Õppimine ja viimse aja pühad

„Meie usk … innustab meid hoolega teadmisi otsima,” õpetas president Brigham Young (1801–1877). „Pole olemas inimesi, kes oleksid innukamad tõde nägema, kuulma, õppima ja mõistma.”²

Meie tõeotsingud peaksid olema niisama ulatuslikud kui meie eluvaldkonnad ja nii põhjalikud, kui olud lubavad. Haritud viimse aja püha peaks püüdma mõista tähtsaid usulisi, materiaalseid, sotsiaalseid ja poliitilisi päevaküsimusi. Mida rohkem teadmisi on meil taevastest seadustest ja maistest asjadest, seda suuremat mõju saame avaldada inimestele meie ümber ja seda kaitstumad oleme pahatahtlike ja halbade mõjude eest, mis võivad meid segadusse ajada ja hävitada.

Oma tõeotsingutel peame me paluma abi armsalt Taevaselt Isalt. Tema Vaim saab suunata ja süvendada meie õpinguid ning parandada meie omastamise võimet. Vaimuga õppimine ei piirdu klassiruumiga või koolieksamiteks valmistumisega. See kehtib kõige kohta, mida me elus ette võtame, ja iga koha kohta, kus me seda ette võtame – kodus, tööl või kirikus.

Püüdes saada ja rakendada Vaimu juhatust päevatrendidest ja -küsimustest juhitud maailmas, seisame sageli vastakuti eksitava ja pealiskaudse infotulvaga, mida kaasaegsed tehnilised vahendid meie peale paiskavad. Meil on risk saada nn „pannkookinimesteks” – nagu on öelnud üks vaatleja: „levida laia õhukese kihina üle tohutu informatsioonivõrgustiku, millega saab ühendust pelga nupuvajutusega.”³

Meid pommitavad populaarsed vestlussaadete vedajad, telepsühholoogid, moeajakirjad ja meediakommentaatorid, kelle vildakad väärtused ja kahtlane tegevus võivad suunata meie arvamusi ja mõjutada meie käitumist. President Spencer W. Kimball (1895–1985) on öelnud: „Maailmas pole kunagi olnud sellist aega, kus [mehe ja naise] roll oleksid olnud rohkem segi paisatud kui praegu.”⁴

Sellises olukorras võib segadus, tõrjutus või iseendas kahtlemine hakata õõnestama meie usku ning viia meid eemale Päästjast ja Tema kuningriigi ehitamisest maa peal. Kui juhindume otsuste tegemisel trendidest ja maistest suunistest, „õõtsutatakse ja kõigutatakse [meid] igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega eksiõpetusse võrgutamiseks” (Efeslastele 4:14).

Laskmata end mõjutada üldlevinud arvamusest, õpetab Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik põhimõtteid. Erinevus on suur. Trendid, moed ja üldlevinud vaatenurgad on lühiajalised ja vahetuvad kiiresti. Põhimõtted on otsekui kindluse, juhiste ja tõe ankrud. Kui me kinnitame oma kõrgemad eesmärgid ja suuna selliste õpetuse ja põhimõtete külge, nagu usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja prohveti järgimine, on see meile elus otsuste tegemisel usaldusväärseks ja muutumatuks juhiks.⁵

Meil ei ole vaja karta. Vanem Henry B. Eyring, esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas, õpetas: „Issand teab nii seda, mida te peate tegema, kuna Tal on seda vaja, kui ka seda, mida teil on vaja teada. Ta on heasüdamlik ja kõiketeadja. Seega võite te olla veendunud, et Ta on loonud teile õpivõimalusi, kui te teenimiseks ettevalmistusi teete. Te ei pane kõiki neid võimalusi tähele… Kui te aga seate vaimsed asjad elus esikohale, tunnete te oma õnnistuseks, kuidas teid suunatakse teatud teadmiste poole, ning saate motivatsiooni tublimini töötada.”⁶

Selleks, et saada Püha Vaimu juhatuse osaliseks, peame oma teadmisteotsingu siduma isikliku väärilisusega. Me peame hoiduma nii sugulistest kõlvatustest, pornograafiast ja sõltuvustest kui ka negatiivsetest tunnetest teiste ja iseenda suhtes. Patt ajab välja Issanda Vaimu, eriline vaimuvalgus kaob ja teadmistelamp lööb hubisema.

