Koiduajal töötamata

Isegi kui olin alles noor naine, oli enamik mu kutsetest Kirikus seotud Algühingu laste õpetamisega ja see mõjutas mu otsust õppida algklasside õpetajaks. Eriala valimine polnud aga ainuke kord, kus Kiriku õpetused mu haridust puudutavaid otsuseid mõjutasid. See sai mulle veelgi selgemaks, kui valmistusin ülikooli lõpetamiseks.

Lõputööd pidin kaitsma kolme hindaja ees. Hindajateks olid õpetajad, kes olid mulle eelnevalt tunde andnud.

Kuna olin oma uurimistöös olnud väga hoolikas, veetsin kaitsmise eelse õhtu oma kavaleri perekonnaga. Kui hakkasin koju minema, soovis ta ema, et kõik läheks hästi, ning tsiteeris: „Kui te olete ettevalmistunud, siis te ei karda” (ÕL 38:30).

Saabus järgmine päev. Mu peas keerles palju mälestusi. Mulle meenus, kuidas olin hariduse saamise nimel otsustanud kodulinnast lahkuda; meenusid mu perekonna ohverdused selle rahastamiseks. Ma ei tohtinud neile pettumust valmistada. Mu lõputöö kaitsmine pidi hästi minema.

Mu õpingukaaslased ootasid samuti oma sisenemisaega. Me kõik muretsesime küsimuste pärast, mida hindajad esitada võivad, aga ma tundsin ennast kindlalt, sest olin palvetanud abi saamiseks ning olin kindel, et Jumal teab, kuidas ma olin pingutanud selle uurimustöö tegemiseks ja kirjapanemiseks.

Saabus minu kord. Pärast uurimistöö tutvustamist komisjonile, hakkasin vastama küsimustele. Pärast mitmeid uurimistöö teemaga seonduvaid küsimusi, tahtis üks hindajatest teada, kui palju tööd ma olin selle uurimistööga seoses teinud.

Ma vastasin: „Väga palju. Ma panin sellesse töösse kogu oma jõu ja oskused, sest tahtsin, et see oleks uuenduslik.”

„Töötasid hiliste õhtutundideni?”

„Ei, koolitöö pärast ma tavaliselt kaua üleval ei ole,” vastasin ma. „Ma planeerin oma päeva nii, et saaksin kogu tööga hakkama.”

Hindajate nägudel peegeldus ilmselge üllatus. Sama hindaja märkis: „Minu arvates on veider, et sa ei tunnista, et oled kaua üleval olnud. Me teame, et sinu õpingukaaslased on mitmetel õhtutel üleval istunud.”

Teine hindaja ütles: „Las ma räägin sulle sellest üliõpilasest. Tal on aega kõige jaoks. Ma saan seda öelda, sest tunnen teda. Tal on aega oma õpingute, sõprade ja perekonna jaoks ning isegi kirikuskäimiseks.”

„Kas tõesti?” oli eelmine hindaja taas kord üllatunud. „Millises kirikus sa käid?”

„Ma olen Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige.”

„Jah, ma tean, mis kirik see on,” ütles üks õpetajatest.

„Ning meid õpetatakse vara magama minema, et oleksime järgmisel päeval värsked.”

Ma tundsin ennast evangeeliumist rääkides rahuliku ja kindlana, kuigi olin üllatunud, et ametlikul lõputööde kaitsmise ajal esitatakse mulle küsimusi religiooni kohta.

„Sinu uurimustöö on kirjutatud väga veenvalt. See on suurepärane! Arvatavasti on ta seda tänu sinu harjumustele, mida kirikus arendatakse.”

„Jah,” vastasin. „Kirikus on mulle õpetatud, kuidas lapsi õpetada, ning see on mind hariduse omandamisel palju aidanud.”

„Sa oled selles valdkonnas nagu kala vees,” naljatles üks hindajatest. „Me loodame, et sa ei lõpeta kirikus käimist, sest sa oled kirikus omandatud väärtustega palju võitnud.”

Varsti lubati mul ruumist lahkuda, et hindajad võiksid teha otsuse. Kaks minutit hiljem kutsusid nad mu uuesti sisse.

„Meil ei olnud raske üksmeelele jõuda. Arvestades sinu eeskujulikku käitumist, suurepäraseid hindeid ning täna kaitstud tööd, on meie otsus üksmeelne: sa lõpetad kolledži kiitusega. Palju õnne!”

Kui ma jutustasin sellest oma perele, nutsid nad rõõmust.

Ma tunnistan, et kui Taevane Isa käskis meil „minna oma voodisse vara, et te ei oleks väsinud; tõusta vara, et teie keha ja meel võiksid olla virged” (ÕL 88:124), tegi ta seda sooviga meid õnnistada. Ma olen talle tänulik, et Ta on lasknud evangeeliumil tuua õnne meie elu kõikidesse valdkondadesse.