Hea Karjase hääl

Suurema osa oma seitsmekümnest eluaastast olen ma Montanas karjafarmi pidanud. Ma pean kalliks tähendamissõna heast karjasest, mis on kirjas Johannese 10:1–18, sest ma olen selle oma elus ise läbi elanud. Selle tähendamissõna elluäratamise juures olid eriti võimsad järgmised kogemused.

Piibliaegadel kutsus iga karjane oma lambaid, et need tuleksid paljude võõraste hulgast oma ööaedikusse (vt s 3–4). Ka oma lambaid ühest paigast teise ajades tarvitseb mul neid vaid hüüda ja nad järgnevad mulle.

Palju aastaid tagasi jäi minu käbe 96-aastane naabrinaine Alice, kes samuti lambaid kasvatas, lammaste poegimisperioodil haigeks ja ma lubasin, et hoolitsen öösiti tema poegivate lammaste eest. Kui ma esimesel õhtul oma lubadust täitma asusin ja Alice’i lambaaedikusse astusin, olid kõik tema peaaegu sada utte end ööseks rahumeelselt magama sättinud. Minu ilmudes tundsid nad aga kohe, et nende seas on võõras. Hirmunult asusid nad turvalist paika otsima ja pagesid kobaras aediku kaugeimasse nurka (vt s 5).

Nii kordus see mitu ööd järjest. Ükskõik kui vaikselt ma ei sisenenud, põgenesid lambad kabuhirmus minu eest. Ma rääkisin rahustaval häälel vastsündinud tallede ja uttedega, kui neid talitasin. Kui ma viiendal ööl aedikus toimetasin, ei pagenud nad enam minu eest. Nad olid hakanud mind hääle järgi ära tundma ja usaldama.

Mõni aeg hiljem lubasin ma Alice’ile, et söödan tema tosinat või pisut enamat vastsündinud talle pudelist. (Nende tallede emad olid kas surnud või ei jätkunud neil piisavalt piima.) Matkides Alice’i häält, hüüdsin: „Ute, ute, mää-mää! Ute, ute, mää-mää!” Ma arvasin, et kõik talled tormavad minu juurde, nagu nad Alice’i juurde olid tormanud. Paraku ei vaadanud ükski neist minu poolegi. Siis ilmus köögiuksele Alice ja hüüdis ise. Kuuldes perenaise häält, sööstsid kõik piima nõudes tema poole.

Korraldasime Alice’iga uudishimust ühe katse. Alice seisis minu karjataras ja matkis minu hüüdu: „Siia, siia utu-utu! Siia, siia, utu-utu!” Ükski lammas ei reageerinud. Kui aga mina neid täpselt samade sõnadega kutsusin, kogunesid kõik mu lambad sedamaid mu ümber. Kuigi sõnad, millega me lambaid kutsusime, olid samad, oli hääl võõras ja seda kuulda ei võetud. Lambad kuuletusid vaid õigele karjasele (vt s 4).

Johannese 10. peatükis tehakse vahet karjasel ja karjatalitajal. Karjane on peremees, lambad on tema omad, ta muretseb armastavalt nende turvalisuse eest. Karjatalitaja on pelgalt „palgaline” ega „hooli” (s 13). Tähendamissõnas õpetatakse ka, et kui palgaline põgeneb ja oma lambad maha jätab (vt s 12), on karjane valmis lammaste eest elu andma (vt s 11). Mõistagi käib see meie Hea Karjase – meie Päästja Jeesuse Kristuse – kohta, kes andis oma elu armastavalt meie eest (vt s 15, 17–18).

Minu jaoks olid need kogemused kinnituseks ühele selle tähendamissõna ülitähtsale sõnumile: kui me isiklikult Head Karjast tundma õpime ja Tema hääle ära tunneme, ei hakka me palgalist järgima. Kui me kuuletume ustavalt oma Hea Karjase – ja mitte kellegi teise – häälele, juhatatakse meid sinna, kus oleme igavesti kaitstud.