Ühes taktis usu muusikaga

Kui Kiriku üldjuhid liikmetega kogu maailmast kokku saavad, näeme oma silmaga, milline vägi on viimse aja pühadel. Me kiidame teid kõige eest, mida te teete, et õnnistada kõikide inimeste elu.

Need meist, kes on seotud avalike suhetega, teavad, et paljud arvamusliidrid ja ajakirjanikud nii Ameerika Ühendriikides kui kogu maailmas võtavad avalikkuse ees üha enam kõneaineks Kiriku ja selle liikmed. Ainulaadne tegurite koostoime on suurendanud oluliselt teadmisi Kiriku põhialustest.¹

Paljud, kes Kirikust kirjutavad, on püüdnud siiralt mõista meie inimesi ja õpetust. Nad on olnud taktitundelised ja püüdnud olla objektiivsed, mille eest oleme neile tänulikud.

Oleme märganud ka, et paljud inimesed pole pühade asjadega ühte meelt. Pearabi Lord Sacks Inglismaalt märkis oma kõnes roomakatoliku kiriku juhtidele möödunud aasta detsembris Paavst Gregoriuse Ülikoolis, et mõned maailmaosad on muutunud üha ilmlikumaks. Ta väitis, et üheks süüdlaseks selles on „agressiivne teaduslik ateism, mis on usu suhtes kurt”.²

Mormoni Raamatus on oluliseks sissejuhatavaks nägemuseks Lehhi prohvetlik unenägu elupuust.³ Nägemuses kirjeldatakse selgelt meie päevade väljakutseid usule ja suurt veelahet nende vahel, kes armastavad ja kummardavad Jumalat, kes tunnevad Tema ees vastutust ja kes ei tee seda mitte. Lehhi selgitab mõningaid asju, mis hävitavad usku. Mõned on uhked, edevad ja rumalad. Nad huvituvad üksnes nõndanimetatud maailma tarkusest.⁴ Teised tunnevad mõningat huvi Jumala vastu, kuid lähevad kaduma maise pimeduse ja patu udus.⁵ Mõned on saanud tunda Jumala armastust ja Tema sõna, kuid pelgavad pilkamist ja langevad ära „keelatud radadele”.⁶

Ja lõpuks on need, kes elavad ühes taktis usuga muusikaga. Teie teate, kes te olete. Te armastate Issandat ja Tema evangeeliumi ning püüate elada jätkuvalt Tema sõnumi järgi ja jagate seda teistega, eriti oma peredega.⁷ Te järgnete Vaimu õhutustele, teid on äratanud Jumala sõna vägi, teie kodus järgitakse kiriku kombeid, te olete usinad oma püüdlustes elada kristlikku elu Tema jüngritena.

Me mõistame, kui hõivatud te olete. Ilma palgalise kutselise vaimulikkonnata lasub vastutus Kiriku haldamise eest pühitsetud liikmetel. Me teame, et piiskopkonna ja vaia juhatuse liikmed ning paljud teised teenivad pühendunult pikki tunde. Abiorganisatsioonide ja kvoorumite juhatused on oma isetu teenimisega eeskujuks. Selline teenimine ja ohverdamine on omane kõikidele liikmetele, neile, kes peavad kiriku ülestähendusi, kes on ustavad kodu- ja külastusõpetajad, kes annavad tunde klassidele. Oleme tänulikud ka neile, kes teenivad vapralt skaudi- või lastetoa juhtidena. Armastame ja hindame teid kõiki selle eest, mida te teete ja kes te olete!

Me mõistame, et on liikmeid, kes mitte kõikidest Päästja õpetustest lugu ei pea ega ole neile truud. Me soovime, et need liikmed virguksid usule, oleksid aktiivsemad ja pühendunumad. Jumal armastab kõiki oma lapsi. Ta tahab, et kõik nad naaseksid Tema juurde. Ta soovib, et kõikide südamed lööksid püha usumuusikaga ühes taktis. Päästja lepitus on kõikide jaoks.

Tuleb õpetada ja mõista, et me armastame ja austame kõiki Lehhi kirjeldatud inimesi.⁸ Pidagem meeles, et pole meie asi kohut mõista. Kohtumõistmine on Issanda asi.⁹ President Thomas S. Monson on eriliselt palunud, et meil jaguks „julgust hoiduda teiste üle kohut mõistmast”.¹⁰ Lisaks on ta palunud, et iga ustav liige läheks appi neile, kes on maitsnud evangeeliumi vilju, kuid on siiski eemale langenud, aga ka neile, kes ei ole kitsast ja ahast teerada veel üles leidnud. Me palvetame, et nad hoiaksid kinni käsipuust ja saaksid osa Jumala armastusest, mis täidab nende „hinge ülimalt suure rõõmuga”.¹¹

