9. peatükk

Mormoni Raamatu tunnistajad

„Mulle tundub, et ükski selle Kiriku liige ei saa rahu enne, kui ikka ja jälle Mormoni Raamatu läbi on lugenud, selle üle põhjalikult mõtelnud, nii et võib tunnistada, et see on tõepoolest ülestähendus, millel lasub Kõigeväelise inspiratsioon.”

Joseph Fielding Smithi elust

President Joseph Fielding Smith teenis Kiriku ajaloolase ja kroonikapidajana 1921. aasta märtsist kuni 1970. aasta veebruarini. Selles ametis aitas ta hankida Kirikule ajalooliselt tähtsaid originaaldokumente. Üks neist dokumentidest oli käsikirjaline tunnistus, millele oli alla kirjutanud David Whitmer, üks Mormoni Raamatu kolmest tunnistajast. President Smithil oli olnud ka erakordne võimalus hoida käes tunnistust, mille oli pannud oma käega kirja Oliver Cowdery, teine Mormoni Raamatu kolmest tunnistajast. Kui president Smith oli need kaks dokumenti käsitsi ümber kirjutanud, kandis ta need ette vähemalt kahe avaliku jutluse ajal – esimene kord 1939. aasta märtsis ja uuesti 1956. aasta oktoobris Kiriku üldkonverentsil.

Kuigi president Smith pidas nende kirjalike tunnistuste jagamist oluliseks, kõneles ta sagedamini veel ühest tunnistusest Mormoni Raamatu kohta: omaenda tunnistusest, mille ta sai ammu enne seda, kui asus tööle Kiriku ajaloolase kantseleis. Ta ütles: „Hakkasin lugema Mormoni Raamatut, kui ma polnud veel diakoniealinegi. Olen lugenud seda sestsaadik pidevalt ja tean, et see on tõsi.”¹ „Ma olen seda lugenud palju, palju kordi,” ütles ta viimse aja pühadele. „Aga mitte piisavalt palju. Seal on ikka veel tõdesid, mida otsida ja leida, kuna kõik pole veel päris selge, aga ma tean, et see on tõde.”²

Tunnistades Mormoni Raamatust, soovis president Smith julgustada teisi omaenda tunnistust saama. Ta kuulutas: „Tunnistan, et Issand on teinud selle mulle selgeks ilmutusega, mille ma Temalt sain, ja paljud siinviibijatest võivad samuti tunnistada, et need asjad on õiged, ning et see teadmine saab osaks igaühele, kes on siiras ja loeb palvemeelse vaimuga, et teada saada, kas raamatus on tõde või mitte. Ja ta saab selle tunnistuse vastavalt lubadusele, mille andis Moroni, kes pitseeris selle ülestähenduse, et see võiks tulla esile aegade täiuse evangeeliumi ajajärgul.”³

Joseph Fielding Smithi õpetused

Mormoni Raamat on püha ülestähendus, milles on kirjas igikestev evangeelium ja mis tunnistab Jeesusest Kristusest.

Mormoni Raamat on Ameerika mandri muistsete asukate püha ajalugu. Selles on kirjas nende prohvetite ennustused ja neile antud Issanda käsud. See räägib nende muistsete rahvaste ajaloost ja saatusest. See on Ameerika pühakirjaraamat ning see on just niisama püha ja inspireeritud kui Piibel, milles on kirjas heebrea soo pühad ülestähendused idapoolkeral.⁴

Nefilaste prohvetid palvetasid ja palusid südamest, et nende kirjutusi hoitaks, et need võiksid tulla esile ja rääkida otsekui surnuist, et tunnistada Lehhi jäägile, aga ka juutidele ja paganatele, et Jumal ilmutas neile Evangeeliumi täiuse. Nende palavaim soov oli, et inimesed sel viimsel ajal parandaksid meelt ja hakkaksid uskuma Jumalasse sajandeid tagasi nefilaste prohvetitele antud tunnistuse kaudu. Mormoni Raamatut lugedes adume, et just see Mormoni Raamatu põhieesmärk ongi, sellest kõneldakse mitmel pool läbi terve raamatu. …

