Pühana hoidmine

Umbes 1500 a eKr nägi karjane Hoorebi mäenõlval põlevat põõsast. See jumalik kogemus pani aluse muutusele, mille käigus sai karjasest prohvet, kes hakkas lammaste karjatamise asemel Iisraeli koguma. 1300 aastat hiljem äratas kuningakoja noore eduka preestri tähelepanu hukkamõistetud prohveti tunnistus. Sellest kohtumisest sai alguse Alma pöördumine riigiametnikust Jumala teenijaks. Ligi 2000 aastat hiljem läks 14-aastane poiss metsa sooviga saada vastus siirale küsimusele. Tänu Joseph Smithi nägemusele sai temast hiljem prohvet, kes asus Kirikut taastama.

Mooses, Alma ja Joseph Smith – nende kõigi elu muutis jumalik sekkumine, mis andis neile jõudu olla kogu elu Issandale ja Tema tööle ustav. Seda isegi siis, kui vastuseis muutus väljakannatamatuks ning järgnesid rasked katsumused.

Meie kogemused taevaga ei pruugi olla nii otsesed ja dramaatilised või meie katsumused nii painavad. Kuid sarnaselt prohvetitele sõltub ka meie jõud ustavalt vastu pidada sellest, kas märkame, mäletame ja hoiame pühana seda, mille oleme saanud ülalt.

Tänapäeval on volitus, võtmed ja talitused maa peal taastatud. Meil on ka pühakirjad ja erilised tunnistajad. Need, kes otsivad Jumalat, võivad saada ristitud pattude andekssaamiseks ja kinnitatud käte pealepanemise kaudu, et saada ristitud tule ja Püha Vaimuga (ÕL 20:41). Tänu neile taastatud hinnalistele andidele saame jumalikke kogemusi peamiselt Jumaluse kolmanda liikme kaudu.

Kui otsime Jumalalt vastuseid, tunneme, kuidas vaikne tasane hääl meie vaimu kõnetab. Need tunded ja muljed on nii loomulikud ja vaevumärgatavad, et me ei pruugi neid tähele panna või peame neid enda mõteteks või kõhutundeks. Need isiklikud sõnumid on tõend sellest, et Jumal armastab igaüht isiklikult ja hoolib kõigist oma lastest ja nende surelikust missioonist. Igapäevane Vaimult saadud muljete üle mõtisklemine ja nende kirjapanemine on hea kahel põhjusel. 1) See aitab meil ära tunda isiklikke kogemusi Jumalaga ning 2) talletada ülestähendus nendest nii endale kui ka järeltulijatele.Nende üleskirjutamine on ühtlasi ametlik tänuavaldus Jumalale, sest „millegi muuga ei pahanda inimene Jumalat ehk mitte kellegi teise peale ei sütti tema raev kui nende peale, kes ei tunnusta tema kätt kõiges ja kes ei kuuletu tema käskudele” (ÕL 59:21).

Vaimu kaudu saadust rääkides ütleb Issand: „Pidage meeles, et see, mis tuleb ülalt, on püha” (ÕL 63:64). See avaldus on aga midagi enamat kui meeldetuletus. See on ühtlasi definitsioon ja selgitus. Taevast tulev valgus ja teadmine on pühad. Need on pühad, kuna need lähtuvad taevast.

Püha on miski, mis väärib sügavaimat lugupidamist ja austust. Kui Issand midagi pühaks nimetab, annab ta märku, et see on suurema väärtusega kui muu. Pühade asjadega tuleb ümber käia hoolikamalt, lugupidavamalt ja aupaklikumalt. Taevase korra järgi on pühad asjad väga tähtsal kohal.

See, mis on püha Jumalale, saab pühaks inimesele ainult valikuvabaduse rakendamise kaudu. Igaüks peab ise otsustama pidada pühaks seda, mida Jumal pühaks peab. Tema saadab taevast valgust ja teadmist. Ta palub meil see, mida Ta saadab, vastu võtta ning seda pühana hoida.

Kuid „kõigis asjades on vastandlikkus” (2Ne 2:11). Püha vastand on jumalakartmatu või ilmalik ehk ajalik või maine. Maine püüab meie tähelepanu sellelt, mis on püha, pidevalt eemale juhtida. Teadmine ilmalikest asjadest on vajalik meie igapäevaelus. Issand juhendab meid, et hariksime end ning uuriksime ja õpiksime parimaist raamatuist ning omandaksime keeli ja õpiksime tundma teisi inimesi (ÕL 88:118; 90:15). Seega ei saa me kumbagi välistada, küsimus on pigem prioriteetides. „Ent õpetatud olla on hea, kui [me võtame] kuulda Jumala nõuandeid” (2Ne 9:29; rõhutus lisatud).

