Pääsemise vägi

Üks mu väga hea sõber saadab mulle igaks konverentsiistungiks, mil ma kõnet pean, uue lipsu. Tal on oivaline maitse, kas pole?

Mu noorel sõbral on tõsiseid probleeme, mis teda mõneti piiravad, kuid muidu on ta erakordne. Näiteks võib tema julgust misjonärina kõrvutada Moosia poegadega. Elementaarsus on see, mis teeb tema tõekspidamised uskumatult kindlaks ja tugevaks. Usun, et Scotti mõttemaailmas on kujuteldamatu, et kõik pole Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed, et kõik pole lugenud Mormoni Raamatut ja et kõigil pole tunnistust selle õigsusest.

Lubage mul rääkida, kuidas Scott lennukiga esimest korda üksi oma vennale külla sõitis. Tema lähedal istunud naaber kuulis pealt Scotti jutuajamist tema kõrval istujaga:

„Tere, minu nimi on Scott. Mis teie nimi on?”

Kõrvalistmel istuja ütles oma nime.

„Mida te teete?”

„Olen insener.”

„Tore. Kus te elate?”

„Las Vegases.”

„Meil on seal tempel. Kas te teate, kus on mormoonide tempel?”

„Jah. See on ilus hoone.”

„Kas teie olete mormoon?”

„Ei.”

„Peaksite olema. See on suurepärane usk. Kas te olete lugenud Mormoni Raamatut?”

„Ei”

„Peaksite lugema. See on suurepärane raamat.”

Olen Scottiga täiesti ühte meelt – Mormoni Raamat on suurepärane raamat. Olen pidanud alati tähtsaks Mormoni Raamatu sissejuhatuses tsiteeritud prohvet Joseph Smithi sõnu: „Ma ütlesin vendadele, et Mormoni Raamat on korrektsem igast raamatust maa peal ja on meie usundi päiskivi ning et inimene saab selle õpetuste järgi elades Jumalale ligemale kui ühegi teise raamatu abil.”

Käesoleval aastal uurime pühapäevakoolis Mormoni Raamatut. Jätkugu meil pühapäevakooliks valmistudes ja seal osaledes indu järgida Scotti vaprat eeskuju ja jagada armastust selle erilise pühakirja vastu teiste mitte meie usku inimestega.

1. Nefi esimese peatüki viimases salmis on ära toodud üks Mormoni Raamatus levinud teemadest. Nefi kirjutab: „Aga vaata, mina, Nefi, näitan teile, et Issanda õrn halastus saab osaks kõigile neile, kelle ta on välja valinud nende usu pärast, et teha nad vägevaks koguni pääsemise väeni välja” (1Ne 1:20).

Soovin kõneleda sellest, kuidas Mormoni Raamat ehk käesoleva viimse aja jaoks hoitud Issanda õrn halastus meid päästab, õpetades meile ehedal ja „korrektsem[al]” kujul Kristuse õpetust.

Paljud Mormoni Raamatu lood räägivad päästmisest. Lehhi lahkumine perega kõnnumaale kõneleb Jeruusalemma hävingust pääsemisest. Nii jeredlaste kui Muleki rahva lugu räägib pääsemisest. Alma noorem pääses patust. Heelamani noored sõjamehed pääsesid lahingus. Nefi ja Lehhi pääsesid vanglast. Pääsemisteemat käsitletakse terves Mormoni Raamatus.

Mormoni Raamatus on kaks lugu, mis on väga sarnased ja annavad tähtsa õppetunni. Esimene neist pärineb Moosia raamatust, saades alguse 19. peatükist. Siin saame teada kuningas Limhist, kes elas Nefi maal. Laamanlased olid Limhi rahva vastu sõda pidanud. Sõja tulemusena lubasid laamanlased kuningas Limhil tema rahva üle valitseda, kuid rahvas oli laamanlaste orjuses. Tegemist oli väga ebakindla rahuga. (Vt Mo 19–20.)