Issand andis nefilaste prohvetitele sõnaselgelt teada, et nende ajalugu ja prohvetlikke kuulutusi hoitakse alal, et need võiksid tulla esile viimsel ajal tunnistusena Jeesusest Kristusest, ning et Tema evangeelium saaks rahva seas maksma pandud. Nefi kuulutas prohvetlikult meie aja paganatele ja juutidele ning jättis neile oma väga kindla ja mõjuvõimsa tunnistuse. (2Ne 33) Sama tegi ka Moroni. (Mn 10:24–34)⁵

Nefi, üks iisraellaste koloonia esimesi prohveteid, ennustas ligikaudu kuussada aastat enne Kristust, et tema rahva ajalugu käsitlevad ülestähendused tulevad põrmust ilmsiks päeval, mil inimesed „eitavad Jumala, Iisraeli Püha väge” ja ütlevad: „Võtke kuulda meid ja kuulge meie õpetust; sest vaata, tänapäeval ei ole Jumalat, sest Issand ja Lunastaja on oma töö lõpetanud ja ta on andnud oma väe inimestele.” [2Ne 28:5] Ja kui neile näidataks uut pühakirjaraamatut siinse läänemaailma rahva ajalooga, ütlevad paljud neist: „Piibel! Piibel! Meil on Piibel ja ei saa olla mingit muud Piiblit.” [2Ne 29:3]

… See uus pühakirjaraamat pidi saama tunnistajaks mitte ainuüksi Kristusest ja sisaldama igikestvat Evangeeliumi, vaid pidi saama tunnistajaks ka juutide pühakirjadest – Piiblist. Ja need kaks ülestähendust pidid vastavalt Nefi, tema isa ja Iisraeli poja Joosepi prohvetlikule kuulutamisele kasvama kokku ning andma tunnistuse igikestvast evangeeliumist [vt 2Ne 3:11–13; 29:10–14]. Mainitud tunnistajana annavad need ülestähendused täna tunnistust tõest kõikide nende hukka mõistmiseks, kes nende õpetused tagasi lükkavad.⁶

Tean, et Joseph Smith tõlkis Mormoni Raamatu Jumalalt saadud anni ja väega, ning et see on tulnud esile „juudi ja pagana veenmiseks, et Jeesus on Kristus, Igavene Jumal, kes teeb end ilmsiks kõikidele rahvastele”. [Mormoni Raamatu tiitelleht]⁷

Tunnistajate seadust järgides kutsus Issand erilised tunnistajad Mormoni Raamatu kohta tunnistust andma.

Pühakirjad toovad ära täpses sõnastuses seaduse, mis reguleerib tunnistust ja tunnistajate määramist. Issand on seda seadust rahvale uut ilmutust andes alati järginud.⁸

See seadus [tunnistajate seadus] on olnud läbi aegade muutumatu ja kindel. Kui meil oleks kõikide ajastute kohta perfektsed ülestähendused, näeksime, et alati, kui Issand on seadnud sisse evangeeliumi ajajärgu, on tunnistanud temast rohkem kui üks tunnistaja. Paulus kirjutas korintlastele: „Kahe ja kolme tunnistaja ütlusega tehakse iga asi kindlaks.” [2Kr 13:1]⁹

Mormoni Raamatu esiletulekust kõneledes ütles Issand, et ta valib tunnistajad. Peab olema kolm erilist tunnistajat, kes tunnistavad maailmale ja:

„Keegi muu ei näe seda kui vaid mõned üksikud Jumala tahtmist mööda, et tunnistada tema sõnast inimlastele; sest Issand Jumal on öelnud, et ustavate sõnad peavad rääkima otsekui surnuist.

Mispärast, Issand Jumal jätkab raamatu sõnade esiletoomist; ja nii paljude tunnistajate suuga, nagu ta seda heaks peab, kinnitab ta oma sõna, ja häda sellele, kes hülgab Jumala sõna!” (2Ne 27:13–14)¹⁰

Ingel näitas Joseph Smithi juuresolekul kuldplaate Oliver Cowderyle ja David Whitmerile, kahele kolmest tunnistajast. Hiljem näitas ingel kuldplaate Martin Harrisele, kolmandale tunnistajale.

