10. peatükk

Abielu igavese partnerluse arendamine

„Kõige hellemad tunded elus, kõige heldemad ja rahuldustpakkuvamad tunded inimeste südames leiavad väljendust abielus, mis seisab hoolimata maailma kurjusest puhta ja rikkumatuna.”

Gordon B. Hinckley elust

Ühel õhtul, kui president ja õde Hinckley istusid vaikselt koos, ütles õde Hinckley: „Sa oled mulle alati andnud tiivad, et lennata, ja ma olen sind selle pärast armastanud.”¹ Kommenteerides oma abikaasa avaldust, ütles president Hinckley: „Ma olen proovinud tunnustada [tema] individuaalsust, tema isiksust, tema soove, tema päritolu, tema ambitsioone. Laske tal lennata! Jah, laske tal lennata! Laske tal arendada oma andeid. Laske tal teha asju tema enda viisil. Minge tema teelt eest ära ja imetlege seda, mida ta teeb.”² Õde Hinckley toetas oma abikaasat samamoodi – isana, tema isiklikes huvides ja tema ulatuslikus teenimises Kirikus.

Suurema osa oma lapsepõlve-aastatest elasid Gordon B. Hinckley ja Marjorie Pay samas koguduses ning palju aastaid üle tänava teineteisest. „Esimest korda nägin teda Algühingus,” meenutas president Hinckley hiljem. „Ta luges klassi ees pühakirjakoha. Ma ei tea, mis see minuga tegi, kuid ma ei unusta seda kunagi. Seejärel kasvas ta vanemaks saades ilusaks nooreks naiseks ja mul oli piisavalt tervet mõistust, et temaga abielluda.”³

Nende esimene kohting – Kiriku tantsuõhtu – toimus siis, kui Gordon oli 19- ja Marjorie 18-aastane. „See noor mees saab edukaks,” ütles Marjorie hiljem oma emale.⁴ Nende suhe arenes, kui Gordon käis Utah’ Ülikoolis. Seejärel 1933. aastal, aasta pärast ülikooli lõpetamist, kutsuti ta teenima misjonil Inglismaal. Kui ta naasis 1935. aastal, hakkasid nad taas kohtamas käima ning 1937. aastal nad abiellusid Salt Lake’i templis. Meenutades oma abielu algusaega, ütles õde Hinckley:

„Raha oli napp, kuid olime täis lootust ja optimismi. Mitte kõik päevad alguses polnud õndsad, kuid need olid täis otsustavust ja suurt soovi rajada õnnelik kodu. Me armastasime teineteist, selles ei olnud mingit kahtlust. Kuid me pidime ka teineteisega harjuma. Ma arvan, et iga paar peab teineteisega harjuma.

Kohe alguses ma mõistsin, et on parem, kui me teeksime rohkem tööd teineteisega harjumise suunas, selle asemel et pidevalt prooviksime teineteist muuta, mis, nagu ma avastasin, on võimatu. ‥ Õnneliku kodu jaoks on vajalikud kompromissid ja suurel hulgal paindlikkust.”⁵

1958. aastal kutsuti president Hinckley teenima üldjuhina ning tema teenimise algusaastatel jäi õde Hinckley tavaliselt koju, et hoolitseda nende viie lapse eest ajal, mil president Hinckley reisis Kiriku ülesandeid täites. Kui nende lapsed olid suureks kasvanud, reisisid Hinckleyd tihti koos – see oli miski, mida nad hindasid. 1977. aasta aprillis juhtus nende 40. pulmaaastapäev olema ajal, mil nad olid pikal reisil, et kohtuda pühadega Austraalias. Sellel päeval kirjutas president Hinckley oma päevikusse:

„Täna oleme Perthis Austraalis, meie kohalolek esindamas seda, mida aastad on meile toonud. Me veetsime päeva, kohtudes Austraalia Perthi misjoni misjonäridega. See on olnud suurepärane päev, mil oleme kuulnud tunnistusi ja õpetust. Misjonärid kinkisid Marjorie’le lilledega rinnanõela, see oli miski, mida mul endal ei olnud aega hankida.

