Õige õpetuse õpetamine

Jumala sõna on õpetus, mida edastavad Jeesus Kristus ja Tema prohvetid. Alma teadis, et õpetuse sõnadel on suur vägi. Need saavad avada inimmeeled vaimsetele asjadele, mida palja silmaga ei näe. Ja need võivad panna südamed tundma Jumala armastust ja tõe armastust. Päästja toetus meie silmade ja südame avamisel Õpetuse ja Lepingute 18. osas neile mõlemale väele, kui Ta õpetas neid, keda Ta tahtis misjonäridena enda teenijaks. Mõelge seda kuulates noorele mehele, kes teie peres praegu kõheldes misjoniks valmistub. Siin on kirjas, kuidas Õpetaja õpetas kahte oma teenijat ja kuidas võiksite teie õpetada Tema õpetust teile armsale noorele mehele:

„Ja nüüd, Oliver Cowdery, ma räägin sulle, ja samuti David Whitmerile, käskides, sest vaata, ma käsin kõikidel inimestel igal pool meelt parandada, ja ma räägin teile, samuti nagu oma apostel Paulusele, sest teie olete kutsutud just sama kutsega, millega tema oli kutsutud.

Pidage meeles, et hingede väärtus on Jumala silmis suur” (ÕL 18:9–10).

Ta alustab sellest, et ütleb, kui väga Ta neid usaldab. Seejärel paneb Ta neid endale südamest kaasa elama, öeldes, kui väga Tema Isa ja Ta ise igat hinge armastavad. Järgnev puudutab Tema õpetuse põhialust. Ta kirjeldab, kui palju põhjust on meil Teda armastada:

„Sest vaata, Issand, teie Lunastaja, kannatas surma lihas, mispärast, ta kannatas kõikide inimeste valu, et kõik inimesed võiksid meelt parandada ja tema juurde tulla.

Ja ta on surnuist taas üles tõusnud, et ta võiks kõik inimesed meeleparanduse tingimustel enda juurde tuua.

Ja kui suur on tema rõõm hinge üle, kes meelt parandab!” (ÕL 18:11–13)

Õpetanud neile oma missioonist, et nende südant avada, annab Ta neile oma käsu: „Mispärast, te olete kutsutud hüüdma meeleparandust sellele rahvale” (ÕL 18:14).

Lõpuks avab Ta nende silmad, et nad võiksid näha eesriide taha. Ta viib neid ja meid suures päästmisplaanis kirjeldatud tulevasse ellu, kuhu meie teiega võime veel jõuda. Ta räägib meile imepärastest suhetest, mis valmistavad sellist rõõmu, mis on väärt seda, et anda endast parim:

„Ja kui on nii, et te rügate kõik oma päevad, hüüdes sellele rahvale meeleparandust, ja toote vaid ühe hinge minu juurde, kui suur saab olema teie rõõm koos temaga minu Isa kuningriigis!

Ja nüüd, kui teie rõõm saab olema suur koos ühe hingega, kelle te olete toonud minu juurde minu Isa kuningriiki, kui suur saab olema teie rõõm siis, kui te toote minu juurde palju hingi!” (ÕL 18:15–16)

Nendes lõikudes toob Ta kuuldavale õpetuse, et avada meie südamed Tema armastusele. Ja Ta õpetab, et avada meie silmad nägemaks vaimset tegelikkust, mis jääb nähtamatuks igale meelele, keda ei valgusta Tõe Vaim.

Vajadus silmade ja südame avamise järele annab meile teada, kuidas peame õpetust edasi andma. Õpetus saab oma väe siis, kui Püha Vaim kinnitab, et see on õige. Me valmistame neid, keda me õpetame, nii hästi kui suudame, vastu võtma vaikse, tasase hääle vagusaid innustusi. See nõuab mõningastki usku Jeesusesse Kristusesse. See nõuab mõningastki alandlikkust, mõningastki soovi alluda Päästja tahtele seoses meiega. Inimesel, keda tahate aidata, võib olla veidi nii üht kui teist, ometi saate teie teda innustada, et tal tekiks soov uskuda. Enamgi veel, te saate toetuda veel ühele õpetuse väele. Tõde valmistab ise endale teed. Pelk õpetussõnade kuulmine võib istutada südamesse ususeemne. Isegi pisitilluke usk Jeesusesse Kristusesse kutsub kohale Vaimu.

Meil on rohkem võimu omaenda ettevalmistuse üle. Me ammutame rõõmuga teadmisi Jumala sõnast pühakirjades ja uurime elavate prohvetite sõnu. Me paastume ja palvetame, et kutsuda kohale Vaimu iseenda ja selle inimese jaoks, keda tahame õpetada.

Kuna vajame Püha Vaimu, peame olema ettevaatlikud ja hoolikad, et ei õpetaks midagi muud kui üksnes õiget õpetust. Püha Vaim on Tõe Vaim. Me saame Temalt kinnitust, kui hoidume asjatult juurdlemast või omast peast tõlgendamast. See võib olla raske. Inimene, keda püüate mõjutada, on teile armas. Ehk on ta õpetusi varemgi kuulnud, aga pole neist välja teinud. Tekib kiusatus rabada millegi uue või sensatsioonilisega. Ometi kutsume me Püha Vaimu oma kaaslaseks üksnes siis, kui õpetame püüdlikult vaid õiget õpetust.

