Õpetagem lastele mõistmist

Aastate möödudes on paljud mu mälestused tuhmunud, kuid mälestused, mis seotud mu laste sünniga, on püsivalt eredalt meeles. Taevas tundus siis olevat nii lähedal, ja ma arvan tundvat veel praegugi seda hardust ja imestust, mida tundsin iga kord, kui üks neist armsatest maimukestest minu käte vahele asetati.

„Lapsed on pärand Jehoovalt” (Ps 127:3). Ta teab ja armastab igaüht täiusliku armastusega (vt Mn 8:17). See on suur ja püha vastutus, mille paneb meie kui vanemate peale Taevane Isa, et aitaksime koos Temaga Ta väljavalitud hingedel saada selliseks, nagu Tema soovib.

See jumalik eelisõigus kasvatada oma lapsi on palju suurem vastutus, kui me suudaksime ise ilma Issanda abita kanda. Ta teab täpselt, mida meie lapsed peavad teadma, mida tegema ja millised olema, et pöörduda tagasi Tema juurde. Ta annab emadele ja isadele juhiseid ja nõu läbi pühakirjade, oma prohvetite ja Püha Vaimu.

Viimse aja ilmutuses andis Issand Joseph Smithile juhatust, kuidas peaksid vanemad õpetama oma lapsi mõistma õpetust meeleparandusest, usust Kristusesse, ristimisest ning Püha Vaimu annist. Pangem tähele, et Issand ei ütle, et õpetage õpetust! Tema käsib meil õpetada oma lapsi õpetust mõistma. (Vt ÕL 68:25, 28; rõhutus lisatud.)

Lauludest loeme: „Anna mulle arusaamist panna tähele su Seadust ja seda pidada kõigest südamest!“ (Ps 119:34)

Selleks et õpetada lapsi mõistma, tuleb teha palju rohkem kui lihtsalt teavet jagada. See tähendab, et tuleb aidata lastel õpetus südamesse talletada, et see saaks osaks nende olemusest ja peegelduks nende hoiakutes kogu nende elu.

Nefi õpetas, et Püha Vaimu roll on viia tõde „inimlaste südameni” (2Ne 33:1). Meie kui vanemate ülesanne on luua õhkkond, kus meie lapsed saaksid tunda Vaimu, ning aidata neil seda tunnet mõista.

Mulle meenub mu tütre Michelle’i aastatetagune telefonikõne. Ta ütles heldimusega hääles: „Ema, mul oli just üks imeline kogemus Ashleyga.“ Ashley on tema tütar, kes oli tollal viiene. Michelle kirjeldas, kuidas Ashley ja kolmeaastane Andrew olid terve hommiku omavahel jagelenud – üks ei tahtnud jagada oma asju teisega ja teine lõi teda. Pärast nende lepitamist läks Michelle beebit vaatama.

Peagi tormas Ashley tema juurde ja kaebas, et Andrew ei anna talle oma mänguasju. .

Ta küsis Ashleylt, kas ta soovib palvetada ja Taevaisalt abi paluda, kuid Ashley, kes oli ikka veel väga pahane, vastas ei. Kui Ashleylt küsiti, kas ta usub, et Taevaisa tema palvele vastab, vastas ta, et ei tea. Michelle palus tal proovida, võttis tal õrnalt käest kinni ja põlvitas koos temaga.

Michelle pani ette, et Ashley võiks paluda, et Taevaisa aitaks Andrew’l mänguasju jagada ning tal endal kenam olla. Mõte, et Taevaisa võiks aidata Andrew’l oma mänguasju temaga jagada, Ashleyle meeldis ja ta hakkas palvetama, paludes esimesena, et Andrew mänguasju jagaks. Kui ta jõudis selleni, et paluda Taevaisal aidata tal endal kenam olla, puhkes ta nutma. Ashley lõpetas palve ja peitis näo ema rinnale. Michelle hoidis teda ja küsis, miks ta nutab. Ashley vastas, et ta ei tea.

Ema ütles: „Ma arvan, et tean, miks sa nutad. Kas sul on südames hea tunne?“ Ashley noogutas ja ema jätkas: „See on Vaim, mis aitab sul ennast hästi tunda. See on Taevaisa viis sulle öelda, et Ta sind armastab ja aitab.“

Ta küsis Ashleylt, kas ta usub, et see nii on, kas ta usub, et Taevaisa võib teda aidata. Silmad veekalkvel, vastas Ashley, et usub küll.

Vahel on kõige mõjuvam viis lapsi õpetades aidata neil mõista, mida nad hetkel kogevad. Need hetked on spontaansed ja ettekavatsematud ning leiavad aset igapäevase pereelu käigus. Need tulevad ja lähevad kiiresti, seega peame olema valvsad ja ära tundma õige hetke, kui lapsed on tulnud meie juurde küsimuse või murega, kui neil on probleeme omavahelise läbisaamisega, kui nad peavad oma pahameelt kontrolli all hoidma, kui nad teevad vigu või peavad tegema otsuseid. (Vt Teaching, No Greater Call: A Resource Guide for Gospel Teaching. 1999, lk 140; Abielu ja peresuhete käsiraamat. 2000, lk 61.)