Me võiksime kirjutada väga pika raamatu viimase 40 aasta kohta. ‥ Meil on olnud oma raskused ja probleemid. Kuid üldiselt on elu olnud hea. Meid on õnnistatud imetabaselt. Sellises vanuses hakkab inimene tajuma igavikulisuse tähendust ja igavese partnerluse väärtust. Kui me oleksime täna õhtul kodus olnud, oleksime tõenäoliselt osalenud mingisugusel perekondlikul õhtusöögil. Kuid praegu oleme Issanda teenistuses kodust kaugel ja see on väga sulnis kogemus.”⁶

Kakskümmend kaks aastat hiljem, teenides Kiriku presidendina, kirjutas president Hinckley kirja õde Hinckleyle, väljendades oma tundeid rohkem kui 60 abieluaasta järel. „Milline kallis kaaslane sa oled olnud,” ütles ta. „Nüüd oleme koos vananenud ja see on olnud meeldiv kogemus. ‥ Kui ühel päeval tulevikus puudutab surma käsi ühte meist pehmelt, siis on kindlasti pisaraid, jah, kuid on ka vaikne ning kindel taasühinemise ja igavese partnerluse kinnitus.”⁷

2004. aasta alguses olid Hinckleyd teel koju Ghana Accra templi pühitsemiselt, kui õde Hinckley väsimusest kokku kukkus. Ta ei taastunud sellest ning suri 6. aprillil 2004. Kuus kuud hiljem ütles president Hinckley oktoobrikuisel üldkonverentsil:

„Kui ma hoidsin tema kätt ja nägin, kuidas surelik elu tema sõrmedest hääbus, olin ma tunnetest tulvil. Enne temaga abiellumist oli ta olnud minu unistuste tüdrukuks. ‥ Enam kui kaks kolmandikku sajandit oli ta olnud minu kalliks kaaslaseks, minuga Issanda ees võrdne, minust isegi parem. Ja nüüd minu vanas eas on temast saanud taas minu unistuste tüdruk.”⁸

President Hinckleyt toetas tema leinas teadmine, et tema ja Marjorie olid igaveseks kokku pitseeritud. „Kaotada palju armastatud partner, kellega on kõnnitud nii päikesepaistes kui vihmas, on täiesti südantlõhestav,” ütles ta. „Valitseb hävitav üksildus, mille tugevus suureneb. See närib inimese hinge valusalt. Kuid öö pimeduses võib kuulda tasast sosistust, mis ütleb: „Kõik on hästi. Kõik on hästi!” Ja see hääl tundmatusest toob rahu ja kindluse ning kõhklematu kinnituse, et surm ei ole lõpp, et elu läheb edasi, ees ootab töö ja võidud, mis vaja saavutada. See hääl toob tasaselt, surelike kõrvadega kuuldamatu kinnituse, et niisama kindlalt, kui toimus eraldamine, saab olema ka rõõmus taasühinemine.”⁹

President ja õde Hinckley nautisid õnnelikku ning armastavat abielu ja neid tugevdas „vaikne ning kindel taasühinemise ja igavese partnerluse kinnitus”.

Gordon B. Hinckley õpetused

Taevane Isa kavandas abielu kohe alguses.

Kui imeline on abielu Igavese Isa plaani järgi, plaani, mis on loodud Tema jumalikus tarkuses Tema laste õnneks ja kaitseks ning inimsoo jätkamiseks.

Ta on meie Looja ja Ta kavandas abielu kohe alguses. Eeva loomise ajal „Aadam ütles: See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! ‥ Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha” (1Ms 2:23–24).

Paulus kirjutas Korintose pühadele: „Ometi ei ole naine meheta ega mees naiseta Issandas” (1Kr 11:11).

