde, kui oluline oli Mormoni Raamatu õpetamine minu pöördumise jaoks. See tuletab mulle meelde mu varalahkunud isa austust Kiriku vastu ja seda, et mõned mu esivanemad olid taastatud evangeeliumi vastu võtnud.

Samuti tuletab see mulle meelde, et Mormoni Raamatul on tõesti vägi veenda nii juute kui ka paganaid, „et Jeesus on Kristus, Igavene Jumal, kes teeb end ilmsiks kõikidele rahvastele”.²