Kui Limhi rahval laamanlaste halvast kohtlemisest küllalt sai, veensid nad oma kuningat laamanlaste vastu lahingusse minema. Limhi rahvas sai kolm korda lüüa. Nende peale pandi rasked koormad. Lõpuks alandasid nad end ja hüüdsid vägevalt Issanda poole, et Ta nad päästaks. (Vt Mo 21:1–14.) Issanda vastus on kirjas 21. peatüki 15. salmis: „Ja nüüd, Issand oli aeglane kuulma nende hüüdu nende süütegude pärast; ometi kuulis Issand nende hüüde ja hakkas pehmendama laamanlaste südant, nii et nad hakkasid kergendama nende koormaid; siiski ei pidanud Issand kohaseks vabastada neid orjusest.”

Peagi pärast seda saabus Sarahemlast Ammon väikese meesterühmaga ning koos Giideoniga – Limhi rahva ühe juhiga – mõtlesid nad välja eduka plaani ja neil õnnestus laamanlaste halva kohtlemise eest põgeneda. Miks oli Issand aeglane nende hüüdu kuulma? Nende süütegude pärast.

Teine lugu on paljuski sarnane, kuid siiski erinev. Lugu on kirjas Moosia 24. peatükis.

Alma oli oma rahvaga Heelami maale elama asunud, kui laamanlaste sõjavägi maa piiridesse tuli. Nad kohtusid ja jõudsid rahumeelse lahenduseni. (Vt Mo 23:25–29.) Peagi hakkasid laamanlaste juhid Alma rahvale oma tahet peale suruma ja panid neile peale rasked koormad (vt Mo 24:8). 13. Salmis on kirjas: „Ja sündis, et nende kannatustes tuli neile Issanda hääl, öeldes: Tõstke pea püsti ja olge täis tröösti, sest ma tean seda lepingut, mille te olete minuga teinud; ja ma teen oma rahvaga lepingu ja vabastan nad orjusest.”

Alma rahvas päästeti laamanlaste käest ja nad leidsid turvalise tagasitee Sarahemla rahva juurde.

Milline erinevus oli Alma rahva ja kuningas Limhi rahva vahel? Ilmselgelt oli erinevusi palju: Alma rahvas oli rahumeelne ja õigemeelsem, nad olid juba ristitud ja Issandaga lepingu sõlminud, nad alandasid end Issanda ees veel enne, kui katsumused algasid. Kõigi nende erinevuste juures oli Issandal sobilik ja aus päästa nad kiiresti imetabasel viisil käe alt, mis neid orjuses hoidis. Need pühakirjasalmid õpetavad meile Issanda päästmisväest.

Jeesuse Kristuse elust ja missioonist rääkivad prohvetlikud kuulutused lubavad, et Ta kannab hoolt meie päästmise eest. Tema lepitus ja ülestõusmine võimaldavad meil kõigil pääseda füüsilisest surmast, ja kui me parandame meelt, siis ka vaimsest surmast, tuues endaga igavese elu õnnistused. Lepituse ja ülestõusmise lubadused, füüsilisest ja vaimsest surmast pääsemise lubadused tegi Jumal teatavaks Moosesele, öeldes: „Sest vaata, minu töö ja minu hiilgus on see – tuua inimesele surematus ja igavene elu” (Ms 1:39).

Vastandina pühakirjade kaunikujulistele tõekspidamistele leiame vastaspoolelt ilmlikud väed pühakirjade ammuseid tõdesid vaidlustamas. Pühakirjad on andnud meile juhatust paljude sajandite vältel, tuues välja igavesed väärtused ja normid, kuidas elus käituda. Ilmlikud väed peavad piibliõpetusi valeks ja Õpetaja õpetusi aegunuks. Nad hüüavad, et iga inimene peab olema vaba omaenda käitumisnorme seadma. Nad püüavad muuta usklike õigusi vastupidiselt pühakirjades ja prohvetite sõnades õpetatule.