Need kolm meest, keda kutsuti teenima eriliste tunnistajatena, et tunnistada Mormoni Raamatu esiletulekust Jumala väe läbi, on Oliver Cowdery, David Whitmer ja Martin Harris. … Nad olid Joseph Smithi kaaslased selle imepärase töö jaluleseadmisel käesoleval evangeeliumi ajajärgul. …

Nad tunnistasid, et neid külastas Issanda ingel, kes asetas nende ette kuldse ülestähenduse, millelt tõlgiti Mormoni Raamat, ja juhendas neid. Nad nägid plaatidel uurendusi, kui lehti ükshaaval nende silme ees pöörati, ja nad kuulsid Jumala häält, mis kuulutas taevast, et need tõlgitakse Jumala anni ja väega, ning käskis neil anda sellest tunnistust kogu maailmale. Need kolm tunnistajat jäid vastupanule, tagakiusamisele ja elu keerdkäikudele vaatamata alati ustavaks oma tunnistusele, et nägid plaate ja inglit ning kuulsid, kuidas Jumala hääl neile taevast kõneles.

Lisaks neile oli veel kaheksa tunnistajat, kes plaate nägid, hoidsid neid käes, uurisid hoolikalt uurendusi nende peal, kui Joseph Smith neid neile näitas. Ka nende tunnistus on antud maailmale ja see on kirjas kõikides Mormoni Raamatu väljaannetes. Kõik need kaheksa meest jäid oma tunnistusele kindlaks kuni surmani.

Paistab, et need kaksteist tunnistajat [nende seas ka Joseph Smith], kellest neli nägid ingleid ja said taevaseid nägemusi ning kaheksa nägid ülestähendust, kui Joseph Smith seda neile näitas, on kõik, mis Issand pidas vajalikuks, et tõde Mormoni Raamatu kohta maksma panna, nagu ta Nefi sõnul teha oli lubanud. „Ja häda sellele, kes hülgab Jumala sõna!” Nende meeste tunnistusest on seaduse täitmiseks rohkem kui küllalt.¹¹

Joseph Smith näitas kuldplaate kaheksale tunnistajale.

Joseph Smith … oli üksi esimese nägemuse ajal, üksi, kui Moroni tõi talle sõnumi, üksi, kui sai plaadid, kuid hiljem ta üksi enam ei olnud. Issand kutsus ligi teised tunnistajad. Vanaema Smithi [Joseph Smithi ema Lucy Mack Smithi] eluloojutustusest loeme, et prohvet tuli koju rõõmust nuttes, kui tunnistajad olid Jumala ingli juhatusel plaate näinud, sest, nagu Joseph ütles: „Koormat kergendati ja ma pole enam üksi.”¹²

Kolm tunnistajat jäid oma tunnistusele Mormoni Raamatust truuks.

Kõik kolm [erilist] tunnistajat läksid Kirikuga pahuksisse ja lahkusid. Oliver Cowdery ja Martin Harris tulid alandlikult tagasi, soovides uuesti Kiriku liikmeks saada. Mõlemad surid täieõigusliku liikmena. David Whitmer Kirikusse tagasi ei tulnud. Kõik kolm meest jäid siiski ustavaks maailmale antud tunnistusele, mis on kirjas igas Mormoni Raamatu eksemplaris.¹³

David Whitmeri tunnistus, mille ta andis Richmondis Missouri osariigis 19. märtsil 1881. aastal ja ilmus samal päeval ajalehes Richmond Conservator, kõlab nii:

„Kõikidele rahvustele, hõimudele, keeltele ja rahvastele, kelleni see kirjutis jõuab!

Kuna keegi John Murphy Polost [Caldwelli maakonnast] Missouri osariigist on väitnud, et olen oma jutuajamises temaga möödunud suvel eitanud oma tunnistust, mille ma ühena kolmest tunnistajast Mormoni Raamatu kohta andsin,

siis selleks, et ta mind nüüd mõistaks, kui ta seda tookord ei teinud, ning et kogu maailm võiks teada tõde, soovin ma nüüd, mil seisan piltlikult öeldes elu loojangul, ja hirmust Jumala ees, teha järgmise igikestva avaliku avalduse:

„Mina, üks kolmest tunnistajast, ei ole iial, mitte kunagi eitanud seda kaua aega tagasi selles raamatus avaldatud tunnistust. Mitte osakestki sellest.

