22. peatükk

Armastusega sõbrakäe ulatamine uutele ja väheaktiivsetele liikmetele

„Me peame [olema teadlikud] hiiglasuurest kohustusest sõbrustada ‥ nendega, kes liituvad pöördunutena Kirikuga, ja ulatama armastusega sõbrakäe neile, kes ‥ muutuvad ebaaktiivseks.”

Gordon B. Hinckley elust

Üks teema, mida president Hinckley kogu oma teenistuse jooksul Kiriku presidendina rõhutas, oli uutele pöördunutele ja Kirikus väheaktiivsetele abikäe ulatamise tähtsus. Ta jagas selle kohta mitmeid näiteid oma isiklikest püüdlustest, millest ühte ta torkivalt kirjeldas kui „ühte oma ebaõnnestumist”. Ta selgitas:

„Briti saartel misjonärina teenides õpetasin ma kaaslasega ühte noort meest, keda mul oli au ka ristida. Ta oli hästi haritud. Ta oli peenekombeline. Ta oli usin. Ma olin nii uhke selle andeka noore mehe üle, kes oli Kirikuga liitunud. Ma tundsin, et tal olid kõik omadused saada ühel päeval meie inimeste seas juhiks.

Ta oli läbi tegemas suurt kohandumist pöördunust liikmeks. Lühikese perioodi jooksul enne minu vabastamist oli mul võimalus olla tema sõber. Seejärel mind vabastati ja saadeti koju. Talle anti Londoni koguduses väike kohustus. Ta ei teadnud, mida temalt oodati. Ta tegi vea. Selle ühingu juht, kus ta teenis, oli mees, keda kõige paremini saan kirjeldada kui vähese armastusega ja kriitikale kalduvat inimest. Üsna halastamatul viisil ta nuhtles mu sõpra, kes oli teinud lihtsa vea.

Noor mees lahkus meie renditud hoonest sel õhtul pahasena ja solvatuna. ‥ Ta ütles endale: „Kui see näitab, millised inimesed nad on, siis ma ei lähe tagasi.”

Ta jäi ebaaktiivseks. Aastad möödusid. ‥ Kui ma olin [taas] Inglismaal, püüdsin ma teda meeleheitlikult leida. ‥ Ma tulin koju ja lõpuks pärast pikka otsingut suutsin talle jälile saada.

Ma kirjutasin talle. Ta vastas, kuid ilma ühegi viiteta evangeeliumile.

Kui ma olin Londonis järgmisel korral, siis otsisin teda taas kord. Ma leidsin ta sel päeval, kui olin lahkumas. Ma helistasin talle ja me kohtusime maa-aluses jaamas. Ta pani oma käed minu ümber ja mina enda omad tema ümber. Mul oli väga vähe aega, enne kui pidin oma lennukile jõudma, kuid me vestlesime lühidalt ja tegime seda siira lugupidamisega teineteise vastu. Ta embas mind veel kord enne lahkumist. Ma otsustasin, et mitte kunagi enam ei kaota ma teda silmist. ‥

Aastad möödusid. Ma vananesin, nagu ka tema. Ta läks pensionile ja kolis Šveitsi. Ühel korral, kui olin Šveitsis, võtsin ma spetsiaalselt aega, et otsida üles küla, kus ta elas. Me veetsime suurema osa ühest päevast koos – tema, tema abikaasa, minu abikaasa ja mina. Meil on suurepärane olla, kuid oli ilmselge, et usu säde oli ammu kustunud. Ükskõik kui kõvasti ma püüdsin, ei suutnud ma seda uuesti sütitada. Ma jätkasin kirjavahetust. Ma saatsin talle raamatuid, ajakirju, Tabernaakli koori salvestusi ja teisi asju, mille suhtes ta näitas üles tänu.

Ta suri paar kuud tagasi. Tema abikaasa kirjutas mulle, et sellest teada anda. Abikaasa ütles: „Sa olid tema parim sõber.”