Meile on antud kaasaja ilmutuses lubadus, et kui meie pilk on suunatud üksnes Jumala aule, millega käib kaasas isiklik väärilisus, „täidetakse terve [meie] keha valgusega, ja [meis] ei ole mingit pimedust; ja keha, mis on täidetud valgusega, mõistab kõiki asju” (ÕL 88:67).

Me võime kinnitada seda igavest põhimõtet vahetu isikliku kogemuse kaudu. Tuletage meelde aega, mil te olite täis pahameelt, riiakust või vaidlushimu. Kas te suutsite siis õpingutele keskenduda? Kas te saite sel ajal milleski selgust?

Patt ja viha pimestavad meeli. Need loovad endaga seisundi, mis on vastuolus arukusele iseloomuliku valguse ja tõega, mis on Jumala hiilgus (vt ÕL 93:36). Järelikult on meeleparandus, mis puhastab meid patust Jeesuse Kristuse lepitusohvri kaudu, hädavajalik samm teadmisterajal kõikide nende jaoks, kes otsivad valgust ja tõde Püha Vaimu õpetamisväe kaudu.

Me ei ole täiuslikud, kuid igaühel meist on võimalik ära teenida Vaimu kaaslust, mis suurendab meie vastuvõtuvõimet ja aitab meil paremini kaitsta tõde, vastu panna ühiskondlikule survele ja anda omapoolseid positiivseid panuseid.

Haridusalaseid valikuid tehes peaksime mõtlema iseenda ja nende ülalpidamise võimalustele, kellest võivad saada meie ülalpeetavad. Tööturul nõutud oskuste omandamine on möödapääsmatu. Haridus on kindlustatuse ja heaolu pant.

Meie Taevane Isa ootab, et me kasutaksime oma valikuvabadust ja inspiratsiooni iseenda ja oma võimete uurimiseks ning otsustaksime, millist haridusteed peaksime käima. See on eriti tähtis noorte puhul, kes on lõpetanud gümnaasiumi ja misjoniteenistuse ning seisavad nüüd silmitsi edasist haridusteed ja tööd puudutavate otsustega. Kuna meeste ja naiste valikud võivad olla üpriski erinevad, vaatleme alustuseks erinevaid kogemusi, lootuses, et need on iseloomulikud paljudele viimse aja pühadele.

Vanem Oaks: „Nagu enamikul noortel meestel, oli ka minu ametlik haridustee pingeline ja pikk, seda motiveeris teadmine, et ükskord tuleb mul hakata ülal pidama perekonda. Kolledžile järgnes magistriõpe. Õppemaksu tasumiseks käisin poole kohaga tööl ja võtsin laenu, mille hiljem haridusest tulenenud suurenenud sissetulekust sain tagasi maksta. Vahepeal abiellusin ja olin lapsedki saanud. Abikaasa toetus ja pere kasvuga suurenenud vastutus parandasid mu saavutusi õppetöös ja andsid mulle motivatsiooni kooli lõpetamiseks ja oma elukutsega jätkamiseks. Ametliku haridustee lõppedes pühendasin ma osa oma taasleitud vabast ajast kutsealaste teadmiste jätkuvale täiendamisele ja kirjanduse lugemisele Kiriku ajaloo ja üldhariduse vallas, millest ma nii kaua puudust olin tundnud.”

