Mida arvab minust Kristus?

Brasiilia ühe populaarseima ajakirja reporter õppis Kirikut tundma oma suure artikli jaoks.¹ Ta uuris meie õpetust, külastas misjonäride õppekeskust ja humanitaarabi keskuseid. Ta rääkis Kiriku sõpradega ja muude inimestega, kes polnud nii sõbralikud. Vestluses minuga paistis reporter hämmeldunud, kui küsis: “Kuidas võib leiduda kedagi, kes teid kristlasteks ei pea?” Ma teadsin, et ta rääkis Kirikust, kuid oma mõttes võtsin küsimust isiklikult ja leidsin ennast vaikselt küsimas: “Kas minu elu peegeldab valgust ja pühendumust, mida tunnen Päästja vastu?”

Jeesus küsis variseridelt: “Mida te arvate Messia kohta?“² Viimsel kohtupäeval ei otsusta meie jüngerluse üle mitte sõbrad ega vaenlased. Pigem, nagu ütles Paulus: “Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette.“³ Ja sellel päeval on meist igaühe jaoks tähtis küsimus: „Mida arvab minust Kristus?“

Isegi kogu oma armastuse juures inimkonna vastu tervikuna nimetas Jeesus mõningaid enda ümber silmakirjatsejateks,⁴ rumalateks⁵ ja ülekohtutegijateks.⁶ Heakskiitvalt kutsus ta teisi kuningriigi poegadeks⁷ ja maailma valguseks⁸. Hukkamõistvalt nimetas ta mõningaid pimedateks⁹ ja viljatuteks.¹⁰ Ta kiitis teisi kui südamelt puhtaid¹¹ ja õiguse järele janunevaid.¹²Ta itkes, et mõned olid uskmatud¹³ ja sellest maailmast,¹⁴ kuid teisi hindas ta kui väljavalituid,¹⁵ jüngreid¹⁶ ja sõpru.¹⁷ Ja nii me siis küsime: “Mida arvab minust Kristus?”

President Thomas S. Monson on kirjeldanud meie aega kui aega, mis eemaldub “sellest, mis on vaimne, … mil muutuste tuuled meie ümber vihisevad ja ühiskonna moraal meie silme ees üha laguneb.“¹⁸ See on aeg, mil üha vähem usutakse ja hoolitakse Kristusest ja Tema õpetusest.

Selles tormises keskkonnas rõõmustab meid see, et oleme Jeesuse Kristuse jüngrid. Me näeme Issanda kätt kõikjal enda ümber. Meie tulevik on ilusasti meie ette seatud. Jeesus palvetas: “Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.“¹⁹ Olla jünger praegusel saatuslikul ajal saab aumärgiks läbi igavike.

Sõnumid, mida me selle konverentsi ajal oleme kuulnud, on teetähised Issandalt meie jüngerluse teekonnal. Kõiges, mida oleme kuulanud kahe viimase päeva jooksul, paludes Vaimult juhatust, neid sõnumeid uurides ja nende üle palvetades järgnevate päevade jooksul, õnnistab Issand meist igaüht isiklikult oma juhistega läbi Püha Vaimu anni. Need tunded pööravad meid isegi veel rohkem Jumala poole, me parandame meelt, kuuletume, usume ja usaldame. Päästja vastab meie usust kantud tegudele. “Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.“²⁰

Jeesuse kutse ”Tule, järgne mulle!”²¹ ei ole mõeldud ainult neile, kes on valmistunud võistlema vaimsel olümpiaadil. Tegelikult ei ole jüngriks olemine üldse võistlus, vaid kutse kõigile. Meie jüngerluse teekond ei ole kiire sprint ja seda ei saa võrrelda ka aeglase maratoniga. See on elukestev liikumine selestilise maailma poole.