Need, kes mind kõige paremini tunnevad, teavad, et olen alati selle tunnistuse juurde jäänud, ja et ükski inimene ei saaks vääriti aru ega kahtleks, milline on mu seisukoht selles küsimuses praegu, kinnitan ma taas, et kõik mu avaldused on õiged, nagu tookord, mil need tegin ja need avaldati.”¹⁴

Nüüd tahan öelda midagi Martin Harrise kohta. … Kuigi ta jäi oma tunnistusele Mormoni Raamatust ustavaks, oli ta aastaid Kiriku peale pahane. Kuid mõni aeg pärast seda, kui pühad Utahʼsse tulid, läksid mõned meie tublid vennad teda otsima, leidsid ta üles ja aitasid leida tagasitee Kirikusse. Ta tuli siia [Utahʼsse], sai uuesti ristitud ja elas hulk aastaid siinsete uusasukate seas, jagades oma tunnistust. Siin ta suri ja siia maeti [Utahʼ osariiki Clarkstonisse].

Nüüd jõuame Oliver Cowderyni. Mis sai Oliver Cowderyst, neist kolmest mehest kõige tähtsamast, kes oli Joseph Smithiga koos palju kordi – siis, kui ilmusid inglid, siis, kui taastati võtmed? Mis sai temast? Ta lahkus Kirikust, oli äärmiselt kibestunud, kuid ei eitanud iial oma tunnistust. Mõned inimesed on öelnud, et ta eitas, aga ta ei teinud seda. Ta jäi sellele tunnistusele alatiseks truuks. …

Kui pühad Nauvoost välja aeti ja nad tasandikel olid ning kõik paistis süngeimast süngem olevat (Sidney Rigdon ütles, et nad on jõudnud hävingu äärele ja neil pole vähimatki lootust. Ajalehed kirjutasid, et eluga nad ei pääse.), küsis Oliver Cowdery, … kas ta saaks Kirikusse tagasi tulla. … Ta võeti tagasi. Cowdery tegi ettevalmistusi Suurbritanniasse misjonile minekuks, paraku haigestus ta enne minekut ja suri. Ta suri David Whitmeri kodus tõe kohta tunnistades.¹⁵

Iga kiriku liige võib olla Mormoni Raamatu tunnistajaks.

Nemad pole ainukesed tunnistajad, kes võivad Joseph Smithi jumalikust missioonist või Mormoni Raamatu õigsusest rääkida. Mormoni Raamatus on kirjas lubadus, et kõik, kes soovivad teada, kas raamat on õige ja kas seal on kirjas Issanda sõna, veenduvad selles, et see on õige, kui nad küsivad siira südamega, tõsise kavatsusega, uskudes Kristusesse, sest ta teeb selle neile ilmsiks Püha Vaimu väel [vt Mn 10:3–5]. Neid on sadu tuhandeid, kes on selle lubaduse proovile pannud ja võivad täiesti siiralt öelda, et on seda teada saanud.¹⁶

Olen sama vankumatult veendunud, et see Mormoni Raamat, mida olen lugenud, on Jumala sõna, ja et see ilmutati nii, nagu Joseph Smithi oli seda kuulutanud, nagu kuulutan seda ka mina siin seistes ja teile otsa vaadates. Seda tõde teab iga hing maa palgel, kel on piisavalt arukust, et seda mõista. Kuidas see teadmine tuleb? Kõik, mis ta tegema peab, on järgima Issanda enda valemit, kui ta ütles juutidele, et need kes teevad tema Isa tahtmist, tunnevad, kas see õpetus on Jumalast või rääkis ta iseenesest [vt Jh 7:17]. Tunnistan kogu maailmale, et see raamat on õige. …

Tean, et nende [kolme] tunnistaja tunnistus, mis on kirjas igas Mormoni Raamatu eksemplaris, on tõde, et nad seisid Jumala ingli ees, kes teatas neile, et see ülestähendus on tõlgitud kujul õige, et nende tunnistus, et Jumal kõneles nendega taevast, kutsudes neid selle tõsiasja kohta tunnistust andma, on tõde, ja pole ühtki hinge, kes ei võiks seda tunnistust saada, kui ta seda soovib, lugedes seda raamatut palvemeelselt ja ustavalt, sooviga teada tõde, nagu Moroni on kuulutanud, ilmutuse läbi. Ta saab teada tõe selle pühakirja taastamise kohta, mis anti selle mandri muistsetele elanikele.¹⁷