Tänapäeva ilmutuses on Issand öelnud: „Ja veel ma ütlen teile, et kes iganes keelab abiellumast, ei ole ametisse pühitsetud Jumala poolt, sest abielu on inimesele seatud Jumala poolt (ÕL 49:15). ‥

Kindlasti keegi, kes on lugenud nii muistseid kui ka kaasaja pühakirju, ei kahtle abielu mõiste jumalikkuses. Kõige hellemad tunded elus, kõige heldemad ja rahuldustpakkuvamad tunded inimeste südames leiavad väljendust abielus, mis seisab hoolimata maailma kurjusest puhta ja rikkumatuna.

Ma usun, et selline abielu on südamesooviks, mida mehed ja naised kõikjal loodavad, igatsevad, mille nimel palvetavad.¹⁰

Templis saab mehe ja naise kogu igavikuks kokku pitseerida.

Templid ‥ pakuvad õnnistusi, mida ei saa kusagilt mujalt. Kõik, mis neis pühakodades aset leiab, on seotud inimese igavikulisusega. Siin pitseeritakse mehed, naised ja lapsed perena kokku kogu igavikuks. Abielu pole „kuniks surm teid lahutab”. See on igavene, kui asjaosalised elavad selle õnnistuse vääriliselt.¹¹

Kas on kunagi olnud meest, kes armastab tõeliselt oma naist, või naist, kes armastab tõeliselt oma meest, kuid ei palveta, et nende suhe võiks jätkuda teisel pool hauda? Kas mõned vanemad on kunagi matnud oma lapse ega ole igatsenud kinnitust, et nende armas laps oleks tulevases maailmas jälle nendega? Kas keegi, kes usub igavesse ellu, kahtleb selles, et taeva Jumal annab oma poegadele ja tütardele elu kõige hinnalisema aarde – armastuse, mis leiab kõige tähendusrikkama väljenduse perekondlikes suhetes? Ei, mõistuse järgi jätkub peresuhe pärast surma. Inimsüda tunneb selle järele igatsust ja taeva Jumal on ilmutanud tee, kuidas seda teoks teha. Selle eest kannavad hoolt Issanda koja pühad talitused.¹²

Kui imeline on kinnitus ja kui lohutav on rahu, mis tulevad teadmisest, et kui me abiellume õigesti ja elame õigesti, siis meie suhe jätkub hoolimata surma kindlast tulekust ja aja möödumisest. Mehed võivad kirjutada armastuslaule ning neid laulda. Nad võivad igatseda, loota ja unistada. Kuid kõik see on vaid romantiline igatsus, välja arvatud kui toimub volituse kasutamine, mis ületab aja ning surma väe.¹³

Abikaasad kõnnivad igavesel teekonnal külg külje kõrval.

Kui Jumal lõi oma suurepärases kavas esimesena mehe, lõi ta kaks sugupoolt. Selle kaksuse õilistav väljendus leidub abielus. Üks inimene täiendab teist.¹⁴

Abielus ei ole ei alamat ega ülemat. Naine ei ole üle mehest ja samuti ei ole mees üle naisest. Nad käivad külg külje kõrval kui Jumala poeg ja tütar igavesel teekonnal.¹⁵

Abielu on oma tõelisimalt tähenduselt võrdsete partnerlus, kus kumbki osapool ei kontrolli teise üle, vaid teineteist julgustatakse ja abistatakse kõikides kohustustes ning püüdlustes.¹⁶

Naised, vaadake oma abikaasasid kui kallihinnalisi kaaslasi ning elage selle ühenduse vääriliselt. Mehed, nähke oma abikaasas kui oma kõige väärtuslikumat varandust ajaks ja igavikuks, igaüks neist Jumala tütar, partner, kellega võite kõndida käsikäes läbi päikesepaiste ja tormi, läbi kõikide elu kuristike ja õnnestumiste.¹⁷

Ma mõtlen kahele [sõbrale], keda tundsin ‥ keskkooli ja ülikooli aastatel. Üks oli poiss maapiirkonnast, välimuselt lihtne, rahatu ja ilmse potentsiaalita. Ta oli üles kasvanud farmis ning kui tal oli mõni kütkestav omadus, siis oli see võimekus tööd teha. ‥ Hoolimata sellest tahumatust väljanägemisest oli tal naeratus ja isiksus, mis selgelt peegeldas headust. Teine oli linnatüdruk, kes pärines kõigi mugavustega kodust. ‥