Pisarad voolasid mööda mu põski, kui ma lugesin seda kirja. Ma teadsin, et olin ebaõnnestunud. Ehk kui ma oleksin olnud seal, et teda aidata, kui teda solvati, oleks ta oma elu teisiti elanud. Ma arvan, et oleksin suutnud teda siis aidata. Ma arvan, et oleksin suutnud siduda haava, mille käes ta kannatas. Mul on vaid üks lohutus: ma proovisin. Mul on vaid üks kahetsusvalu: ma ebaõnnestusin.

Väljakutse praegu on suurem, kui see on olnud kunagi varem, sest pöördunute arv on suurem, kui kunagi varem oleme näinud. ‥ Iga pöördunu on hinnaline. Iga pöördunu on Jumala poeg või tütar. Iga pöördunu on suur ja tõsine kohustus.”¹

President Hinckley mure uute pöördunute ja vähemaktiivsete liikmete pärast tulenes tema kogemustest, sest ta oli näinud, kuidas evangeelium õnnistab elusid. Kord küsis üks ajakirjanik temalt: „Mis annab sulle kõige suuremat rahulolu, kui vaatad Kiriku tööd tänasel päeval?” President Hinckley vastas:

„Kõige suuremat rahulolu annab kogemus, kui näen, mida evangeelium teeb inimestega. See annab neile uue väljavaate elule. See annab neile perspektiivi, mida nad ei ole kunagi varem tundnud. See tõstab nende pilgud õilsate ja jumalike asjade poole. Nendega juhtub midagi, mida on imeline näha. Nad vaatavad Kristuse poole ja tärkavad ellu.”²

„Issand jättis üheksakümmend üheksa, et leida kadunud lammas.”

Gordon B. Hinckley õpetused

Meil on suur kohus teenida üksikisikuid.

Me peame hoolitsema inimeste eest. Kristus rääkis alati üksikisikutest. Ta tervendas haigeid ükshaaval. Ta rääkis oma tähendamissõnades üksikisikutest. Hoolimata meie arvust hoolib Kirik üksikisikutest. Olgu neid 6 või 10 või 12 või 50 miljonit, ei tohi me kunagi jätta kahe silma vahele tõsiasja, et iga inimene on tähtis.³

Me oleme muutumas suureks ülemaailmseks ühiskonnaks. Kuid meil peab jääma alati huvi ja hool üksikisiku vastu. Iga selle Kiriku liige on unikaalne mees või naine, poiss või tüdruk. On meie vastutus tagada, et igaüht „võidaks meeles pidada ja kosutada Jumala hea sõnaga” (Mn 6:4), et igaühel on võimalus kasvuks ja väljenduseks ja koolituseks töös ja Issanda teedel, et kellelgi ei ole puudu eluks vajalikust, et vaeste vajadused on täidetud, et iga liiget julgustatakse, koolitatakse ning antakse võimalus liikuda edasi surematuse ning igavese elu teel. ‥

See töö on seotud inimestega, igaüks Jumala poeg või tütar. Saavutusi kirjeldades me räägime numbritest, kuid kõik meie püüded peavad olema pühendatud üksikisiku arengule.⁴

Ma tahan rõhutada, et Kirikus on väga positiivne ja imeline juurdekasv. ‥ Meil on põhjust tunda end julgustatuna. Kuid iga pöördunu puhul, kes kaotab oma usu, on tegemist tragöödiaga. Iga liige, kes muutub ebaaktiivseks, on põhjus suureks mureks. Issand jättis üheksakümmend üheksa, et leida kadunud lammas. Tema hoolimine [ühest inimesest] oli nii tõsine, et ta seadis selle ühe oma tähtsa õppetunni teemaks [vt Lk 15:1–7]. Me ei saa puhata. Me peame Kiriku juhtidele ja liikmetele pidevalt teada andma hiiglasuurest kohustusest sõbrustada väga tõelisel, soojal ning ilmelisel viisil nendega, kes liituvad pöördunutena Kirikuga, ja ulatama armastusega sõbrakäe neile, kes ühel või teisel põhjusel muutuvad ebaaktiivseks. On piisavalt tõendeid, et seda saab teha, kui on olemas tahe seda teha.⁵

Iga pöördunu on hinnaline ja samuti suur ning tõsine vastutus.