Üks kindlamaid viise, kuidas hoiduda valeõpetusele ligilähedalegi jõudmast, on olla õpetamisel võimalikult lihtne. Lihtsus on kõige kindlam asi ja ilma ei jääda praktiliselt millestki. Me teame seda, sest Päästja on käskinud meil õpetada oma kõige tähtsamat õpetust ka väikestele lastele. Kuulake, milline on Tema käsk: „Ja taas, kuivõrd vanematel on lapsi Siionis või mõnes selle vaias, mis on organiseeritud, kes ei õpeta neid mõistma õpetust meeleparandusest, usust elava Jumala Pojasse Kristusesse ja ristimisest ning käte pealepanemise kaudu antavast Püha Vaimu annist, kui nad on kaheksa-aastased, on patt vanemate pea peal” (ÕL 68:25).

Me saame isegi last õpetada mõistma Jeesuse Kristuse õpetust. Seetõttu on Jumala abiga võimalik õpetada päästvat õpetust lihtsalt.

Noorte puhul on võimalused suuremad. Aluatagem õpetamist varakult, kui lapsed pole veel vastuvõtlikud oma sureliku vaenlase kiusamistele ja isiklike heitluste melu ei raskenda veel tõe sõnade kuulmist.

Tark lapsevanem ei lase kunagi käest võimalust koguda lapsed enda ümber Jeesuse Kristuse õpetust kuulama. Sellised hetked on nii harvad võrreldes vaenlase jõupingutustega. Iga tunni kohta, mil laps tutvub õpetuse väega, tuleb sadade tundide kaupa sõnumeid ja kujutluspilte, mis eitavad või eiravad päästvaid tõdesid.

Küsimus pole selles, kas oleme liiga väsinud valmistuma õpetamiseks või kas pole etem saada lapsega lähedasemaks meelelahutuste kaudu või kas ehk laps ei arva, et jutlustame liiga palju. Küsimus peaks olema järgmine: „Kuna aega napib ja võimalusi on vähe, siis millised on need minu õpetussõnad, mis kaitseksid neid kallaletungide eest, millega nende usku rünnatakse?” Teie tänased sõnad võivad olla just need, mis neile meelde jäävad. Ja täna on täna. See saab varsti läbi.

Aastad mööduvad, me õpetame õpetust nii hästi kui oskame, paraku ei tee mõned sellest ikka veel välja. See teeb kurvaks. Ometi annab lootust perekondi puudutav ülestähendus pühakirjas. Mõelge Alma nooremale ja Enosele. Kriisihetkedel meenusid neile oma isade sõnad, Jeesuse Kristuse õpetuse sõnad (vt Enos 1:1–4; Alma 36:16–19). See päästis nad. See püha õpetus, kui te olete seda õpetanud, jääb meelde.

Teile võib mõtteisse hiilida kaks kahtlust. Te võite mõelda, et kas te tunnete õpetust ikka piisavalt hästi, et seda õpetada. Ja kui te olete juba õpetanud, võib teil tekkida mõte, et miks pole see andnud häid tulemusi?

Minu enda peres oli kord noor naine, kellel jagus julgust hakata õpetama evangeeliumi, kui ta oli alles väheste teadmistega värskelt usule pöördunu. Tõsiasi, et tema õpetamise mõju kestab seniajani, annab mulle kannatlikkust oodata omaenda jõupingutuste vilju.

Mary Bommeli oli mu vanavanaema. Mina ei kohtunud temaga kunagi. Tema lapselaps kuulis seda lugu temalt ja pani selle kirja.

Mary sündis 1830. aastal. Misjonärid õpetasid tema perekonda Šveitsis, kui ta oli 24-aastane. Ta elas ikka veel kodus, kudus ja müüs kangast, et olla oma perele toeks nende väikeses talumajapidamises. Kui pere kuulis Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi õpetust, teadsid nad, et see on tõde. Nad said ristitud. Mary vennad kutsuti misjonile, kuhu nad läksid kukru ja paunata. Ülejäänud pere müüs maha oma vara, et minna Ameerikasse ja liituda pühadega.

Kõigile minekuks raha ei jätkunud. Mary jäi vabatahtlikuna maha, kuna tal oli tunne, et teenib kudumisega piisavalt, et iseennast ülal pidada ja reisiks kõrvale panna. Ta läks Berliini. Seal palkas keegi naine ta oma pere jaoks kangast kuduma. Ta elas teenijatoas ja seadis kangasteljed üles pererahva elutuppa.

Tol ajal oli Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku õpetuse õpetamine Berliinis seadusega keelatud. Mary aga ei suutnud häid uudiseid endale hoida. Majaemand ja tema sõbrad kogunesid kangastelgede ümber, et kuulata Šveitsi tüdruku õpetust. Ta rääkis Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse ilmumisest Joseph Smithile, inglite külastustest ja Mormoni Raamatust. Jõudes Alma lugudeni, õpetas ta ülestõusmisest.

