Liahoona
Minu suurimad aarded
Jaanuar 2024


„Minu suurimad aarded”, Liahoona, jaan 2024.

Viimse aja pühade hääled

Minu suurimad aarded

Teesklesin, et olen viimse aja püha, ja see viis minu ristimiseni ja uue eluni Jeesuse Kristuse evangeeliumis.

Kujutis
käed toitu valmistamas, läheduses lebab Mormoni Raamat

Illustreerinud Ben Simonsen

Minu töö kokana oli minu elu. Reisin maailmas luksushotellides ja kruiisilaevadel toitu valmistades. Liitusin suurepäraste kokkade meeskonnaga, kes võitis palju rahvusvahelisi kulinaariavõistlusi.

Kord olin kolm aastat järjest kodust ära. Mu ema helistas mulle sageli pisarates ja palus koju tulla.

Ühel päeval Itaalias Milanos, kus olin sõlminud lepingu ühes hotellis kokana töötada, kohtasin rahvarohkes metroojaamas põhimisjonäre. Nad rääkisid mulle Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust ja jagasid evangeeliumi põhimõtteid. Eriti meeldis mulle see, mida nad mulle pere kohta õpetasid.

Misjonärid andsid mulle Mormoni Raamatu ja palusid mul selle üle palvetada. Nad andsid mulle ka trükise palvetamise juhistega.

Naasin õnnelikuna hotelli, läksin oma tuppa, palvetasin ja hakkasin lugema. Mida rohkem ma Mormoni Raamatut lugesin, seda rohkem kasvas mu soov lugeda. Kahjuks ei võimaldanud töö mul enam misjonäridega kohtuda. Kui mu hotellileping lõppes, naasin koju Barisse, kus hakkasin ühes teises hotellis süüa tegema.

Ühel päeval hotelli restoranis üritas üks teine kokk sobimatutel põhjustel mõne sealse ettekandjaga kohtingule saada. Ta oli vihane, sest ettekandjad, kes olid viimse aja pühad, keeldusid temaga välja minemast.

Meenutades Milanos kohatud misjonäre, ütlesin kokale, et ettekandjatel on õigus tema lähenemiskatsed tagasi lükata.

„Kas siis sina oled ka mormoon?” küsis ta.

Kuna mulle meeldisid põhimõtted, mida misjonärid olid mulle õpetanud, ja kuna tundsin ettekandjate kaitsmist õigustatuna, vastasin: „Jah.”

Järgmine kord, kui kokk ettekandjaid nägi, ütles ta neile, et olen viimse aja püha. Nad olid elevil. Kui kogunesime lõunale, hakkasid nad mulle Milano kiriku kohta küsimusi esitama. Rääkisin neile linnast ja sellest, et olin seal misjonäridega kohtunud. Kui meie lõunasöök kätte jõudis, sirutasin käe veiniklaasi järele.

„Miks sa veini jood?” imestas üks ettekandjatest.

„Kas selles on midagi halba?” küsisin ma.

„Kas sa oled üldse kirikus aktiivne?” uuris teine.

„Mis mõttes?” olin segaduses.

„Mis riideid sa oma ristimispäeval kandsid?” küsisid tüdrukud.

„Ma ei mäleta,” vastasin neile. „Olin vaid ühekuune.”

Nad olid äärmiselt vihased, sest arvasid, et ma naljatan nende üle. Ma kinnitasin neile, et ma ei naljatanud. Tunnistasin, et ma ei ole Kiriku liige, kuid ütlesin neile, et mulle meeldisid Mormoni Raamat ja evangeeliumi põhimõtted, mida mulle oli õpetatud. Seejärel küsisin, kuidas saaksin nende Kiriku kohta rohkem teada saada.

Ettekandjad tutvustasid mind peagi misjonäridele. Nad ei suutnud uskuda, kui ma vestlused lõpuni kuulasin ja end ristida lasin.

Kujutis
ema ja isa kahe poisiga

Perefotod avaldatud autori loal

Minu elu muutus ristimisega. Sain teada, et ei saa olla ühe jalaga maailmas ja ühe jalaga evangeeliumis. Sain teada, et töö pole elus kõige tähtsam. Sain teada, et Issand ja minu perekond on esikohal. Lõpuks mõistsin kurbust, mida ema minu puudumise pärast tundis, ja palusin talt andestust.

Lõpetasin maailmas reisimise, abiellusin Šveitsis Berni templis, lõin perekonna ja töötasin kohalikus haiglas kokana, kus kasutasin oma andeid aitamaks haigetel inimestel taastuda. Nüüd vastutan haiglas personalikorralduse eest. Kodulinnas töötamine jätab mulle aega oma perele ja Kiriku kutsetele pühendumiseks.

Alates päevast, mil ma läksin templisse ja sain oma templianni kaks aastat pärast ristimist, olen armastanud templi pühadust ja seal tehtavat tööd. Kui mu isa neli aastat hiljem suri, olin muserdatud. Ta oli minu kangelane. Tänu Jeesuse Kristuse evangeeliumile tean, et ta elab endiselt.

Kui ma pärast isa asendustöö tegemist selestilisse ruumi astusin, tundsin tema embust. Sel hetkel teadsin, et mu isa oli võtnud vastu evangeeliumi ja Issanda armastuse oma laste vastu.

Meil, viimse aja pühadel, on õnnistus teada tõelist evangeeliumi. Olen tänulik selle eest, kuidas see mu elu muutis. Evangeelium on koht, kust ma leidsin tõelise õnne. Evangeelium ja perekond on minu suurimad aarded.