7. peatükk

Joseph ja Hyrum Smith, Jeesuse Kristuse tunnistajad

„Me täname valjul häälel prohvet Joseph Smithi ja patriarh Hyrum Smithi elu ja teenimistöö eest ning prohveteid, apostleid ja õigemeelseid mehi ja naisi, kes on ehitanud nende laotud vundamendile.”

Joseph Fielding Smithi elust

Joseph Fielding Smith teadis juba maast madalast, et ta pere on prohvet Joseph Smithiga eriliselt seotud. Ta sai inspiratsiooni oma vanaisa Hyrum Smithi eeskujust, kes oli prohvet Josephi vanem vend ja truu sõber. Hyrum teenis ustavalt venna kõrval Kiriku ühe juhina. Ta aitas kaasa Mormoni Raamatu avaldamisele ja kutsuti üheks raamatu kaheksast tunnistajast. 27. juunil 1844 surid Joseph ja Hyrum Illinoisi osariigis Carthageʼis märtrisurma, pitseerides oma tunnistused Päästjast ja Tema evangeeliumist. „Elus neid ei eraldatud ja surmas neid ei lahutatud!” (ÕL 135:3)

Joseph Fielding Smith ei kohtunud kunagi oma vanaisa ja vanaema Smithiga. Tema vanaisa Hyrum suri märtrisurma ammu enne ta sündi. Hyrumi naine Mary Fielding Smith suri samuti noores eas. Joseph Fielding Smith on öelnud: „Ma ei tundnud oma vanaema Smithi. Mul on sellest alati kahju olnud, sest ta oli üks üllamaid naisi, kes on kunagi elanud. Aga ma tundsin tema toredat õde, oma tädi Mercy Thompsonit. Poisikesena käisin ma tal tihti külas, istusin ta põlve peal ja ta jutustas mulle prohvet Joseph Smithist. Oo jah, kui tänulik ma talle selle kogemuse eest olen!”¹

Joseph Fielding Smithile oli eeskujuks ka tema isa Joseph F. Smith, kes oli prohvet Joseph Smithiga isiklikult kokku puutunud. Joseph Fielding Smith on oma isa kohta öelnud: „Tema tunnistuses polnud kübekestki kahtlust ega kõhklust. Iseäranis torkas see silma siis, kui ta kõneles meie Päästja jumalikkusest või prohvet Joseph Smithi missioonist.”²

Tänu nende eeskujule ja õpetustele sai Joseph Fielding Smith taastatud evangeeliumi kohta tunnistuse juba lapsepõlves. „Ma ei mäleta sellist aega, mil ma poleks uskunud meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse missiooni ega prohvet Joseph Smithi missiooni,”³ on ta öelnud. Evangeeliumi õpetades väljendas ta teinekord oma tunnistust sundimatul viisil: „Kas ma armastan prohvet Joseph Smithi? Jah armastan, just nagu mu isa enne mind. Armastan teda selle eest, et ta oli Jumala teenija, armastan evangeeliumi taastamise eest ning kõige hea ja kõigi õnnistuste eest, mis on tulnud mulle ja minu omastele ning teile ja teie omastele sellele mehele ja tema mõttekaaslastele antud õnnistuste kaudu.⁴

Olgugi et president Smith oli tänulik perekonnale õpetuste ja päranduse eest, oli tal omaenda tunnistus. Ta ütles: „Olen alati olnud väga tänulik mulle Issanda Vaimu kaudu tulnud tunnistuse eest, et Joseph Smith, Jumala prohvet, kutsuti asuma aegade täiuse evangeeliumi ajajärgu etteotsa.”⁵ Ta on tunnistanud: „Ma tean Jumala anni läbi, et Joseph Smith nägi aastal 1820 Isa ja Poega; et Isa tutvustas talle oma Poega ja et Poeg kõneles temaga, küsides temalt, mida ta teada tahab, ja andis talle nõu; ütles talle, mida teha ja lubas, et ükskord tuleb veel valgust ja evangeeliumi täius, mis polnud siis maa palgel, taastatakse.” Seejärel jagas ta oma veendumust, et sama tunnistuse võivad saada kõik inimesed: „See erakordne võimalus on igal hingel maa palgel, kellel on soov seda teada saada, sest iga hing, kes on alandlik ning läheb sügavas alandlikkuses ja usus kahetseva vaimuga Issanda ette, saab seda teada niisama kindlalt, nagu ta elab.”⁶

Joseph Fielding Smithi õpetused

Kõige tähtsamad on kaks teemat: et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ja et Joseph Smith oli prohvet.