Mulle tundub, et ükski selle Kiriku liige ei saa rahu enne, kui ikka ja jälle Mormoni Raamatu läbi on lugenud, selle üle põhjalikult mõtelnud, nii et võib tunnistada, et see on tõepoolest ülestähendus, millel lasub Kõigeväelise inspiratsioon, ja et selle saamislugu on tõde. …

Ükski selle Kiriku liige, kes pole tõemeele ja hoolega lugenud Mormoni Raamatut, ei saa seista väärilisena Jumala ees.¹⁸

Kui te loete Mormoni Raamatut, siis teadke, et te loete tõde. Miks? Sest Jumal juhatas inimesi panema sündmused kirja, nagu need aset leidsid, ning andis neile selle tegemiseks tarkust ja inspiratsiooni. Need ülestähendused panid kirja inimesed, kes uskusid Jumalasse. Need ülestähendused ei langenud kunagi usust taganenute kätte, vaid ajaloolased kirjutasid ja rääkisid, kui Püha Vaim neid juhatas, ja me teame, et see, mida nad kirjutasid, on õige, sest Issand on sellele oma heaks kiitva pitseri pannud [vt ÕL 17:6].¹⁹

Kui me jätkuvalt loeme Mormoni Raamatut siiralt ja palvemeelselt, muutub see meile järjest südamelähedasemaks.

Kõigile, kes on Mormoni Raamatut siiralt lugenud, on raamatu inspireeriv sisu sügava mulje jätnud. … Raamatu siiras ja palvemeelne lugemine innustab, valmistab vaikset rõõmu, toob rahulolu.²⁰

„Raamatu siiras ja palvemeelne lugemine innustab, valmistab vaikset rõõmu, toob rahulolu.”

[Mormoni Raamatut] lugedes avaldab mulle järjest sügavamat muljet, kui püha see raamat on, milliseid sõnumeid see sisaldab, et kaitsta Issanda Jeesuse Kristuse missiooni ning evangeeliumi, mis on taastatud aegade täiuse evangeeliumi ajajärgul hingede päästmiseks. Päev-päevalt muutub see ülestähendus mulle järjest südamelähedasemaks, kui ma näen, kuidas lähevad täide prohvetlikud kuulutused, mille on toonud kuuldavale prohvetid, kes kõnelevad nüüd surnuist ja põrmust maa rahvastele, hüüdes neile meeleparandust ja kutsudes neid uskuma Kristusesse.²¹

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

President Smith ütles, et pole lugenud Mormoni Raamatut piisavalt (vt „Joseph Fielding Smithi elust”). Mida sellest mõtteavaldusest õppida?
Käesoleva peatüki 1. osas on kirjas mõned president Smithi õpetused Mormoni Raamatu eesmärkidest. Kuidas on need eesmärgid teie elus täide läinud?
Olgugi et Oliver Cowdery, Martin Harris ja David Whitmer Kirikust lahkusid, ei eitanud nad kunagi oma tunnistust Mormoni Raamatust (vt 2. ja 3. osa). Miks on see tõsiasi nende tunnistustele mõeldes oluline?
President Smith ütles, et kõik inimesed võivad olla Mormoni Raamatu tunnistajad (vt 4. osa). Kuidas olete teie selle raamatu kohta tunnistuse saanud? Mida te saaksite teha, et seda tunnistust jagada?
President Smith ütles Mormoni Raamatu kohta: „Päev-päevalt muutub see ülestähendus mulle järjest südamelähedasemaks” (5. osa). Kuidas olete täheldanud sama enda puhul? Mida on võimalik teha, et tugevdada oma tunnistust Mormoni Raamatust?

Samateemalised pühakirjakohad:

1Ne 6:3–5; 2Ne 29:7–8; Jb 4:1–4; En 1:13; ÕL 20:8–12

Abiks õpetamisel:

„Tunnistage alati, kui Vaim teid selleks õhutab, mitte üksnes õppetunni lõpus. Andke neile, keda õpetate, võimalusi tunnistust jagada” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 45).