Kui oleme valmis ja laseme Vaimul end nendes olukordades juhtida, õpetame oma lapsi suurema mõjujõu ja mõistmisega.

Niisama olulised on õpetamisvõimalused, mis avanevad siis, kui mõtleme hoolikalt läbi, kuidas teha tavalisi peretoiminguid – perepalvet, perega pühakirjade uurimist, pereõhtuid ja muid pereüritusi.

Õpetamine ja mõistmine on alati efektiivsem, kui see sünnib südamlikus ja sõbralikus õhkkonnas, kus võib tunda Vaimu.

Umbes kaks kuud enne oma laste kaheksandat sünnipäeva võttis üks isa iga nädal aega, et neid ristimiseks ette valmistada. Tema tütar jutustas, et kui kätte jõudis tema kord, andis isa talle päeviku ja nad istusid kahekesi koos ning arutasid evangeeliumi põhimõtteid ning jagasid oma tundeid, mida need tekitasid. Isa lasi tütrel joonistada pilte sellest, millest nad rääkisid. See andis ettekujutuse sünnieelsest elust, elust maa peal ja igast sammust, mis tuli astuda, et pöörduda tagasi Taevase Isa juurde. Isa jagas tunnistust iga päästmisplaani sammu kohta, mida ta tütrele õpetas.

Kui tema tütar seda kogemust täiskasvanuna meenutas, ütles ta: „Ma ei unusta kunagi oma isa armastust, mida tundsin, kui ta minuga aega veetis. … Ma usun, et see kogemus oli üks põhjustest, miks mul oli tunnistus evangeeliumist, kui mind ristiti.“ (Vt Teaching, No Greater Call, lk 129.)

Mõistmise õpetamiseks on tarvis kindlameelsust ja pidevaid jõupingutusi. Selleks tuleb õpetada nii sõna kui teoga ning aidata oma lastel õpitut ellu rakendada.

President Harold B. Lee õpetas: „Kui me ei koge evangeeliumi põhimõtteid nende järgi elades, on … meil raske nendesse põhimõtetesse uskuda“ (Teachings of Presidents of the Church: Harold B. Lee. 2000, lk 121).

Ma õppisin palvetama, põlvitades koos perega perepalves. Mulle õpetati palve keelt, kui ma kuulsin oma vanemaid palvetamas ja kui nad aitasid mul öelda minu esimesi palveid. Õppisin, et võin rääkida Taevaisaga ja paluda juhatust.

Igal hommikul kogusid mu vanemad meid köögilaua ümber ja me laskusime enne hommikusööki põlvili, et palvetada. Me palvetasime iga söögikorra eel. Õhtul enne magamaminekut põlvitasime koos elutoas ja lõpetasime päeva perepalvega.

Kuigi oli nii mõndagi, mida ma lapsena palvetades ei mõistnud, sai sellest tähtis osa mu elust ning on seda praegugi. Ma õpin jätkuvalt ja minu arusaamine palve väest kasvab iga päevaga.

Vanem Jeffery R. Holland on öelnud: „Me kõik mõistame, et evangeeliumi sõnumi mõjujõud sõltub sellest, et seda õpetatakse ja mõistetakse ning elatakse nii, et lubadused õnnest ja päästmisest võivad saada tõeks“ (Teaching and Learning in the Church [ülemaailmne juhtide koolitus, 10. veebr 2007]. Liahona, juuni 2007, lk 57; Ensign, juuni 2007, lk 89).

Evangeeliumi õpetuste täielik tundmaõppimine on protsess, mis kestab kogu elu, see toimub „rida rea peale, õpetus õpetuse peale, natuke siin ja natuke seal“ (2Ne 28:30). Kui lapsed õpivad ja tegutsevad vastavalt õpitule, kasvab nende mõistmine, mis tähendab veel rohkemat õppimist, veel aktiivsemat tegutsemist ja veel suuremat ning kestvamat mõistmist.

Me saame aru, et meie lapsed on hakanud õpetusi mõistma, kui see väljendub nende hoiakutes ja tegudes, ilma et selleks oleks tarvis läinud välispidiseid ähvardusi või autasusid. Kui meie lapsed õpivad mõistma evangeeliumi õpetusi, saavad nad iseseisvamaks ja vastutustundlikumaks. Neist on abi pereprobleemide lahendamisel, nende panus teeb meie pere paremaks ja edukamaks.

Me õpetame oma lapsi mõistma, kui kasutame ära iga võimaluse, kutsume Vaimu, oleme eeskujuks ja aitame neil elada vastavalt õpitule.

Kui vaatame tillukese inimesehakatise silmadesse, meenub laul:

Ma loodan, et nõnda me ka teeme. Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.