Meie jaoks on Jeesuse Kristuse ja Joseph Smithi nimed omavahel seotud. Kristus on Issand. Tema tõi lepitusohvri, ta on ülestõusmine ja elu, tema kaudu tõusevad kõik inimesed surematusesse ning need, kes usuvad ja kuuletuvad tema seadustele, saavad ka igavese elu.

Joseph Smith oli prohvet, kes kutsuti sel viimsel ajal saama ilmutuse kaudu päästvaid evangeeliumi tõedesid ja seisma õiguspärase esindajana, et viia läbi väega kõrgest evangeeliumi talitusi.

Kuna tema kaudu ilmutatud tõed on need, mis jõuavad kõigi rahvasteni enne teist tulemist, siis pole ime, kui leiame Moroni Joseph Smithile ütlemas, et tema „nime hakatakse pidama nii heaks kui halvaks kõikide rahvuste, suguharude ja keelte seas ehk siis [temast] hakatakse kõnelema nii head kui halba kõikide rahvaste seas.” [JSA 1:33]

Samuti pole ime, kui leiame hiljem Issanda prohvetile lausumas: „Maa ääred saavad küsima sinu nime järele ja rumalad saavad sind pilkama ning põrgu raevutsema sinu vastu;

samas kui südamelt puhtad ja mõistlikud ja suursugused ja vooruslikud otsivad jätkuvalt sinu nõuannet ja volitust ning õnnistusi sinu käe alt.” (ÕL 122:1–2)

Maa ääred hakkavad nüüd küsima Joseph Smithi nime järele ja paljud inimesed paljude rahvaste seas tunnevad rõõmu evangeeliumist, mis tema vahendusel taastati.

Käesoleva evangeeliumi ajajärgu algusest peale on Joseph Smithile ilmutatud tunnistust Jeesusest kuulutatud Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Suurbritannias, suuremas osas Euroopast ja Vaikse ookeani saartel.

Viimastel aastatel on see töö leidnud lausa uskumatut kõlapinda Mehhikos, Kesk-Ameerika riikides ja Lõuna-Ameerikas.

Ja Aasiagi on nüüd [1971. aastal] avanemas evangeeliumi sõnumile seninägematus ulatuses. Kirik on jõudnud Jaapanisse ja Koreasse, Taiwanile ja Hongkongi, ning me oleme sellega algust tegemas Tais, Singapuris ja Indoneesias.

Ja Issand kannab hoolt, et tuleb päev, mil muud rahvad, kes on hetkel tõe sõnumile suletud, avavad meile oma uksed ning Iisraeli vanemad lähevad sisse, et rääkida südamelt ausatele nende rahvaste seas Kristusest ja tema kuningriigi evangeeliumist, mis on tulnud käesoleval ajal maa peale prohvet Joseph Smithi kaudu.⁷

Joseph Smith on see, kes on teinud käesoleval ajal ja põlvkonnas maailmale avalikuks Kristust ja päästmist puudutavad teadmised.⁸

Minu seisukoht on, et alati on kõige tähtsamad kaks teemat. Et Jeesus Kristus on Jumala Poeg, kes löödi risti maailma pattude eest, ja et Joseph Smith oli prohvet, kes kutsuti ja määrati sisse juhatama aegade täiuse evangeeliumi ajajärku. See on minu sõnum maailmale.⁹

Issand kutsus Joseph Smithi selle hiilgava evangeeliumiajajärgu etteotsa.

Joseph Smith … tuli ja ladus pühade sõnumitoojate juhatuse all vundamendi Jumala kuningriigile ning sellele imepärasele tööle ja imele, et maailm võiks Issanda tulekuks valmis olla.¹⁰

„Joseph Smith oli prohvet, kes kutsuti ja määrati sisse juhatama aegade täiuse evangeeliumi ajajärku.”