Tema kutsub meid igapäevaste kohustuste täitmisele. Jeesus ütles: „Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!“²² „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle.“²³ Me ei pruugi iga päev olla parimas vormis, kuid kui me püüame, siis Jeesuse kutse on täis julgustust ja lootust: „Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“²⁴

Kus te ka ei kõnni praegu jüngerluse teel, olete te siiski õigel teel, teel igavese elu poole. Koos võime üksteist tulevastel tähtsatel päevadel tõsta ja tugevdada. Mis raskused meid ees ka ei oota, mis nõrkused meid ka kinni ei hoia või mis võimatused meid ka ei ümbritse – uskugem Jumala Pojasse, kes kuulutas: “Kõik on võimalik sellele, kes usub.“²⁵

Lubage mul jagada teiega kahte näidet jüngriks olemisest. Esimene pärineb president Monsoni elust ning on heaks näiteks Jeesuse õpetusest: “Aga suurim teie seast olgu teie teenija!“²⁶

Ligi 20 aastat tagasi kõneles president Monson üldkonverentsil ühest 12-aastasest tüdrukust, kes põdes vähki. President rääkis tüdruku julgusest ja tema sõpradest, kes kandsid ta Timpanogase mäe tippu Utah’ osariigi keskosas.

Mõni aasta tagasi kohtusin Jami Palmer Brintoniga ja kuulsin seda lugu teisest vaatenurgast: mida president Monson oli tüdruku heaks teinud.

Jami kohtus president Monsoniga 1993. aasta märtsis üks päev pärast seda, kui talle öeldi, et moodustis tema parema põlve peal on kiirest kasvav luuvähk. Koos Jami isaga andis president Monson preesterluse õnnistuse, lubades, et “Jeesus on tema paremal käel ja vasakul käel, et teda toetada”.

Jami ütles: “Sel päeval president Monsoni kontorist lahkudes andsin talle õhupalli, mis oli minu ratastooli külge seotud. Õhupallil olid eredas kirjas sõnad “Sa oled parim!”.”

President Monson ei unustanud teda ei keemiaravi ega operatsiooni ajal. Jami rääkis: “President Monson näitas, mida tähendab olla tõeline Kristuse jünger. Kurbuse asemel andis ta mulle suurt ja kestvat lootust.” Kolm aastat pärast nende kohtumist istus Jami taas president Monsoni kabinetis. Nende jutuajamise lõppedes tegi Monson midagi, mida Jami kunagi ei unusta. President Monson, väga talle iseloomulikult, üllatas Jamit sellesama õhupalliga, mille tüdruk oli talle andnud kolm aastat tagasi. “Sa oled parim!” kuulutas õhupall. President Monson oli selle alles hoidnud, teades, et Jamie tuleb uuesti tema kontorisse, kui on vähist paranenud. Neliteist aastat pärast nende esmakohtumist pitseeris president Monson Jamie Palmeri ja Jason Brintoni abielu Salt Lake’i templis.²⁷

Me võime paljutki õppida president Monsoni eeskujust. Ta tuletab üldjuhtidele tihti meelde lihtsat küsimust: “Mida teeks Jeesus?”

Jeesus ütles sünagoogi ülemale: “Ära karda, usu ainult!“²⁸ Jüngriks olemine tähendab uskuda Temasse nii rahu ajal kui ka rasketel aegadel. Ainus, mis meid mure ja hirmu tundes võib rahustada, on teadmine, et Jeesus meid armastab ja peab kinni oma lubadustest.

Kohtasin hiljuti perekonda, kes on heaks näiteks meie usust Issandasse. Haitilased Olgan ja Soline Saitelus Port-au-Prince’ist jutustasid mulle oma loo.

12. jaanuaril 2010 oli Olgan tööl ja Soline kirikus, kui Haitit tabas hävitav maavärin. Nende kolm last – viieaastane Gancci, kolmene Angie ja aastane Gansly – olid koos ühe sõbraga nende korteris.

Kõikjal valitses kohutav häving. Nagu te mäletate, kaotasid kümned tuhanded inimesed Haitil sellel jaanuarikuul oma elu. Olgan ja Soline jooksid koju lapsi otsima. Kolmekorruseline kortermaja, kus Santeliuse pere elas, oli kokku varisenud.

