Usk, meelekindlus, rahulolu: sõnum üksikvanematele

Minu sõnum on üksikvanematele. Suurem osa üksikvanematest Kirikus on üksikemad, vaprad naised, kes erinevate asjaolude tõttu kasvatavad üksi lapsi ja peavad üksi üleval kodu. Võib-olla olete te jäänud leseks või lahutatud. Võib-olla tuleb teil üksikvanemana hakkama saada, sest astusite kunagi vale sammu väljaspool abielusuhet, kuid nüüd olete oma elus uue lehekülje pööranud ja elate evangeeliumi järgi. Olge õnnistatud kaaslaste vältimise eest, kellega koosolemine tuleks vooruslikkuse ja jüngripõlve arvelt. Selline hind oleks kaugelt liiga kõrge.

Olgugi, et te mõnikord küsite, miks just mina?, on just eluraskused need, mille kaudu me jumaluse suunas areneme, mille kaudu kujundatakse meie iseloomu, mille kaudu Jumal meie valikuvabadust tunnustab. Nagu märkis vanem Neal A. Maxwell, ei lahenda me ära kõiki ülesandeid ega liida kokku kõiki arve, sest „kõik arvud pole meile teada”.¹

Olgu olukord või põhjus milline tahes, olete te suurepärased. Te seisate päevast päeva silmitsi eluraskustega, teete üksi tööd, mis on mõeldud kahele. Teil tuleb olla nii isa kui ema. Te kannate hoolt majapidamise eest, hoolitsete pere eest, näete mõnikord vaeva, et ots otsaga kokku saada, ning leiate imekombel veel ka võimalusi teenida Kirikus olulisel kombel. Te kasvatate oma lapsi. Te nutate ja palvetate koos nendega ja nende eest. Te tahate neile parimat, kuid tunnete igal õhtul muret, et sellest kõigest, mida teete, ei piisa.

Tahtmata minna isiklikuks, pean siiski tunnistama, et olen minagi sellise kodu laps. Suurema osa mu lapse- ja teismeliseeast kasvatas ema meid üsnagi kesistes oludes üksi. Rahaga käidi hoolikalt ümber. Ema tundis oma südames üksildust, igatses aeg-ajalt meeleheitlikult toe ja kaaslase järele. Kõigest hoolimata ei kaotanud ta iial väärikust, tohutut meelekindlust ega puhast šotlase visadust.

Õnneks oli tema hilisemas elus rohkem õnne. Ta abiellus äsja usule pöördunud leskmehega. Nad pitseeriti Inglismaal Londoni templis, hiljem teenisid mõlemad lühikest aega samas templis talitustöö tegijatena. Nad olid koos peaaegu veerand sajandit. Nad olid õnnelikud ja rahul kuni surmani.

Üle maailma on Kirikus palju tublisid naisi, kes on samasuguses olukorras, kes aasta aasta järel näitavad üles samasugust vastupidavust.

See pole just see, mida lootsite või planeerisite, mille nimel palvetasite või mida ootasite, kui aastaid tagasi oma teed alustasite. Teie elurännakul on ette tulnud konarusi, ümbersõite, käänakuid ja pööranguid. See kõik on johtunud sellest, et elame allakäinud maailmas, mis on mõistetud enesetõestamise ja proovilepanemise kohaks.

Te püüate kasvatada oma lapsi tões ja õigemeelsuses, teadmisega, et kuigi te ei saa muuta minevikku, võite te kujundada tulevikku. Sellel teel saab teile osaks rohkesti õnnistusi, mida te esmapilgul ei pruugi ehk märgatagi.

Jumala abiga ei pea te tuleviku ees hirmu tundma. Teie lapsed sirguvad suureks, kiidavad teid õndsaks, iga nende saavutus on austuseavaldus teile.

Ärge iial mõelge, et olete Kiriku liikmete seas teisejärgulised, madalamas kategoorias, et teil pole samasugust õigust Issanda õnnistustele kui teistel. Jumala kuningriigis pole teisejärgulisi kodanikke.

