Sõlmides rahu oma vaenlastega

Ühel päeval, kui prohvet külastas kaugel läänes oma vanematekodu, tormas uksest sisse salk relvastatud mehi.

Kes teist on Joe Smith?

Me tulime teda tapma!

Koheselt astus Joseph ette, naeratas meestele ja surus neil kätt.

Mina olen Joseph. Meeldiv teiega tutvuda. Palun tulge sisse ja istuge!

Mehed vaatasid prohvetit hämmastunult, kui ta jätkas rääkimist.

Meie, mormoonid, usume Jeesusesse Kristusesse ja tahame rahu. Aga meid on alates ajast, kui me Missourisse kolisime palju tagakiusatud. Niipalju kui mina tean, pole keegi meist kunagi seadust rikkunud. Aga kui oleme, olen valmis selle eest seaduse ees vastutust kandma.

Ema, ma arvan, et lähen koju. Emma ootab mind.

Ära üksi mine! See on ohtlik!

Me tuleme sinuga kaasa ja kaitseme sind.

Tänan teid.

Me lubame, et saadame meie juhtida olevad mehed laiali ja läheme koju.

Kui sa meid vajad, tuleme tagasi ja teeme, mida sul iganes vaja.

Josephi vanematekodu ees rääkisid ülejäänud mehed oma kohtumisest prohvetiga.

Kas sa ei tundnud ennast kummaliselt, kui ta su käest kinni võttis? Ma pole kunagi oma elus midagi niisugust tundnud.

Ma tundsin, nagu ma ei saaks end liigutada. Ma ei suudaks sellele mehele karvavõrdki liiga teha.

See on viimane kord, kui sa näed mind tulemas sooviga tappa Joe Smith või teisi mormoone.