Pidevat inimsüdames toimuvat püha ja ilmaliku vahelist võitlust illustreerib Moosese kogemus põleva põõsaga. Mooses sai Jehoovalt püha kutse Iisraeli lapsed orjusest välja viia. Kuid alguses pani teadmine Egiptuse vaarao võimust teda kahtlema. Lõpuks rakendas Mooses usku Issanda sõnasse ning usaldus püha vastu alistas ilmaliku teadmise. See usaldus andis väge saada võitu ajalikest katsumustest ning juhtida Iisrael Egiptusest välja.

Noa sõjaväe eest pääsenuna ja peagi Amuloni orjusesse sattununa oleks Alma võinud kahelda vaimses tunnistuses, mille ta sai Abinadit kuulates. Kuid ta usaldas püha ja talle anti jõudu vastu pidada ning lõpuks ka ajalike katsumuste küüsist põgeneda.

Joseph Smith seisis silmitsi sarnase dilemmaga, olnud Mormoni Raamatu tõlkimisega hiljuti algust teinud. Ta tundis plaatide ja tõlketöö püha olemust. Kuid Martin Harris veenis teda, hoolimata saadud vaimsetest juhistest, pidama maiseid finantsküsimusi ja sõprust tähtsamaks. Selle tagajärjel läks tõlke käsikiri kaduma. Issand noomis Josephit, et ta oli „loovutanud ... selle, mis on püha, pahelisusele” (ÕL 10:9), ning võttis temalt mõneks ajaks ära nii plaadid kui ka tõlkimise anni. Kui Joseph oli oma prioriteedid paika pannud, anti talle pühad asjad tagasi ning töö võis jätkuda.

Mormoni Raamatus on veel teisigi näiteid sellest, kuidas inimestel on raske pühi asju tähtsaks pidada.Me loeme usklikest, kes tänu oma usule said maitsta elupuu püha vilja – Jumala armastust. Siis aga pani suures ja ruumikas hoones olijate pilge usklikke püha asemel ilmalikku valima (1Ne 8:11, 24–28). Hiljem valisid nefilased uhkuse ning eitasid ettekuulutuse ja ilmutuse vaimu, „pilgates seda, mis on püha” (Hl 3:12). Isegi mõned Issanda sünni tunnustähtede ja imede pealtnägijad otsustasid need pühad taevased ilmingud hüljata ning neile ilmalikke seletusi eelistada (3Ne 2:1–3).

See lahing käib ka tänapäeval. Ilmalikke hääli on üha rohkem ja valjemalt kuulda. Need utsitavad usklikke üha enam hülgama seda, mis näib neile irratsionaalne ja põhjendamatu. Kuna „praegu me näeme aimamisi nagu peeglist” (1Ko 13:12) ja „ei tea kõikide asjade tähendust” (1Ne 11:17), siis võime olla haavatavad ja tunda, et vajame rohkem vaimseid kinnitusi. Issand ütles Oliver Cowderyle:

„Kui sa soovid veel tõendust, siis tuleta meelde seda ööd, mil sa hüüdsid minu poole oma südames, et sa võiksid teada tõde neist asjadest.

Kas ma ei rääkinud rahu sinu meelele selles asjas? Millist suuremat tõendust sa võid saada kui see, mis tuleb Jumalalt?“ (ÕL 6:22−23)

Issand tuletas Oliverile ja meile meelde, et kui meie usku proovitakse, peaksime toetuma juba saadud isiklikele pühadele tunnistustele. Nagu Moosese, Alma ja Josephi puhul enne teda, toimisid need jumalikud kokkupuuted vaimsete ankrutena, mis meid raskustes kaitsevad ja õigel rajal hoiavad.

Pühi asju ei saa valikuliselt kõrvale jätta. Nende meel, kes otsustavad kas või ühegi püha asja hüljata, pimeneb (ÕL 84:54) ja kui nad meelt ei paranda, siis võetakse valgus, mille nad on saanud, neilt ära (ÕL 1:33). Ilma püha ankruta hakkavad nad moraalselt alla käima ja ilmalikus meres hulpima. Samas kui neile, kes otsustavad pühi asju pühadena hoida, antakse lubadus: „See, mis on Jumalast, on valgus; ja see, kes saab valgust ja jätkab Jumalas, saab rohkem valgust, ning see valgus kasvab üha eredamaks ja eredamaks, kuni saabub täiuslik päev“ (ÕL 50:24).

Õnnistagu meid Issand, et võiksime alati ära tunda, meeles pidada ja pühana hoida seda, mille oleme saanud ülalt. Ma tunnistan, et seda tehes on meil jõudu tänapäeva katsumustes kindlaks jääda ja raskused seljatada. Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.