Tean, et ta [Joseph Smith] oli Taevaisa kutsutud ja määratud, et ta sai Jumala Pojalt ilmutust ja juhatust, mis oleks abiks ja õnnistuseks kõikidele inimestele, kui nad seda kuulda võtaksid.¹¹

Mul pole kahtluseraasugi, et Issand prohvet Joseph Smithi üles kasvatas, talle ilmutuse ja käsu andis, talle taevad avas ja kutsus ta selle hiilgava evangeeliumi ajajärgu etteotsa. Olen veendunud, et kui ta noore poisina välja palvetama läks, nägi ta Isa Jumalat ja tema Poega Jeesust Kristust ning seisis tõepoolest nende ees. Mul pole vähimatki kahtlust – tean, et see on tõsi. Tean, et hiljem külastas teda Moroni, et ta sai Aaroni preesterluse Ristija Johannese käte all, Melkisedeki preesterluse Peetruse, Jaakobuse ja Johannese käte all, ning et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik asutati aprillikuu kuuendal päeval 1830 jumaliku käsu järgi.¹²

Valides esindajat, kes seisaks selle „suure ja imepärase töö eesotsas, mis inimlaste seas on esile tulemas”, [vt ÕL 4:1] ei valinud Issand kedagi, kes oleks olnud pädev maailma teadmistes ja tavades. Tema teed ei ole inimese teed ja tema mõtted pole nagu inimese mõtted [vt Js 55:8]. Inimene, kes oleks olnud pädev maailma teadmistes, oleks takerdunud traditsioonidesse ja aruteludesse, mis tema tähelepanu tõelt kõrvale oleksid juhtinud. Ülimas tarkuses valis Issand välja lihtsa lapse – neljateistkümneaastase poisikese. Sellele verinoorele inimesele ilmutas Issand evangeeliumi täiuse, mida maailm uskmatuse tõttu vastu ei võtnud. Saanud aastaid taevast juhatust – teda juhatasid Issanda juurest saadetud sõnumitoojad – oli see noor mees, Joseph Smith, valmis juhatama Evangeeliumi taastamise ja jumalariigi ehitamise tööd.¹³

Issand ütles, et käesolev põlvkond saab Tema sõna prohvet Joseph Smithi kaudu.

Kõikidel ajastutel, mil evangeelium on maa peal, tuleb seda ilmutada Issanda prohvetitele ja nad tuleb kutsuda seisma õiguspäraste esindajatena, kes viivad läbi ja juhatavad oma ligimeste päästvate talituste läbiviimist.

Joseph Smith on prohvet, kelle Issand kutsus käesoleval ajal päästmise tõdesid taastama ning saama võtmed ja väed nende päästvate tõdede haldamiseks.

Issand ütles talle: „… see põlvkond saab minu sõna sinu kaudu.” (ÕL 5:10) Ja seejärel, viidates Joseph Smithi taastatud evangeeliumile, ütles Issand: „Seda kuningriigi evangeeliumi jutlustatakse kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp ehk paheliste hävitamine.” [JSM 1:31]¹⁴

Ütlen nüüd,

et Joseph Smith on see, kelle poole kõik inimesed peavad vaatama käesoleval ajal, et saada teada tõde Kristuse ja ta evangeeliumi kohta;

et tuleb aeg, mil selle prohveti nime teatakse kõikides maailmanurkades ja kõikide rahvaste seas;

et südamelt ausad peavad teda prohvetiks ja kummardavad Issandat, kelle ta ilmsiks tegi;

et kirikut, mille ta rajas jumaliku käsu järgi, saadab edu, kuna seal järgitakse tema kaudu saadud ilmutusi;

ning et kõik, kes usuvad Joseph Smithi õpetusi ja rühivad tema seatud suunas, saavad teada, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg, kes löödi risti maailma pattude eest.

Nõnda nagu ma tean, et Jeesus on Kristus – ma tean seda Pühalt Vaimult saadud ilmutuse kaudu –, tean ma ka, et Joseph Smith on ja oli ja saab igavesti olema Jumala prohvet. …

Tunnistuse vaimus ja tänulikus meeles [toon] ma ära järgmised inspireeritud sõnad Õpetusest ja Lepingutest: „Joseph Smith, Issanda prohvet ja nägija, on selles maailmas teinud inimeste päästeks rohkem kui ükski teine siin elanud inimene, välja arvatud ainult Jeesus.” (ÕL 135:3)¹⁵

Joseph Smith ja ta vend Hyrum olid koos nii elus kui surmas.

