Tema evangeeliumi vastuvõtmine Tema Kiriku kaudu

Ma armastan Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut. Mõnikord kasutame me sõnu evangeelium ja Kirik vahelduvalt, kuigi need ei tähenda ühte ja sedasama. Ometi on need kenasti omavahel seotud ja me vajame neid mõlemat.

Evangeelium on hiilgav Jumala plaan, kus meile, Tema lastele, antakse võimalus saada endale kõik, mis on Isal (ÕL 84:38). Seda nimetatakse igaveseks eluks, mille kohta öeldakse „suurim kõikidest Jumala andidest” (ÕL 14:7). Plaani teostumisel etendab tähtsat osa meie maine elu, see on aeg, mil tugevdame usku (Mn 7:26), parandame meelt (Mo 3:12) ja lepitame end Jumalaga (Jb 4:11).

Kuna inimlikud nõrkused ja „kõigis asjades [olev] vastandlikkus” (2Ne 2:11) muudavad selle elu tõeliselt raskeks ja me ei saa ise end pattudest puhastada, tekkis vajadus Päästja järele. Kui Elohim, Igavene Jumal ja meie kõigi vaimude Isa, oma päästmisplaani esitas, oli meie seas üks, kes ütles: „Siin ma olen, saada mind!” (Aabr 3:27) Tema nimi oli Jehoova.

Sündinud Taevasest Isast nii vaimselt kui füüsiliselt, oli Tal küllalt väge, et maailmast jagu saada. Sündinud maisest emast, oli Ta aldis surelikkuse valudele ja kannatustele. Suur Jehoova sai endale nimeks ka Jeesus ning lisaks sellele tiitli Kristus, mis tähendab Messias ehk Võitu. Tema ülimaks saavutuseks oli lepitus, mille käigus Jeesus Kristus „laskus … allapoole kõiki asju” (ÕL 88:6) ja sai sellega võimaluse lunastada meid kõiki.

„Apostlite ja prohvetite alusele” (Ef 2:20) rajatud Kiriku asutas Jeesus Kristus oma maise teenimistöö ajal. Käesoleval „aegade täiuse evangeeliumi ajajärgul” (ÕL 128:18) taastas Issand selle, mis kord juba oli olnud olemas. „Ma rajan sinu käe läbi kiriku” (ÕL 31:7), ütles ta prohvet Joseph Smithile. Jeesus Kristus oli ja on oma Kiriku pea, Teda esindavad maa peal apostellikku volitust hoidvad prohvetid.

See Kirik on imetlusväärne. Selle ülesehitusest, mõjukusest ja lahkusest peavad lugu kõik, kes seda siiralt mõista püüavad. Kirikul on programmid lastele, noortele meestele ja naistele. Meil on üle 18 tuhande kauni kogudusehoone, 136 majesteetlikku templit. 30 templit on ehitamisel või on nende ehitamine välja kuulutatud. Rohkem kui 56 tuhat noort või enam mitte väga noort põhimisjonäri teenib 150 riigis. Kiriku ülemaailmne töö humanitaarabi vallas räägib selget keelt meie liikmete suuremeelsusest. Meie sotsiaalabisüsteem hoolib igast liikmest ja aitab hädasolijal enesega toime tulla nagu ei kusagil mujal. Meie Kirikul on isetud juhid, kes pole vaimulikud, ja pühade kogukond, kes on valmis üksteist tähelepanuväärsel kombel teenima. Kogu maailmas pole midagi selle Kiriku sarnast.

Kui ma sündisin, elas meie pere pisikeses majakeses Kiriku tähelepanuväärsele ajaloolisele kogudusehoonele, Honolulu tabernaaklile kuuluval kinnistul. Vabandan oma kallite sõprade ees Juhtivas Piiskopkonnas, kelle hoole alla Kiriku kinnistud kuuluvad, kuid sel kinnistul pole sentimeetritki maad, kus ma poleks poisikesena millestki üle, millegi alt või millestki läbi roninud, alates peegelpinnaga basseini põhjast kuni aukartust äratava valgustatud torni sees selle tippu välja. Me koguni kiikusime Tarzani kombel krundil kasvavate tohutute bengali viigipuude pikkade rippuvate väätide küljes.

Kirik tähendas meie jaoks kõike. Käisime koosolekutel, mida tollal oli palju rohkem, kui on täna. Neljapäeva pärastlõunal käisime Algühingus. Abiühingu koosolekud olid teisipäeva hommikuti. Noorte ühisüritused toimusid kolmapäeva õhtul. Laupäev oli koguduse ürituste tarvis. Pühapäeval läksid mehed ja noored mehed hommikul preesterluse koosolekule. Keskpäeval käisime pühapäevakoolis. Õhtul naasime sakramendikoosolekule. Kõigi nende tulemiste, minemiste ja koosolekute puhul näis, nagu kuluks kogu meie pühapäev ja enamik teistest nädalapäevadest Kiriku üritustele.