Tema kudumistöö oli sellest mõnevõrra häiritud. Tol ajal surid paljud lapsed väga varases eas. Ka kangastelgede ümber kogunenud naised olid lapsi surma tõttu kaotanud, mõned isegi mitu. Kui Mary õpetas tõsiasja, et väikesed lapsed on selestilise kuningriigi pärijad ning et need naised võivad taas olla koos oma laste ja Päästja ning meie Taevase Isaga, voolasid mööda nende põski pisarad. Ka Mary nuttis. Tema kootud kangas oli pisaratest märg.

Mary õpetus põhjustas veel tõsisemagi probleemi. Kuigi Mary oli palunud, et naised tema juttu edasi ei räägiks, tegid nad seda siiski. Nad jagasid rõõmuõpetust oma sõpradega. Ja nõnda koputati ühel õhtul nende uksele. Ukse taga oli politsei. Nad viisid Mary endaga kaasa. Teel küsis ta politseinikult kohtuniku nime, kelle ette ta järgmisel päeval pidi astuma. Ta küsis, kas tal on ka pere. Ta küsis, kas kohtunik on ka hea isa ja hea abikaasa. Politseinik naeratas, kirjeldades kohtunikku tavalise ilmaliku inimesena.

Vanglas küsis Mary pliiatsit ja paberit. Ta kirjutas kohtunikule kirja. Ta kirjutas Jeesuse Kristuse ülestõusmisest, nagu seda kirjeldatakse Mormoni Raamatus, vaimumaailmast ja sellest, kui palju on kohtunikul jäänud aega mõtisklemiseks ja oma elu üle järelemõtlemiseks, enne kui tema ees on viimane kohtumõistmine. Ta kirjutas, et teab, et mehel on palju sellist, mille üle meelt parandada, mis murraks tema pere südame ja tooks talle endale suurt kurbust. Ta kirjutas öö läbi. Hommikul palus ta politseinikul kiri kohtunikule viia. Politseinik tegi seda.

Hiljem kutsus kohtunik politseiniku oma kabinetti. Mary kiri oli ümberlükkamatuks tõendiks, et ta õpetas evangeeliumi ja rikkus nõnda seadust. Sellest hoolimata ei läinud mööda kuigi palju aega, kui politseinik Mary kongi juurde naasis. Ta ütles Maryle, et kõik süüdistused on tagasi võetud ja ta võib lahkuda. Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi õpetamine oli avanud nii paljude silmi ja südameid, et teda taheti selle eest vangi heita. Ent kohtunikule meeleparanduse õpetuse kuulutamine vabastas ta vangist.¹

Mary Bommeli õpetused ei liigutanud mitte ainult naisi kangastelgede ümber ja toda kohtunikku. Minu isa, tema lapselaps, rääkis enne oma surma rõõmsatest taaskohtumistest vaimumaailmas. Ma peaaegu et nägin seda eredat päikesevalgust ja naeratusi tolles paradiislikus paigas, kui ta sellest nii veendunult rääkis.

Kord küsisin ma temalt, kas tal on millegi üle meelt parandada. Ta naeratas. Ta mugistas vaikselt naerda ja ütles: „Ei, Hal, ma olen parandanud meelt kohe, kui oli vaja.” Õpetus paradiisist, mida Mary Bommeli õpetas nendele naistele, oli tema lapselapse jaoks tõde. Isegi see õpetus, mida Mary oli jaganud kohtunikuga, väärtustas mu isa elu. Sellega pole Mary Bommeli õpetused lõppenud. Tema ülestähendused edastavad õiget õpetust tema pere veel sündimata põlvkondadele. Kuna ta uskus, et isegi verivärske pöördunu on õpetusega piisavalt kursis, et seda edasi anda, on tema järeltulijate meeled ja südamed avatud ning võitlus annab neile jõudu.

Teie järeltulijad edastavad üksteisele õpetust, kuna teie õpetasite neile seda. Õpetus suudab enamat kui avada meeled vaimsetele asjadele ja südamed Jumala armastusele. Kui see õpetus toob rõõmu ja rahu, on sel ka vägi avada suud. Nagu need Berliini naised, nii ei suuda ka teie järeltulijad häid uudiseid endale hoida.

Ma olen tänulik, et elan ajal, mil meil ja meie peredel on taastatud evangeeliumi täius. Ma olen tänulik armastuse missiooni eest, mille Päästja meie nimel täide saatis, ning elu sõnade eest, mis Ta on meile andnud. Ma palvetan, et võiksime jagada neid sõnu nendega, keda me armastame. Ma tunnistan, et meie Isa, Jumal, elab ja armastab kõiki oma lapsi. Jeesus Kristus on Talle lihas Ainusündinud Poeg ja meie Päästja. Ma tean, et Ta on üles tõusnud ja ma tean, et meid saab kuulekuse kaudu Jeesuse Kristuse evangeeliumi seadustele ja talitustele puhtaks pesta.