Olgugi et Lehhi nägemus puudutab kõiki inimesi, on õpetuse põhiosaks siiski perekonna igavikuline tähtsus. „Perekond on seatud Jumala poolt. See on tähtsaim üksus ajas ja igavikus.”¹² Kui Lehhi oli maitsnud elupuu vilja (Jumala armastust), soovis ta, et „ka [ta] pere sööks seda”.¹³

Meie suurim soov on, et meie lapsed kasvaksid üles tões ja õigemeelsuses. Üks põhimõte, mis meid selle juures aitab, on hoidumine ülemäärasest kohtumõistmisest käitumise üle, mis on küll rumal ja arutu, aga mitte patune. Aastaid tagasi, kui meie lapsed alles kodus olid, õpetas vanem Dallin H. Oaks, et oluline on teha vahet noorusea vigadel, mida peaks korrigeerima, ja pattudel, mis nõuavad korralekutsumist ja meeleparandust.¹⁴ Seal, kus lastel jääb puudu tarkusest, tuleb neid õpetada. Seal, kus on tegemist patuga, on oluline meeleparandus.¹⁵ Saime sellest abi oma perekonnas.

Usuõpetus kodus õnnistab perekonda. Eeskuju on eriti tähtis. See, kes me oleme, on kõnekam kui see, mida me ütleme. Teise maailmasõja lõpus, kui olin umbes viieaastane, sai mu ema teate, et sõjalaev, millel teenis ta noorem vend, oli Jaapani vetes pommitabamuse saanud.¹⁶ See uudis mõjus talle rängalt. Ta oli tunnetest haaratud ja läks magamistuppa. Piilusin veidi aja pärast ukse vahelt sisse veendumaks, et temaga on kõik korras. Ta oli voodi ääres põlvili ja palvetas. Mind valdas suur rahu, sest ta oli õpetanud mind palvetama ja Päästjat armastama. Ema oli mulle alati eeskujuks olnud. Emad ja isad, kes oma lastega koos palvetavad, on neile suuremaks eeskujuks kui miski muu.

Jeesuse Kristuse, meie Päästja sõnumi, teenimistöö ja lepituse uurimine on pere jaoks erakordselt olulised. Ükski pühakirjasalm ei iseloomusta meie usku paremini kui 2Nefi 25:26: „Ja me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame prohvetlikult Kristusest ja me kirjutame vastavalt oma prohvetlikele kuulutustele, et meie lapsed võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele.”

Lehhi nägemuse eeltingimuseks on, et ustavad liikmed elupuu juurde viival kitsal ja ahtal teerajal püsimiseks raudkäsipuust tugevalt kinni hoiaksid. Liikmete jaoks on oluline pühakirju lugeda, nende üle mõtiskleda ja neid uurida.¹⁷

Mormoni Raamat on ülimalt tähtis.¹⁸ Loomulikult saab alati olema neid, kes selle püha raamatu tähtsust alahindavad või seda koguni halvustavad. Mõned on selle üle isegi nalja visanud. Enne minu misjonile minekut tsiteeris üks ülikooli professor Mark Twaini avaldust, et kui jätta „Ja sündis …” Mormoni Raamatust välja, oleks raamat „vaid kõhna brošüüri paksune”.¹⁹

Kui ma mõned kuud hiljem Londonis misjonil teenisin, luges üks silmapaistev Oxfordi haridusega Londoni Ülikooli õpetaja, egüptoloog, semiidi keelte ajatundja Mormoni Raamatut, pidas kirjavahetust president David O. McKayga ja kohtus misjonäridega. Ta ütles neile, et on veendunud, et Mormoni Raamat on tõepoolest tõlge juutide vaimuvarast ja keel, mida kirjeldatakse Mormoni Raamatus, oli toonaste egiptlaste keel.²⁰ Üheks paljudest tema toodud näidetest oli sõnade kombinatsioon „Ja sündis …”, mis peegeldas tema sõnul seda, kuidas ta ise vanades semiidi kirjutistes kasutatud väljendeid tõlgiks.²¹ Professorile anti teada, et kuigi tema elukutsel põhinev intellektuaalne lähenemine oli talle olnud abiks, oli vaja ka vaimse tunnistuse olemasolu. Ta sai vaimse tunnistuse uurimise ja palve läbi ning ta ristiti. Seega see, mida üks kuulus humorist naeruväärseks pidas, oli ühe õpetlase arvates tähendusrikas tõendusmaterjal Mormoni Raamatu õigsusest, mida kinnitas talle ka Vaim.