Ma olen jõudnud järeldusele, et suurim tragöödia Kirikus on nende kaotus, kes liituvad Kirikuga ja seejärel lähevad ära. Väga väheste eranditega ei peaks seda juhtuma. Ma olen veendunud, et peaaegu alati need, kes saavad ristitud misjonäride poolt, on saanud piisavalt õpetust, et saada teadmine ja tunnistus, et õigustada nende ristimist. Kuid ei ole kerge teha läbi üleminek Kirikuga liitumisel. See tähendab vanade sidemete läbilõikamist. See tähendab sõprade mahajätmist. See võib tähendada hinnatud uskumuste kõrvaleheitmist. See võib tähendada harjumuste muutmist ja isude allasurumist. Nii mitmetelgi juhtudel tähendab see üksildust ja isegi hirmu teadmatuse ees. Sellel keerulisel ajajärgul pöördunu elus peab toimuma õpetamine ja tugevdamine. Tema kohaloleku eest Kirikus on makstud hiiglasuurt hinda. Misjonäride suured püüded ja nende teenimise hind, eraldamine vanadest suhetest ja kõige sellega seotud trauma muudab äärmiselt tähtsaks selle, et neid kalleid hingi tervitatakse, rahustatakse ja aidatakse nende nõrkusehetkedel, neile antakse kohustus, mille kaudu nad võivad saada tugevaks, ja neid julgustatakse ning neid tänatakse kõige selle eest, mida nad teevad.⁶

„Ma kutsun igat liiget üles ulatama sõpruse ja armastusega abikäsi neile, kes liituvad Kirikuga pöördunutena.”

Misjonitööl ei ole mingit mõtet, kui me ei hoia selle töö vilju. Need kaks peavad olema lahutamatud. Need pöördunud on väärtuslikud. ‥ Iga pöördunu on suur ja tõsine vastutus. On äärmiselt tähtis nende eest hoolitseda, kes on saanuks osaks meist. ‥

Ühel päeval sain ma väga huvitava kirja. Selle kirjutas naine, kes ühines Kirikuga aasta tagasi. Ta kirjutab:

„Minu teekond Kirikusse oli haruldane ja küllalt keeruline. Möödunud aasta oli raskeim aasta minu elus. Samuti oli see kõige rahuldustpakkuvam. Uue pöördununa oli mul iga päev probleeme.” ‥

Ta nendib: „Kiriku liikmed ei tea, mis tähendab olla uus Kiriku liige. Seepärast on neil peaaegu võimatu teada, kuidas meid toetada.”

Ma kutsun teid üles, mu vennad ja õed, et kui te ei tea, mida see tähendab, siis püüdke seda ette kujutada. See võib tähendada tohutut üksildust. See võib olla pettumust valmistav. See võib olla hirmuäratav. Meie selles Kirikus oleme maailmast palju erinevamad, kui ise arugi saame. See naine jätkab:

„Kui meist, Kirikuga tutvujatest, saavad Kiriku liikmed, saab meile osaks üllatus, kui avastame, et oleme sisenenud täiesti võõrasse maailma − maailma, kus on omad tavad, kultuur ja keel. Me avastame, et ei ole ühte konkreetset inimest ega kohta, kelle poole või kuhu pöörduda juhiste saamiseks meie teekonnal sellesse uude maailma. Alguses on reis põnev, meie vead isegi naljakad, siis muutub see pettumust valmistavaks ja lõpuks muutub pettumus vihaks. Ja just sel pettumuse ja viha perioodil me lahkume. Me pöördume tagasi maailma, millest me tulime, kus me teame, kes me oleme, kus me anname oma panuse ja kus me oskame rääkida selle keeles.”⁷

Mõned isikud on saanud vaid ristitud, nendega ei ole loodud sõprussidemeid ning kahe või kolme kuu pärast nad jätavad hüvasti. Mu vennad ja õed, on nii väga tähtis teha kindlaks, et [äsja ristitud liikmed] on pöördunud, et nende südames on selle tähtsa töö suhtes veendumus. See ei ole ainult mõistuse asi. See on ka südame asi, mida Püha Vaim puudutab, kuni nad teavad, et see töö on tõsi, et Joseph Smith oli tõesti Jumala prohvet, et Jumal elab ja et Jeesus Kristus elab ning et nad ilmusid noorele Joseph Smithile, et Mormoni Raamat on tõsi, et preesterlus on siin koos kõikide oma andide ja õnnistustega. Ma lihtsalt ei suuda seda piisavalt palju rõhutada.⁸

Iga pöördunu vajab sõprust, kohustust ja Jumala sõnaga kosutamist.