Milline õnnistus see on, et meie Issanda ja Päästja missioonist kuulutatakse Mormoni Raamatus, et oleks teine tunnistus Piibli õpetustele. Miks on tähtis, et maailmal oleks nii Piibel kui Mormoni Raamat? Usun, et vastus on kirjas 1. Nefi 13. peatükis. Nefi kirjutab: „Ja ingel rääkis mulle, öeldes: Need viimased ülestähendused [Mormoni Raamat], mida sa oled näinud paganate seas, kinnitavad esimeste [Piibli] õigsust, mis tulevad Talle kaheteistkümnelt apostlilt ja teevad teatavaks need selged ja hinnalised asjad, mis on nendest ära võetud; ja teevad teatavaks kõikidele suguharudele, keeltele ja rahvastele, et Jumala Tall on Igavese Isa Poeg ja maailma Päästja ja et kõik inimesed peavad tulema tema juurde või muidu ei saa neid päästa” (s40).

Piiblist ega Mormoni Raamatust üksi ei piisa. Mõlemad on olulised, et saaksime õpetada ja õppida Kristuse täielikku õpetust. Vajadus teise järele ei kahanda kummagi väärtust. Piibel ja Mormoni Raamat on mõlemad vajalikud meie päästmiseks ja ülenduseks. President Ezra Taft Benson on jõuliselt õpetanud: „Kui Piiblit ja Mormoni Raamatut koos kasutada, hävitavad need valeõpetused” (A New Witness for Christ. – Ensign, nov 1984, lk 8).

Lõpetuseks tahaksin mainida kahte lugu – üht Vanast Testamendist ja teist Mormoni Raamatust –, et näidata, kuidas need raamatud omavahel kooskõlas on.

Aabraham pääseb oma loo alguses ebajumalaid kummardavate kaldealaste käest (vt 1Ms 11:27−31; Aabr 2:1−4). Tema ja ta naine Saara pääsesid hiljem kurvastusest ja neile lubati, et nende järeltulijate kaudu õnnistatakse kõiki maa rahvaid (vt 1Ms 18:18).

Vanas Testamendis on lugu sellest, kuidas Aabraham võtab oma vennapoja Loti Egiptusest endaga. Kui Lotil lasti maad valida, valis ta Jordani tasandiku ja lõi oma telgi üles Soodoma, ülimalt pahelise linna poole. (Vt 1Ms 13:1–12.) Enamik probleeme, mida Lott hiljem oma elus kohtas, mida oli palju, saavad alguse esialgsest otsusest pöörata telgiuks Soodoma poole.

Ustavate isa Aabraham elas oma elu teisiti. Loomulikult oli ka temal palju väljakutseid, aga tema elu sai olema õnnis. Me ei tea, kuhu oli suunatud Aabrahami telgiuks, kuid 1. Moosese raamatu 13. peatüki viimane salm annab meile tugeva vihje. Seal on kirjas: „Ja Aabram [ehk Aabraham] võttis telgid ja tuli ning elas Mamre tammikus, mis on Hebroni juures; ja ta ehitas sinna altari Issandale” (1Ms 13:18).

Olgugi et ma seda ei tea, usun ma, et Aabrahami telgiuks oli suunatud altari poole, mille ta Issandale ehitas. Kuidas ma sellise järelduseni jõuan? Sellepärast, et ma tean Mormoni Raamatu lugu juhistest, mille kuningas Benjamin andis oma inimestele, kui nad tema viimast kõnet kuulama kogunesid. Kuningas Benjamin juhatas neid pöörama oma telgiuksed templi poole (vt Mo 2:1–6).

Meid saab päästa kurjast ja pahelisest, kui pöördume pühakirjade õpetuste poole. Päästja on Tõeline Päästja, sest Ta päästab meid surmast ja patust (vt Rm 11:26; 2Ne 9:12).

Kuulutan, et Jeesus on Kristus ja et me saame Temaga lähedasemaks, kui loeme Mormoni Raamatut. Mormoni Raamat on teine testament Jeesusest Kristusest. Esimesed testamendid meie Päästjast on Vana ja Uus Testament ehk Piibel.

Meenutagem taas, mida ütles Mormoni Raamatu kohta mu sõber Scott: „See on suurepärane raamat.” Ma tunnistan teile, et suur osa Mormoni Raamatu suurepärasusest võrsub selle kooskõlast Piibliga. Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.