Nende vahel toimus midagi maagilist. Nad armusid. ‥ Aastate jooksul [nad] naersid ja tantsisid ning õppisid koos. Nad abiellusid, kui inimesed imestasid, kuidas nad suudavad ellujäämiseks piisavalt teenida. Poiss pingutas erialakoolis ja lõpetas oma klassi parimate seas. Tüdruk hoidis kokku, säästis, töötas ning palvetas. Tüdruk julgustas ja toetas teda ning kui asjaolud olid eriti rasked, siis ta ütles vaikselt: „Kuidagi saame ikka hakkama.” Tema usust tugevdatuna jätkas poiss läbi nende raskete aastate. Tulid lapsed ning koos nad armastasid neid ja kasvatasid neid ning andsid neile turvalisuse, mis tulenes nende enda armastuse ja lojaalsuse eeskujust. Nüüdseks on möödunud enam kui nelikümmend viis aastat. Nende lapsed on suureks kasvanud ja toovad neile, Kirikule ning oma kogukondadele au.

Hiljuti, olles lennukil New Yorgist, kõndisin lennukikabiini poolpimeduses mööda vahekäiku ja nägin valgete juustega naist, kelle pea puhkas magades abikaasa õlal ning abikaasa käsi hoidis tema käest õrnalt kinni. Mees oli ärkvel ja tundis mu ära. Naine ärkas, kui hakkasime mehega vestlema. Ka nemad olid naasmas New Yorgist, kus mees oli teinud ettekande riigi tähtsa õpetatud seltsi ees. Mees ütles selle kohta vähe, kuid abikaasa rääkis talle tehtud auavaldustest uhkusega. ‥

Ma mõtlesin sellest, kui naasin oma lennukiistme juurde. Ja ma ütlesin endale, et nende tolleaegsed sõbrad nägid ainult farmipoissi maalt ja naeratavat tüdrukut, kel ninal tedretähnid. Kuid nemad kaks nägid teineteises armastust, lojaalsust, rahu, usku ja tulevikku. Te võite seda ehk kutsuda nendevaheliseks keemiaks ning ehk seal oligi natuke seda, kuid oli palju rohkem. Oli millegi jumaliku õitsemine, mille istutas see Isa, kes on meie Jumal. Oma kooliajal olid nad elanud selle õitsemise väärilisena. Nad olid elanud vooruslikkuse ja usuga, hinnates ning austades iseennast ja teineteist. Nende elukutsega seotud ja majanduslike raskuste aastatel olid nad leidnud suurima maise jõu oma partnerluses. Nüüd vananenult leidsid nad oma rahu, oma vaikse rahulolu koos. Ning lisaks sellele oli neil kinnitus igavesest rõõmsast koosolemisest Issanda kojas ammu sõlmitud lepingute ja antud lubaduste tõttu.¹⁸

Jumal ei jäta andmata ühtegi õnnistust väärilistele inimestele, kes ei ole abielus.

Miskipärast me mõistame kohut ühe väga tähtsa rühma inimeste üle Kirikus. Need on vallalised. Ma soovin, et me ei teeks seda. Te olete inimesed, mehed ja naised, Jumala pojad ja tütred, mitte inimeste mass, kes näevad välja sarnased ja käituvad sarnaselt. See, et te ei juhtu olema abielus, ei muuda teid põhiolemuselt teistest erinevaks. Kõik meist on väga sarnased välimuse ja emotsionaalsete reageeringute poolest, meie võimelt mõelda, arutleda, olla õnnetu, olla õnnelik, armastada ja olla armastatud.