Kuna usule pöördunute arv üha suureneb, tuleb meil teha üha kaalukamaid jõupingutusi, et neid oma tee leidmisel aidata. Igaüks neist vajab kolme asja: sõpra, kohustust ja kosutust „Jumala hea sõnaga” (Mn 6:4). Meie kohus ja võimalus on need asjad tagada.⁹

Sõprus

[Pöördunud] tulevad Kirikusse innuga selle suhtes, mida nad on leidnud. Me peame kohe selle innu peale ehitama. ‥ Kuulakem neid, juhtigem neid, vastakem nende küsimustele ja olgem seal, et aidata kõikides olukordades ja kõikides tingimustes. ‥ Ma kutsun igat liiget üles ulatama sõpruse ja armastusega abikäsi neile, kes liituvad Kirikuga pöördunutena.¹⁰

Meil on kohustus nende suhtes, kes saavad Kirikusse ristitud. Me ei saa neid hüljata. Me ei saa neid jätta üksi. Neil on vaja abi Kiriku tavade ja kultuuriga harjumisel. Ja on meie suur õnnistus ja võimalus seda abi pakkuda. ‥ Soe naeratus, sõbralik käepigistus, julgustav sõna teevad imesid.¹¹

Ulatagem nendele inimestele sõbrakäsi! Olgem nende sõbrad! Olgem nende vastu lahked! Julgustagem neid! Lisagem nende usule ja teadmisele sellest Issanda tööst.¹²

Ma palun teid, ‥ et te paneksite oma käed Kirikuga liitujate ümber ning oleksite neile sõbraks ning aitaksite neil end teretulnuna tunda ja lohutaksite neid, ja me näeme suurepäraseid tulemusi. Issand õnnistab teid, et aidata teid olulises pöördunute aktiivsena hoidmise töös.¹³

Vastutus

See Kirik ootab inimestelt midagi. Kirikul on kõrged nõuded. Kirikul on tugev õpetus. Kirik ootab inimestelt suurepärast teenimist. Nad ei käi laiseldes kaasas. Me ootame, et nad teeksid midagi. Inimesed vastavad sellele. Nad võtavad võimaluse teenida vastu hea meelega ning kui nad seda teevad, kasvavad nad oma võimekuses, mõistmises ja oma oskustes teha asju ning teha neid hästi.¹⁴

Andke [uutele liikmetele] midagi teha. Ilma harjutamiseta ei saa nad usus tugevaks kasvada. Usk ja tunnistus on nagu minu käe lihased. Kui ma neid lihaseid kasutan, muutuvad need tugevamaks. Kui ma riputan käe sidemega kaela ja jätan selle sinna, muutub see nõrgaks ja saamatuks ning nii on see ka tunnistusega.

Mõned teist ehk ütlevad, et nad ei ole valmis vastustust võtma. Kuid keegi meist ei olnud valmis, kui kutse tuli. Võin seda öelda iseenda kohta. Kas te arvate, et ma olin valmis selle suure ja püha kutse jaoks? Ma tundsin, et ei saa hakkama. Ma tundsin, end küündimatuna. Ma tunnen ikka veel, et ei saa hakkama. Ma tunnen end ikka veel küündimatuna. Kuid ma proovin minna edasi, otsides Issanda õnnistust ja püüdes teha Tema tahet ja lootes ning palvetades, et mu teenistus on Temale vastuvõetav. Minu kõige esimene kohustus Kirikus oli olla nõuandjaks diakonite kvoorumi juhatajale, kui ma olin 12-aastane. Ma ei arvanud, et olen piisavalt võimekas. Ma tundsin, et ei saa hakkama. Kuid ma püüdsin, just nagu teete seda teiegi, ja sellele järgnesid teised kohustused. Mitte kunagi hakkama saamise tunne, kuid alati tänutunne ja valmisolek proovida.¹⁵

Iga pöördunu, kes liitub selle Kirikuga, peaks kohe saama kohustuse. See võib olla väga väike, kuid see toob tema ellu suure erinevuse.¹⁶

Loomulikult ei tea uus pöördunu kõike. Tõenäoliselt ta teeb vigu. Aga mis siis? Me kõik teeme vigu. Tähtis on, et kasv tuleb tegutsemisest.¹⁷

President Hinckley õpetas, et uutel pöördunutel on vaja võimalusi Kirikus teenida.