Kuigi ma Kirikut väga armastasin, tundsin ma neil poisipõlve päevadel oma sisimas esmakordselt, et see pole kõik. Kui olin viieaastane, toimus tabernaaklis tähtis konverents. Me kõndisime alla mööda teed, mille ääres elasime, ületasime väikese silla ja olimegi majesteetlikus kogudusehoones. Seadsime end suures saalis istuma umbes kümnendasse ritta. Koosoleku eesistujaks ja kõnelejaks oli Kiriku president David O. McKay. Ma ei mäleta, millest ta rääkis, aga ma mäletan selgelt, mida nägin ja tundsin. President McKay kandis kreemikat ülikonda ja nägi oma laineliste valgete juustega kuninglik välja. Saarte traditsiooni kohaselt oli tal kaelas kolmekordne nelgivanik. Kui ta kõneles, tundsin endas pinget, midagi väga isiklikku. Mõistsin hiljem, et mind oli külastanud Püha Vaim. Laulsime lõpulaulu:

Kui peaaegu 2000 inimest neid sõnu laulsid, näis küsimus olevat suunatud just nimelt mulle ning mul oli tahtmine tõusta ja öelda: „Mina olen!”

Mõned on hakanud pidama aktiivsust Kirikus ülimaks eesmärgiks. Selles peitub oht. Võite olla Kirikus aktiivne, evangeeliumis väheaktiivne. Lubage mul rõhutada: aktiivsus Kirikus on ülimalt ihaldusväärne eesmärk, kuid sellest ei piisa. Aktiivsus Kirikus väljendab meie vaimseid soove. Kui käime koosolekutel, võtame vastu ja täidame Kiriku kohustusi ning teenime teisi, on see kõigile näha.

Vastupidiselt sellele on evangeeliumisse puutuv silmale hoopis vähem nähtav ja raskemini mõõdetav, kuid igavikulises mõttes palju suurema tähtsusega. Näiteks, kui suur on meie usk tegelikult? Kuidas on lood meie meeleparandusega? Kui tähtsaks peame oma elus talitusi? Kui suurt tähelepanu pöörame me oma lepingutele?

Ma kordan: evangeelium ja Kirik on meile vajalikud. On ju Kiriku eesmärgiks aidata meil elada evangeeliumi järgi. Sageli imestame: kuidas on see võimalik, et keegi, kes noorena on Kirikus aktiivne olnud, pole vanemana seda mitte? Kuidas on see võimalik, et korrapäraselt kohal käinud ja teeninud täiskasvanu ühel hetkel enam ei tule? Kuidas laseb inimene, kes on mõnes juhis või liikmes pettunud, sellisel asjal oma Kirikus käimisele kriipsu peale tõmmata? Ehk on põhjus selles, et nad polnud piisavalt pühendunud evangeeliumile – igaviku asjadele.

Toon välja kolm peamist viisi, kuidas saab evangeelium meie alusmüür olla.

1. Püüdkem mõista sügavamalt Jumaluse olemust. Mitte teada ja mitte armastada Jumaluse kolme liiget on mõeldamatu. Ärge unustage palvetada mõtlikult Isa poole Poja nimel ning otsida juhatust Pühalt Vaimult. Lisage palvele väsimatu uurimine ja alandlik mõtiskelu, kujundamaks jätkuvalt raudkindlat usku Jeesusesse Kristusesse. „Sest kuidas võib inimene tunda isandat, … kes on talle võõra ja on kaugel ta südame mõtetest ja kavatsustest?” (Mo 5:13)

2. Koondage tähelepanu talitustele ja lepingutele. Kui mõni oluline talitus teie elus on jäänud veel tegemata, kandke hoolt, et see tehtud saaks. Seejärel asuge ustavalt elama lepingute järgi, kasutades täiel määral ära iganädalast sakramendiandi. Paljud meist ei lase end selle puhastaval väel järjepidevalt muuta, sest me pole selle püha talituse vastu küllalt aupaklikud.

3. Ühendage evangeelium Kirikuga. Kui keskendume evangeeliumile, saab Kirikust meie elu suurim õnnistus. Kui tuleme koosolekule ja oleme iga kord valmis „otsi[ma] teadmisi just nimelt õppimise ja samuti usu kaudu” (ÕL 88:118), on Püha Vaim meie õpetaja. Kui tuleme meelelahutust otsima, peame sageli pettuma. President Spencer W. Kimballilt küsiti kord: „Mida te teete, kui avastate, et sakramendikoosolek on igav?” Ta vastas: „Ma ei tea. Ma pole ühelgi igaval sakramendikoosolekul käinud” (tsiteerinud Gene R. Cook. Gerry Avant. Learning Gospel Is Lifetime Pursuit. – Church News, 24. märts 1990, lk 10).

Me peaksime tundma oma elus sama, mida tundsid inimesed siis, kui Issand tuli Uue Maailma inimeste juurde ja rajas oma Kiriku. Pühakirjadest loeme: „Ja sündis, et nõnda nad [Tema jüngrid] käisid kogu Nefi rahva seas ja jutlustasid Kristuse evangeeliumist kõikidele inimestele maa palgel; ja nad pöördusid Issandasse ja ühinesid Kristuse kirikuga ning õnda olid selle põlvkonna inimesed õnnistatud” (3Ne 28:23).

Issand tahab, et Tema Kiriku liikmed Tema evangeeliumi täielikult omaks võtaksid. See on ainus kindel viis, kuidas olla täna vaimselt turvatud ja igavikus õnnelik. Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.