Õde Oaks: „Naiste haridustee ja kogemused on meeste omadest sageli märksa erinevad. Mina kasvasin üles ajal, mil naisel oli vaid kaks võimalust iseendna ülalpidamiseks – õpetamine ja haigete põetamine. Minu „probleem” oli selles, et ma ei mõelnud kunagi kummagi peale. Iseenda majanduslik ülalpidamine oli miski, mida ma ei pidanud ei võimalikuks ega ka vajalikuks. Mulle meeldis õppida ja ma oskasin tööd teha. Õigemini, mulle meeldis tööd teha. Suviti oli mul palju töökohti ja koolis sain hästi hakkama. Kui minuni jõudis teadmine, et pean hakkama end täies ulatuses ise ülal pidama, kohkusin ära, olin hirmust kange kõigi nende ootamatute väljakutsete ees, mis minu ees seisid. Mul polnud tõelisi tööoskusi. Minu õpingud humanitaarvallas olid toitnud minu hinge, nüüd aga oli mul vaja toita oma rahataskut.

Ma läksin vajalike oskuste omandamiseks magistriõppesse. Iga minut, mis õppimisele kulus, oli mulle armas, sain uusi ideid, avastasin omaenda võimeid. Seal, kus olin tundnud end ara ja nõrgana, tundsin end nüüd võimeka ja pädevana, et eluga ise toime tulla.”

Me teame, et miski muu ei aja rohkem kimbatusse kui teadmatus, mida oma tulevikuga peale hakata. Ometi ei paku miski muu rohkem rahuldust kui oma annete avastamine. Lugege oma patriarhaalset õnnistust, arvestage oma loomulike võimete ja annetega ning asuge teele! Astuge esimene samm ja uksed avanevad! Näiteks, kui õde Oaks inglise kirjandust õppima hakkas, ei osanud ta unistadagi, et jõuab ükskord Bostoni kirjastusse. Kui vanem Oaks õppis raamatupidamist, ei arvanud ta kunagi, et jõuab seeläbi juuraõpinguteni, Brigham Youngi Ülikooli ja seejärel Utah’ osariigi Ülemkohtusse. Koos Issandaga tuleb „kõik ühtlasi heaks” (Roomlastele 8:28) ja haridus tuleb järk-järgult, nii nagu meie elu meie ees laiali laotub.

Haridustee valikul tuleb olla hoolikas, sest teadmised jäävad teiega igaveseks ja mis iganes kasulike teadmiste või tarkuse või „arukuse … taseme” me omandame selles elus, see „jääb ülestõusmisel meiega” (ÕL 130:18).

Ärevust tekitav on asjaolu, et nii paljud, eriti naised, kahtlevad iseendas ja kõhklevad, kas nad suudavad hakkama saada. Kõneledes 2005. aasta märtsis reaalaineid ja tehnikateadusi õppivate naisüliõpilaste ees, ütles BYU president vanem Cecil O. Samuelson noorem Seitsmekümnest: „Üks meie õppejõududest on täheldanud, … et mõnedel teist on vähem usku oma võimetesse ja väljavaadetesse kui teie meessoost õpingukaaslastel, kuigi tõendite järgi otsustades pole sellel alust. Te peate nägema oma andeid, oskusi, võimeid ja tugevaid külgi ning mitte sattuma segadusse Jumalalt saadud annete pärast.”⁷

Eriti naised on need, kes võivad saada negatiivset tagasisidet, kui teevad tööd kõrgetasemelise ameti nimel. Üks kolmekümnendale eluaastale lähenev noor õde, kes pidi hakkama end ise ülal pidama, kirjutas nõu saamiseks kirja. Ta rääkis usalduslikult, et oli pöördunud juuraõpingute suhtes Kiriku ühe juhi poole ja too oli tema plaanid maha laitnud. Me ei tea tema võimeid ega piiravaid asjaolusid. Talle antud nõu võis põhineda kunagi varem mainitul või tema olukorrale vastaval inspiratsioonil. Kuid tema kirjast õhkus sihikindlust ja oli selge, et talle tuleb anda nõu oma eesmärgi nimel edasi töötada.