Teie olete meie Taevase Isa plaanis sama tähtsad kui kõik teised ning Tema halastuse tõttu ei hoita teilt lõplikult mitte ühtegi õnnistust, millele teil on õigus.¹⁹

Lubage mul nüüd öelda mõned sõnad neile, kellel ei ole kunagi olnud võimalust abielluda. Ma kinnitan teile, et me oleme tundlikud üksilduse suhtes, mida paljud teist tunnevad. Üksildus on mõru ja valus. Ma arvan, et kõik inimesed on seda ühel või teisel hetkel tundnud. Meie toetame südamest teid mõistmise ja armastusega. ‥

‥ See aeg teie elus võib olla suurepärane. Te olete küpsed. Teil on otsustusvõime. Paljud teist on koolitatud ja teil on kogemused. Teil on füüsiline, hingeline ja vaimne jõud tõsta ja aidata ning julgustada.

On nii palju inimesi, kes teid vajavad. ‥ Hoidke oma vaimsed patareid täis laadituna ning süüdake põlema teiste lambid.²⁰

Teie, kes te ei ole abiellunud, ‥ Jumal on teile andnud ühed või teised annid. Ta on andnud teile võime teenida teisi vastavalt nende vajadustele ning õnnistada nende elusid oma lahkuse ja hoolega. Sirutage abikäsi kellelegi, kes vajab abi. ‥

Lisage teadmist teadmisele. Täiustage oma mõistust ja oskusi oma valitud alal. Teie jaoks on olemas tohutud võimalused, kui te olete valmis neid ära kasutama. ‥ Ärge tundke, et Jumal on unustanud teid, sest olete vallaline. Maailm vajab teid. Kirik vajab teid. Nii paljud inimesed ja eesmärgid vajavad teie jõudu ja tarkust ning ande.

Olge palvemeelsed ning ärge kaotage lootust. ‥ Elage parimat elu, milleks olete võimelised, ja Issand oma suuremas tarkuses ja oma igavese aja jooksul annab teie palvetele vastuse.²¹

Teile, kes olete lahutatud, palun teadke, et me ei mõtle teist halvasti, just nagu oleksite ebaõnnestujad, sest abielu ebaõnnestus. ‥ Meil on kohustus mitte mõista hukka, vaid andestada ja unustada, tõsta üles ning aidata. Oma meeleheite tundidel pöörduge Issanda poole, kes ütles: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! ‥ Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11:28, 30)

Issand ei ütle teile ära ega saada teid minema. Vastused teie palvetele ei pruugi olla dramaatilised; need ei pruugi olla kergesti mõistetavad või isegi hinnatud. Kuid tuleb aeg, mil te teate, et teid on õnnistatud.²²

Abieluõnn tuleb armastava hoole näitamisest oma kaaslase heaolu suhtes.

Toitke ja harige oma abielu. Valvake seda ning tehke tööd, et hoida seda tugeva ja ilusana. ‥ Abielu on leping, see on kokkulepe, see on liit mehe ja naise vahel Kõikvõimsa plaani kohaselt. See võib olla habras. See tähendab tööd ja väga palju pingutamist.²³

Olles tegelenud aastate jooksul sadade abielulahutuse olukordadega, olen ma veendunud, et ühe põhimõtte rakendamine teeb selle ränga probleemi lahendamiseks rohkem kui kõik muu.

Kui iga abielumees ja abielunaine teeks jätkuvalt kõik võimaliku, et tagada oma kaaslase heaolu ja õnn, oleks lahutusi väga vähe, kui üldse. Kunagi ei oleks kuulda vaidlemist. Kunagi ei esitataks süüdistusi. Ei oleks vihapurskeid. Pigem asendaksid armastus ja hool halvasti kohtlemise ja alatuse. ‥

Enamiku abieluraskuste rohi ei peitu lahutuses. See peitub meeleparanduses ja andestuses, lahkuse ja hoolitsuse väljendamises. See peitub kuldse reegli rakendamises: kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, seda tehke ka neile.

On imekaunis vaatepilt, kui noor mees ja noor naine ühendavad altari ääres käed, tehes Jumala ees lepingu, et nad austavad ja armastavad üksteist. Kui nukker on pilt siis, kui mõned kuud hiljem või mõned aastad hiljem tulevad solvavad märkused, alatud ja haavavad sõnad, kõrgendatud hääled ja kibestunud süüdistused.