Lapsed ei olnud pääsenud. Sedavõrd hävinenud majast ei hakatud ellujääjaid otsimagi.

Olgan ja Soline olid mõlemad teeninud põhimisjonil ja olid abiellunud templis. Nad uskusid Päästjasse ja Tema lubadustesse. Kuid nende südamed olid murtud. Nad nutsid vahetpidamata.

Olgan rääkis mulle, et kõige süngemal tunnil hakkas ta palvetama. “Taevane Isa, kui see on Sinu tahtmine, et kas või ainult üks minu lastest on elus, siis palun, palun aita meid.” Ta kõndis aina palvetades ümber maja. Naabrid püüdsid teda lohutada ja aidata laste kaotusega leppida. Olgan jätkas ümber rusude kõndimist, lootes ja palvetades. Siis juhtus midagi imepärast. Olgani kõrvu kostis vaevukuuldav võikese lapse nutt. See oli tema lapse nutt.

Mitu tundi kaevasid naabrid rusudes palavikuliselt, riskides oma eluga. Ööpimeduses, läbi haamrite ja peitlite löökide, kuulsid päästjad veel ühte heli. Nad lõpetasid tagumise ja jäid kuulama. Nad ei uskunud oma kõrvu. See oli väikese lapse hääl – ja ta laulis! Viieaastane Gancci rääkis hiljem, et ta teadis, et isa kuuleb teda, kui ta laulab. Lömastava betooni raskuse all, mistõttu tuli hiljem tema käsi amputeerida, laulis Gancci oma lemmiklaulu “Olen Jumala laps”.²⁹

Tunnid möödusid keset pimedust,ahastust ja nii paljude Jumalale kallite Haiti poegade ja tütarde surma, kuid Sainteluse perega juhtus ime. Gancci, Angie ja Gansly leiti elusatena kokkuvarisenud maja rusude alt.³⁰

Ime ei juhtu alati kohe. Vahel mõtleme, miks ime, mida me oleme nii tõsiselt palunud, ei juhtu siin ja praegu. Kuid kui me Päästjat usaldame, siis lubatud imed juhtuvad. Kas selles elus või järgmises, kuid kõik heastatakse. Issand kuulutab: “Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“³¹ “Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“³²

Ma tunnistan, et kui te Teda armastate, kui Teda usaldate, kui Temasse usute ja Teda järgite, siis saate tunda Tema armastust ja heakskiitu. Kui küsite “Mida arvab minust Kristus?”, siis saate teada, et olete Tema jünger ja sõber. Oma armu läbi teeb Tema teie jaoks seda, mida te ise teha ei suuda.

Me ootame läbematult oma armastatud prohveti lõppsõna. President Thomas S. Monson pühitseti Issanda Jeesuse Kristuse apostliks, kui mina olin 12-aastane. Üle 48 aasta on meid õnnistatud võimalusega kuulda teda tunnistamas Jeesusest Kristusest. Ma tunnistan teile, et ta seisab nüüd maa peal kui Päästja vanem apostel.

Tulvil armastust ja imetlust paljude Jeesuse Kristuse jüngrite vastu, kes ei ole selle Kiriku liikmed, me kuulutame, et inglid on naasnud meie päevil maa peale. Jeesuse Kristuse Kirik on sellisena, nagu Tema selle muistsel ajal rajas, taeva väe, talituste ja õnnistustega taastatud. Mormoni Raamat on teine testament Jeesusest Kristusest.

Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on maailma Päästja. Ta kannatas ja suri meie pattude pärast ja kolmandal päeval tõusis Ta üles. Ta on üles tõusnud. Kunagi tulevikus nõtkub iga põlv ja iga keel tunnistab, et Tema on Kristus.³³Sel päeval ei muretse me selle pärast, kas teised peavad meid kristlaseks. Sel hetkel on meie silmad Tema peal ja meie hinge vaevab küsimus: “Mida arvab minust Kristus?” Ta elab! Ma tunnistan seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.