Jumala hea sõnaga kosutamine

Ma usun, ‥ et neil pöördunutel on tunnistus evangeeliumist. Ma usun, et neil on usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja nad teavad Tema jumalikust tõelisusest. Ma usun, et nad on oma pattudest tõeliselt meelt parandanud ja on otsustanud Issandat teenida.

Moroni [ütleb] nende kohta pärast nende ristimist: „Ja pärast seda, kui nad olid vastu võetud ristimisele ja Püha Vaimu vägi oli neid mõjutanud ja puhastanud, loeti nad Kristuse kiriku rahva hulka; ja nende nimed märgiti üles, et neid võidaks meeles pidada ja kosutada Jumala hea sõnaga, et hoida neid õigel teel, et hoida neid pidevalt valvsana palves, toetudes üksnes Kristuse teenetele, kes on nende usu alustaja ning täidesaatja” (Mn 6:4).

Nendel aegadel nagu ka tänapäeval pöördunute „nimed märgiti üles, et neid võidaks meeles pidada ja kosutada Jumala hea sõnaga, et hoida neid õigel teel, et hoida neid pidevalt valvsana palves.” ‥ Aidakem neid, kui nad on astumas oma esimesi samme liikmena.¹⁸

On äärmiselt tähtis, et [iga uus pöördunu] liituks preesterluse kvoorumi või Abiühingu, Noorte Naiste, Noorte Meeste, Pühapäevakooli või Algühinguga. Teda tuleb innustada tulema sakramendikoosolekule, et saada osa sakramendist, et uuendada ristimise ajal tehtud lepinguid.¹⁹

Kirikusse aktiivsena tagasi pöördudes ei ole kaotada mitte midagi, aga võita võib kõik.

Üle kogu maailma on tuhandeid, ‥ kes on Kiriku liikmed nime järgi, kuid kes on läinud ja nüüd igatsevad oma südametes naasta, kuid ei tea kuidas või on liiga pelglikud, et seda teha püüda. ‥

Teile, mu vennad ja õed, kes olete võtnud oma vaimse pärandi ja lahkunud ning nüüd leiate oma elus tühjuse, siis uks teie naasmiseks on avatud. ‥ Kui astute esimesed arglikud sammud naasmiseks, siis leiate tervituseks avatud käed ja soojad sõbrad, kes teid vastu võtavad.

Ma arvan, et tean, miks osa teist lahkus. Keegi mõtlematu inimene haavas teid ja te solvusite ning te eksikombel pidasite tema tegevust Kirikut esindavaks. Või te kolisite piirkonnast, kus teid tunti, piirkonda, kus te olite enamasti üksi ning seal kasvasite üles vähese teadmisega Kirikust.

Või ehk tõmbas teid ligi mõni muu seltskond või harjumus, mis teie arvates ei sobinud kokku Kirikus olemisega. Või te pidasite end maailma tarkuses targemaks kui teie Kiriku kaaslased ning mõeldes, et olete paremad kui nemad, eemaldasite end nende seltskonnast.

Ma ei ole siin, et neil põhjustel pikemalt peatuda. Ma loodan, et te ei tee seda. Jätke minevik seljataha. ‥ Kaotada ei ole mitte midagi, aga võita võib kõik. Tulge tagasi, mu sõbrad. Kirikus leidub rohkem rahu, kui te olete tundnud pika aja jooksul. On palju inimesi, kelle sõprust te hakkate nautima.²⁰

Mu kallid vennad ja õed, kes on ‥ ära triivinud, Kirik vajab teid ning teie vajate Kirikut. Te leiate kõrvad, mis kuulavad mõistmisega. On palju käsi, mis aitavad teil leida tagasitee. On südameid, mis soojendavad teie oma. On pisaraid, kuid mitte kibestumusest, vaid rõõmust.²¹

Kirikusse naasvad viimse aja pühad tunnevad end hästi jälle kodus olles.