Olen tänulik igavese tõe taastamise eest käesoleval viimasel evangeeliumi ajajärgul; prohvet Joseph Smithi ja mu vanaisa, partiarh Hyrum Smithi missiooni ja teenimistöö eest; ning tõsiasja eest, et Jumala kuningriigi võtmed on antud maa peal taas inimese hoolde.¹⁶

Joseph ja Hyrum Smith: „Elus neid ei eraldatud ja surmas neid ei lahutatud!” (ÕL 135:3)

„Ja taas, tõesti, ma ütlen sulle: Õnnistatud on minu teenija Hyrum Smith, sest mina, Issand, armastan teda tema südame ausameelsuse ja selle tõttu, et ta armastab seda, mis on minu silmis õige, ütleb Issand.” [ÕL 124:15]

Kes poleks õnnelik, kui tema kohta tehtaks selline usaldus- ja kiiduavaldus ja see tuleks Issandalt? Hyrum Smith oli esimeste seas, kes sai ristitud käesoleval evangeeliumi ajajärgul. Läbi elu seisis ta oma venna Josephi kõrval ning andis talle jõudu julgustuse, usu ja pühendunud armastuse läbi. Hyrum oli harukordselt südamlik mees. Ta oli sügavalt alandlik ja ta armastas oma venda rohkem kui omaenda elu. Seda näitab juba ta surmgi, millega ta teenis ära märtrikrooni. Ta seisis kartmatuna tõe eest. Ta „armastas seda, mis on õige”.

Hyrum Smith sündis veebruarikuu üheksandal päeval 1800. aastal ja oli prohvetist peaaegu kuus aastat vanem. Polnud ühtegi Joseph Smithile osaks saanud austuseavaldust, mis poleks Hyrumile korda läinud: ta tundis koos oma vennaga rõõmu kõikidest õnnistustest, mis Issand tema peale pani. Samasugust vennalikku armastust näitas prohvet Joseph oma venna Hyrumi vastu. Üheskoos kogesid nad samu muresid ja rõõme. Mõlemad langesid tagakiusamise alla. Evangeeliumi nimel jagasid nad samu vangikonge ja kui saabus aeg tunnistust pitseerida, jagasid üheskoos märtrikrooni. „Elus neid ei eraldatud ja surmas neid ei lahutatud!” [ÕL 135:3] …

Prohvet on ütelnud vennale austavalt: „Vend Hyrum, kui ustav on su süda! Kroonigu Igavene Jehoova su pead igaveste õnnistustega tasuks hoole eest, mida oled mu hinge vastu üles näidanud! Oo, kui palju muresid on meile üheskoos osaks saanud ja ikka ei taha meie ahistamine kuidagi lakata! Hyrum, sinu nimi kantakse Issanda Seaduseraamatusse nende vaadata, kes sinu järel tulevad, et nad võiksid võtta su teod endale eeskujuks.”

Ja prohvet ütles veel: „Tahaksin palvetada südamest, et kõik mu vennad oleksid nagu mu armas vend Hyrum, kes on leebe kui tall, ausameelne kui Iiob, ning lühidalt öeldes vaga ja alandlik kui Kristus. Minu armastus tema vastu on tugevam kui surm, sest ma pole pidanud teda kunagi noomima, ega tema mind.”¹⁷

Joseph ja Hyrum Smith pitseerisid oma tunnistuse verega.

Mu vanaisa Hyrum Smith kutsuti hoidma käesoleva evangeeliumi ajajärgu võtmeid koos oma noorema venna prohvet Josephiga. Issand on öelnud, et kahe ja kolme tunnistaja ütlusega tehakse iga asi kindlaks [vt 2Kr 13:1]. …

Joseph Smith poleks võinud jääda üksi, sest siis oleks tema töö luhtunud. Nõudis ju Päästjagi töö teise tunnistaja kinnitust, ja kes oleks saanud tunnistada Kristusest kui mitte tema Isa? [Vt Jh 8:12–18.] Ja nii kutsus Issand teise mehe Joseph Smithi kõrvale tunnistajaks, et hoida päästmise võtmeid käesoleval evangeeliumi ajajärgul koos Josephiga. …