Oluline õpetus valikuvabadusest näeb ette, et tunnistus taastatud evangeeliumist põhineks usul, mitte pelgalt välisel või teaduslikul tõendusmaterjalil. Keskendumine kinnismõttena asjadele, mis pole veel täiesti ilmsiks tehtud, nagu näiteks, kuidas sai Päästja neitsist sündida või üles tõusta, või kuidas ikka Joseph Smith meie pühakirjad tõlkis, ei ole mõjus ega taga vaimset arengut. Need on usu küsimused. Lõppkokkuvõttes annab vastuse Moroni nõuanne lugeda, mõtiskleda ja paluda seejärel siira südame ja tõsise kavatsusega, et Jumal pühakirjatõdesid Vaimu tunnistusega kinnitaks.²² Võttes omaks vaimsed käsud ja elades evangeeliumi järgi, õnnistatakse meid Vaimuga, me saame maitsta Tema headust, tunda rõõmu, õnne ja iseäranis rahu.²³

Nende vahel, kelle südamed löövad ühes taktis usuga ja kes on usule kurdid või kelle südamed löövad vales taktis, on selgeks eraldusjooneks aktiivne pühakirjade uurimine. Aastaid tagasi olin sügavalt liigutatud, kui armastatud prohvet Spencer W. Kimball rõhutas vajadust pühakirju pidevalt lugeda ja uurida. Ta ütles: „Ma leian, et kui minu suhted jumalusega on muutunud pealiskaudseks ja kui mulle tundub, et ükski jumalik kõrv ei kuule mind ja ükski jumalik hääl ei räägi minuga, olen ma kaugel, kaugel eemal. Kui süüvin pühakirjadesse, kahaneb veelahe ja naaseb vaimsus.”²⁴

Loodan, et loeme oma lastega regulaarselt Mormoni Raamatut. Olen arutlenud selle üle omaenda lastega. Nad on jaganud minuga kahte tähelepanekut. Esiteks on võtmeks perega järjepidevalt iga päev pühakirju lugeda. Mu tütar kirjeldas lõbusal moel nende varahommikusi ponnistusi lugeda teismeealiste lastega iga päev pühakirju. Nad ärkavad abikaasaga hommikul vara ja haaravad unesegasena raudkäsipuust, mis viib trepist alla sinna, kuhu pere Jumala sõna lugema koguneb. Järjepidevus on vastus ja huumorimeel aitab. See nõuab päev päeva järel igalt pereliikmelt suuri jõupingutusi, kuid on neid pingutusi väärt. Ajutised tagasilöögid jäävad järjepidevuse varju.

Ja teine tähelepanek selle kohta, kuidas meie noorim poeg ja tema naine oma noore perega pühakirju loevad. Nende neljast lapsest kaks pole lugemiseks veel piisavalt vanad. Viieaastasele annavad nad viie sõrmega märku, millele reageerida, et pühakirjade lugemisest täiel määral osa saada. Esimene sõrm annab lapsele märku korrata: „Ja sündis …”, iga kord, kui see Mormoni Raamatus kirjas on. Pean tunnistama, et mulle meeldib väga, et need sõnad nii sageli korduvad. Noorte perede jaoks ütlen veel nii palju, et teine sõrm annab märku sõnadest „ja nii me näeme”, 3., 4. ja 5. sõrme jaoks valivad vanemad tähenduse ise vastavalt parasjagu loetavas peatükis korduvatele sõnadele.

Me teame, et perega pühakirjade uurimine ja pereõhtud ei kuku alati täiuslikud välja. Ärge laske äpardustel end heidutada.

Te peate mõistma, et usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja Tema käskude pidamine on ja saab alati olema otsustava tähtsusega proovikivi surelikkuses. Igaüks meist peab mõistma, et kui keegi on usu suhtes kurt, pole ta Vaimuga ühel lainel. Nagu õpetas prohvet Nefi: „Te olete … kuulnud ta häält ja ta on rääkinud teile vaikse, tasase häälega, aga te olite tundetud, nii et te ei suutnud tema sõnu tunda.”²⁵

Meie õpetus on selge. Olgem positiivsed ja rõõmsad. Meie tunderõhk on meie usul, mitte meie hirmudel. Me oleme rõõmsad Issanda kinnituse üle, et Tema seisab meie kõrval ja juhatab ning suunab meid.²⁶ Püha Vaim tunnistab meie südamele, et meil on armastav Taevaisa, kes on teinud meie jaoks halastava lunastusplaani, mis tänu Jeesuse Kristuse lepitusohvrile täies ulatuses täide läheb.

Naomi W. Randall oma laulus „Olen Jumala laps” ütleb: „Ta Vaim juhatab; Ta armastus kinnitab, et hirm lahkub, kui usk jääb kestma.”²⁷

Kus me ka jüngrina Lehhi nägemuses ei viibiks, olgem meelekindlad äratama endas ja oma peres igatsuse Päästja võrratu igavese elu anni järele. Palvetan, et püsiksime ühes taktis usu muusikaga. Tunnistan Jeesuse Kristuse jumalikkusest ja Tema lepituse tõelisusest. Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.