President Thomas S. Monson ütles 29. septembril 2007 Abiühingu üldkoosolekul peetud kõnes naistele: „Ärge palvetage, et saada ülesandeid, mis vastaksid teie võimetele, vaid palvetage, et saada võimeid, mis vastaksid teie ülesannetele. Seejärel pole mitte ülesande täitmine ime, vaid ime olete teie.”⁸

Me hoiatame, et seoses vajadusega lõpetada kool ja panna alus majanduslikule kindlustatusele, võivad mehed ja naised tunda kiusatust pidada abielu vähemtähtsaks. Ametialane suundumus, mis muudab kellegi abielu jaoks kasutuks, on igavikulises mõttes lühinägelik, kuna abielu on igavene väärtus, mis ei ühti ametialase ajastuse kui maise väärtusega.

Üks mu sõber käis koos tütrega tutvumas õppimisvõimalustega Ameerika idaosariikide magistriõppeasutuses. Tema ülimotiveeritud ja andekas tütar teadis, et kui ta astub oma nimekirjas kohal number üks asuvasse kooli, satub ta oma hariduse nimel tohututesse võlgadesse. Sageli on hea haridus maksmist väärt, kuid antud juhul otsustas neiu palvetada ja tundis seejärel, et kuigi suur võlg ei pruugi olla takistuseks tema abiellumisel, võib see lõpuks takistada tal töölt ära tulla, et lastega koju jääda. Olge arukad! Igaüks meist on erinev. Kui te küsite Issandalt nõu, annab Ta teile teada, mis on teie jaoks parim.

Vanem Jay E. Jensen Seitsmekümne juhatusest õpetas, et me peame alati oma „mõistust teravana hoidma”⁹. Seda teravust tuleb hoida õpihimuga, lastes juhtida end igavikulistest prioriteetidest.

Lisaks ametialaste oskuste täiendamisele peaksime õppima, kuidas jõuda suurema emotsionaalse rahuloluni, olla oskuslikum oma isiklikes suhetes ning paremad lapsevanemad ja kodanikud. Vaid haruharv asi pakub suuremat rahuldust ja rõõmu kui millegi uue õppimine. Sellest tulenevad õnn, rahulolu ja rahaline ergutus. Haridus ei piirdu ametlike õpingutega. Eluaegne õppimine aitab meil paremini hinnata ja nautida ümbritseva maailma ilu ja seal toimuvat. Sedalaadi teadmised ei mahu raamatukaante vahele, väheseks jääb uute tehniliste vahendite, nagu Internet, valikulisest kasutamisest. Selle juurde kuuluvad taotlused kunstide valdkonnas. Samuti kuuluvad selle juurde inimeste ja paikadega seotud kogemused: jutuajamised sõpradega, muuseumides ja kontsertidel käimine ning mitmesugused teenimisvõimalused. Me peaksime end arendama ja rännakust rõõmu tundma.

Ehk tuleb meil oma eesmärkide nimel vaeva näha, kuid vaevanägemine annab meile juurde sama palju kui õppimine. Tugevad küljed, mis meis välja kujunevad, kui me väljakutsetest jagu saame, jäävad igaveseks meiega. Me ei peaks kadestama neid, kelle rahalised vahendid või vaimsed võimed nende elu kergemaks teevad. Kasvamine pole kunagi olnud kerge ja inimesed, kellele elus kõik kergesti kätte on tulnud, peavad kasvama muid ohvreid tuues või loobuma edasijõudmisest, mis on selle elu eesmärk.

Ja mis kõige tähtsam, meie kohus on jätkata oma vaimu harimist pühakirju ja muid Kiriku raamatuid uurides ning Kirikus ja templis käies. Rõõm elu sõnadest on rikastav ja tõstab meie võimet õpetada meile armsaid inimesi ning valmistab meid ette igaveseks eluks.

Hariduse lõppeesmärgiks on voolida meist paremad lapsevanemad ja kuningriigi teenijad. Pikemas perspektiivis pole hinded koolitunnistusel, vaid just saavutused, teadmised ja tarkus need, mis avardavad hinge ja valmistavad meid ette igavikuks. Vaimu asjad on need, mis on igavesed, ning meie peresuhted, mis on pitseeritud preesterluse väega, on Vaimu ülimad viljad. Haridus on Jumala and. Kui kasutame seda teiste heaks, on see meie usu nurgakivi.