[Hyrumit] ei kutsutud ainuüksi Kiriku patriarhiks – see oli tema sünnijärgne õigus –, vaid Issand ütles talle ühtlasi:

„Ja nüüdsest ajast peale määran ma tema prohvetiks ja nägijaks ja ilmutajaks minu kirikule, just nagu on minu teenija Joseph;

et ta võiks tegutseda kooskõlas minu teenija Josephiga ja et ta saaks nõu minu teenijalt Josephilt, kes näitab talle võtmed, mille kaudu ta võib paluda ja saada, ja saaks kroonitud sama õnnistuse ja hiilguse ja au ja preesterluse ning preesterluse andidega, mis olid kord pandud selle peale, kes oli minu teenija Oliver Cowdery;

et minu teenija Hyrum annaks tunnistust asjadest, mis ma temale näitan, et tema nime võiks põlvest põlve igavesest ajast igavesti meeles pidada austusega.” [ÕL 124:94–96]

Vastavalt sellele kutsele ja käsule andis prohvet Joseph Smith Hyrum Smithile kõik kutsed, volitused ja annid, mis tal prohvetina olid, ja mis olid varem Oliver Cowderyl. Lisaks ilmutas Issand Hyrum Smithile kõik, mis vaja, et temast saaks täielikult ja täiel määral tunnistaja koos oma venna Josephi, prohveti, nägija, ilmutaja ja Kiriku presidendiga, ning et ta võiks seista läbi kogu aja ja kogu igaviku käesoleva evangeeliumi ajajärgu eesotsas koos oma venna Josephiga Jeesuse Kristuse tunnistajana.¹⁸

Koos oma venna, minu vanaisa, patriarh Hyrum Smithiga, pitseeris [Joseph Smith] oma tunnistuse verega Carthageʼi vanglas. Ja mina tahan olla muuhulgas tööriistaks Issanda kätes, et anda maa äärtele teada, et pääste on taas saadaval, kuna Issand on kasvatanud üles vägeva nägija, et panna käesoleval ajal taas alus oma kuningriigile maa peal.¹⁹

Joseph ja Hyrum Smith pitseerisid üheskoos oma tunnistuse verega.

Me täname valjul häälel prohvet Joseph Smithi ja patriarh Hyrum Smithi elu ja teenimistöö eest ning prohveteid, apostleid ja õigemeelseid mehi ja naisi, kes on ehitanud nende laotud vundamendile.²⁰

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

President Smith rääkis pereliikmetest, kes aitasid kosutada ta lapsepõlve tunnistust Joseph Smithi missioonist (vt „Joseph Fielding Smithi elust”). Mida meie saame teha, et aidata lastel saada tunnistust prohvet Joseph Smithi missioonist?
Kuidas on Jeesuse Kristuse ja Joseph Smithi nimed omavahel seotud? (Vt 1. osa.) Kuidas on prohvet Joseph Smithi teenimistöö mõjutanud teie tunnistust Päästjast ja Tema evangeeliumist?
Mõtisklege president Smithi tähelepaneku üle, et Issand kutsus pigem Joseph Smithi, kui kellegi, „kes oleks olnud pädev maailma teadmistes ja tavades” (2. osa). Kuidas on selle mõistmisest meile abi, kui tunneme end oma kohustustes küündimatuna?
3. osas tsiteerib president Smith Õpetust ja Lepinguid 5:10 ja 135:3. Kuidas selgitada neid salme kellelegi, kes pole kuulnud Joseph Smithi missioonist?
Mida õppida Joseph Smithi ja ta venna Hyrumi omavahelistest suhetest? (Vt 4. osa.)
Mis tunded teid valdavad, kui mõtlete, et Joseph ja Hyrum Smith pitseerisid oma tunnistuse verega? (Vt 5. osa.) Kuidas me saame nende ohverdust au sees pidada?

Samateemalised pühakirjakohad:

JST, 1Ms 50:30–31; 2Ne 3:5–15; ÕL 11:11–26; 76:22–24; 135

Abiks õpetamisel:

Selleks et innustada tunnis osalejad usinalt õppima, tuleb kuulata hoolega nende küsimusi ja märkusi. „Kuulamine näitab armastust. See nõuab sageli ohverdamist. Kui me teisi siiralt kuulame, jätame sageli enda asjad ütlemata, et teised saaksid oma arvamust avaldada” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 66).