Seda ei ole vaja, mu kallid vennad ja õed. Me võime oma elus nendest nõrkadest ja viletsatest algjõududest üle olla (vt Gl 4:9). Me võime otsida ja tunnetada teineteises jumalikku loomust, mis meil Taevase Isa lastena on. Me võime elada koos Jumala antud abielumudeli järgi, viies täide seda, milleks me oleme võimelised, kui me rakendame enesedistsipliini ja hoidume püüetest distsiplineerida meie kaaslast.²⁴

„Toitke ja harige oma abielu. Valvake seda ning tehke tööd, et hoida seda tugeva ja ilusana.”

Igas abielus tuleb aeg-ajalt ette tormiseid aegu. Kuid kannatlikkuse, vastastikuse lugupidamise ja tolerantsuse vaimuga võime need tormid üle elada. Seal, kus on tehtud vigu, võib olla ka vabandamine, meeleparandus ning andestamine. Kuid peab olema mõlema osapoole tahe nii teha. ‥

Ma olen õppinud, et tõelise õnne olemus abielus peitub ‥ sügavas mures oma kaaslase mugavuse ja heaolu pärast. Ainult iseendale mõtlemine ja isiklike soovide rahuldamine ei too ei usaldust, armastust ega õnne. Vaid siis, kui on isetus, kasvab ja õitseb armastus koos oma kaasnevate omadustega.²⁵

Paljud meist peavad lõpetama vigade otsimise ja otsima voorusi. ‥ Kahjuks soovivad mõned naised oma abikaasad ümber vormida vastavalt omaenda soovidele. Mõned mehed peavad oma eesõiguseks sundida oma naisi vastama oma standarditele sellest, mis nende arvates on ideaalne. See ei tööta mitte kunagi. See viib vaid pingete, valesti mõistmise ja kurbuseni.

Peab olema austus teineteise huvide vastu. Peab olema võimalusi ja julgustamist isiklike andide arenguks ning väljendamiseks.²⁶

Olge oma valitud kaaslasele täielikult truu ja ustav. Aja ja igaviku mõistes on teie abikaasa kõige suurem varandus, mis teil kunagi saab olema. Ta väärib kõige paremat, mis teis on.²⁷

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

President Hinckley õpetas, et Taevane Isa lõi abielu mehe ja naise vahel „Tema laste õnneks ja kaitseks” (1. osa). Kuidas võib see teadmine mõjutada abikaasade vahelist suhet? Kuidas saavad mees ja naine hoida oma abielu „maailma kurjusest puhta ja rikkumatuna”?
Millised on igavese abielu õnnistused selles elus ja igavikus? (Vt 2. osa.) Millised kogemused on teil aidanud igavesi suhteid paremini hinnata? Kuidas me saame õpetada lastele igavese abielu tähtsust?
Miks peab abielu olema „võrdsete partnerlus”? (Vt 3. osa.) Mida võite õppida loost 3. osas? Kuidas võivad mees ja naine luua sellise jõu oma abiellu?
Kuidas aitavad president Hinckley lubadused ja nõuanded 4. osas inimesi, kes pole abielus? Kuidas rakenduvad selles osas leiduvad õpetused kõikidele inimestele? Miks on tähtis kasutada meie ande ja oskusi teiste teenimiseks?
Mis on mõned viisid, kuidas abikaasad võivad toita ja harida oma abielu? (Vt 5. osa.) Mida olete õppinud sellest, kuidas abikaasad võivad ületada raskusi ja leida koos suuremat õnne? Milliseid näiteid olete selle kohta näinud?

Samateemalised pühakirjakohad:

1Kr 11:11; Mt 19:3–6; ÕL 42:22; ÕL 132:18–19; Ms 2:27–28; Ms 3:18; 21–24

Abiks uurimisel

„Kui pühendate isiklikult ja perega iga päev aega Jumala sõna uurimisele, valitseb teie elus rahu. See rahu ei tule väljastpoolt maailmast. See tuleb teie kodu seest, teie perekonna seest, teie enda südame seest” (Richard G. Scott. Sea usu rakendamine esikohale. – 2014. a sügisene üldkonverents).