Ühel pühapäeval leidsin end vaiakonverentsil ühes linnas California osariigis. Minu nimi ja pilt olid olnud kohalikus ajalehes. Sel hommikul, kui vaiajuhataja ning mina hoonesse sisenesime, helises vaiakeskuses telefon. Kõne oli mulle ning helistaja ütles, kes ta on. Ta soovis minuga kohtuda. Ma vabandasin end kohtumiselt, kus pidin olema sel hommikul vara, ning palusin vaiajuhatajal see läbi viia. Mul oli vaja teha midagi tähtsamat.

Minu sõber tuli häbelikult ja mõnevõrra kartlikult. Ta oli olnud ära väga pikka aega. Ma kallistasime nagu ammu eraldatud sõbrad. Alguses oli vestlus kohmakas, kuid peatselt see soojenes, kui me arutlesime mitmeid aastaid tagasi Inglismaal koos veedetud päevade üle. Selle tugeva mehe silmis olid pisarad, kui ta rääkis Kirikust, mille tõhus osa ta oli olnud, ning seejärel rääkis mulle järgnenud pikkadest tühjadest aastatest. Ta peatus nendel nagu inimene, kes räägib õudusunenägudest. Kui ta oli kirjeldanud neid raisatud aastaid, rääkisime tema naasmisest. Ta arvas, et see oleks raske, et see oleks piinlik, kuid ta oli nõus proovima.

Mitte väga ammu [sain] ma temalt kirja. Ta sõnas: „Ma olen tagasi. Ma olen tagasi ja kui imeline on see tunne jälle tagasi kodus olla.”

Ja nii ütlen ma teile, mu sõbrad, kes, nagu tema, soovivad naasta, kuid tõrguvad astuda esimest sammu, proovige. Lubage meil kohtuda teiega seal, kus seisate, ning võtta teil käest ja teid aidata. Ma luban, et kodus olemise tunne on hea.²²

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Miks peab isegi ülemaailmse Kiriku puhul meil alati jääma huvi ja hool üksikisiku vastu? (Vt 1. osa.) Millal on teid õnnistanud keegi, kes näitas üles isiklikku huvi teie suhtes? Kuidas saame olla tundlikumad iga üksikisiku eest hoolitsemisel?
Mida saame õppida ja rakendada kirjast, mida president Hinckley 2. osas jagab? Mõtisklege selle üle, mida te saate teha, et tugevdada neid, kes teevad tööd oma usu suurendamise kallal.
Miks vajab iga pöördunu sõprust, kohustust ja Jumala sõnaga kosutamist? (Vt 3. osa.) Kuidas saame uusi pöördunuid sõbralikult kohelda? Kuidas saame uusi pöördunuid nende Kiriku kohustustes toetada? Kuidas saame aidata uusi pöördunuid Jumala hea sõnaga kosutada?
Miks on mõnikord liikmetele raske Kirikus taas aktiivseks saada? (Vt 4. osa.) Kuidas saame aidata teistel naasta? Millal olete kogenud või tunnistanud rõõmu, mis käib kaasas Kirikusse naasmisega?
Mida õpite loost, mida president Hinckley 5. osas jagab? Mõtisklege, kuidas saate aidata kellelgi, kes ei ole Kirikus aktiivne, tagasi koju tulla.

Samateemalised pühakirjakohad:

Lk 15; Jh 10:1–16, 26–28; Jh 13:34–35; Mo 18:8–10; Hl 6:3; 3Ne 18:32; Mn 6:4–6; ÕL 38:24

Abiks uurimisel

„Paljud leiavad, et parim aeg pühakirju uurida on hommikul pärast öist puhkust. ‥ Teised eelistavad uurida vaiksetel tundidel pärast seda, kui päevatöö ja mured on seljataha jäänud. ‥ Vahest on täpsest kellaajast olulisem uurimiseks määratud kindel aeg” (Howard W. Hunter. Reading the Scriptures. – Ensign, nov 1979, lk 64).