Palun päästke mu isa
Minu isa otsis tõde ja leidis misjonärid. Nad õpetasid meile evangeeliumi, ja ei möödunud kaua, kui meid – mu vanemad ning viis õde-venda – ristiti. Meie tunnistused kasvasid. Me õppisime väga palju, eriti Päästjast ning perekondadest.
1992. aastal sai mu isa, kes teenis meie koguduses Filipiinidel piiskopina, südamerabanduse. Ta toimetati kiiresti kontorist haiglasse. Teade, et ta on intensiivravis, tabas meie peret šokina. Meie südamed vallutas hirm. Mu isa võimalused ellu jääda olid väga väikesed. Ema nuttis ja palus meil kõigil palvetada.
Meenutades mälestusi isast, kaotasin ajataju. Pisarad silmis põlvitasin, et palvetada. Mu süda oli raske ja valust lõhkemas. Ma tahtsin karjuda, et leevendada valu ja vabaneda hirmust, mis mind neil päevil valdas. Selle asemel ma lihtsalt palvetasin: „Palun päästa mu isa!” See oli siiras palve lootuses, et seda võetakse kuulda.
Tol õhtul lubati mul minna intensiivravi palatisse. Isa oli langenud koomasse. Ema, mu õed-vennad ja mina pidime olema valmis kõige halvemaks. See oli meie pere jaoks valus kogemus. Tulevik tundus olevat tühi ja ebakindel. Isaga vaikselt hüvasti jättes meenus mulle meie esimene pereõhtu. Me vaatasime Kiriku filmi „Perekonnad on igavesed”.
Enne kui ma tol õhtul magama heitsin, naasis mu maine isa vaikselt oma Taevase Isa juurde.
Olin tollal 22-aastane. Isa surmaga said mu elus alguse mitmed muutused. Tema lahkudes sain teada, et olen tugevam, kui olin arvanud. Pealesunnitud muutuste ja kasvamise tõttu olen saavutanud oma elus rohkem, kui ehk muidu oleksin saavutanud.
Kui Taevane Isa vahel mu palvet ei täitnud, ei tulnud mulle kordagi pähe, et Ta seda ei kuulnud. Ma tean, et Ta kuulis. Ta teadis täpselt, mida ma läbi elasin. Ta teadis täpselt, mida meie pere sel ajal vajas, ning seda Ta meile ka andis – tugevust, et ületada eluraskusi ja seista silmitsi reaalsusega. Ta õpetas, kuidas minna usus katsumustele vastu.
Sellest piinarikkast päevast on möödunud enam kui 15 aastat. Ma õpin endiselt ning kasvan evangeeliumis. Nüüd on mul endal pere ja ma olen väga õnnelik, et me oleme templis kokku pitseeritud. Ma ei pööra kunagi silmi evangeeliumi rajalt, mille isa oli meile kätte juhatanud.
Läbi Jeesuse Kristuse lunastuse ja ülestõusmise tean, et kord saab meie perekond jälle kokku. Mul on veel pikk tee käia, kuid ma olen õnnelik, teades, et selle tee lõpus näen taas oma isa.