Me loodame, et kui te käite koosolekutel, näete terveid ja õnnelikke perekondi, kuulete räägitavat pereideaalidest, on teil hea meel kuuluda kirikusse, kus peetakse au sees perekonda, kus õpetatakse perekonna kesksest osast õnneplaanis, mille Taevane Isa on oma laste jaoks loonud; et keset maailma hädasid ja kõlbelist allakäiku on meil olemas õpetus, volitus, talitused ja lepingud, mis pakuvad maailmale parimat lootust, mille juurde kuulub ka teie laste ja nende tulevaste perekondade õnn.

Abiühingu üldkonverentsil 2006. aasta septembris rääkis president Gordon B. Hinckley loo ühest lahutatud seitsme lapsega üksikemast, kelle lapsed olid toona 7- kuni 16-aastased. Naine oli käinud ületänavanaabrile midagi viimas. Ta jutustas:

„Kui ma tagasi kodu poole sammusin, nägin valgustatud aknaid. Mu kõrvus kajasid ikka veel laste hääled, mida olin kuulnud, kui mõned minutid tagasi oma uksest välja astusin: „Ema, mida me õhtuks sööme?”, „Kas sa saad mind raamatukokku viia?”, „Mul on õhtuks suuri paberilehti vaja.” Olin väsinud ja tülpinud. Vaatasin oma maja. Kõikides tubades põlesid tuled. Mõtlesin kõikidele oma lastele, kes mind kodus ootavad ja minult midagi tahavad. Mu koorem tundus raskem, kui suutnuksin kanda.

Mäletan, kuidas vaatasin läbi pisarate taeva poole ja ütlesin: „Kallis Isa, ma ei suuda seda täna. Ma olen liiga väsinud. Ma ei tule sellega toime. Ma ei suuda minna koju ja kõikide nende eest üksi hoolitseda. Kas ma ei tohiks tulla Sinu juurde, jääda kas või üheks ööks Sinu juurde?” …

Tegelikult ma ei kuulnud vastust, aga ma kuulsin neid sõnu oma mõtteis. Vastus oli: „Ei pisike, sa ei saa praegu minu juurde tulla. … Küll aga saan mina tulla sinu juurde.””²

Aitäh teile, õed, kõige selle eest, mida te teete oma pere eest hoolitsemisel ning soovin, et teie kodus jaguks ikka armastust, headust, rahu ja võimalusi.

Olgugi et tunnete end teinekord üksikuna, pole te tegelikult kunagi täiesti üksi. Kui olete kannatlikud ja elate usus, olete te Issanda kaitse all; taevas annab teile vajalikud õnnistused.

Teie võimalused ja vaated muutuvad sootuks teistsugusteks, kui vaatate üles ja ei löö mitte silmi maha.

Paljud teist on juba avastanud selle suure muutust toova tõe, et kui kergendada teiste koormaid, muutuvad kergemaks ka teie endi koormad. Kui ei muutu olukord, muutub teie suhtumine. Te suudate olla oma katsumuste suhtes palju tolerantsemad ja mõistvamad. Te suudate olla tänulikumad selle eest, mis teil on, ega igatse seda, mida teil pole.

Te avastate, et jagades lootust neile, kes selle on kaotanud, saab teie endi lohutuselaegas lisa ja täitub pilgeni. Meie karikas saab tõesti „üleni täis” (Ps 23:5).

Ühel päeval saate teie ja teie lapsed läbi õigemeelse elu tunda rõõmu täiuslikku igavesse perekonda kuulumise õnnistustest.

Liikmed ja juhid, kas saaksite teha midagi rohkem üksikvanemate perede toetamiseks ilma, et mõistaksite kohut või loobiksite poriga? Vahest saaksite olla nende perede noortele nõuandjaks ning näidata noortele meestele oma eeskujuga, mida eeskujulikud mehed teevad ja kuidas eeskujulikud mehed elavad? Kas olete sellised mehed, keda isa puudumisel võiks eeskujuks seada?

Loomulikult on ka selliseid peresid, kus üksikvanemaks on isa. Vennad, me palvetame ka teie eest ja avaldame teile austust. See sõnum on ka teile.

Üksikvanemad! Ma tunnistan, et kui annate endast parima inimestele kõige rohkem muret tekitavate probleemide ületamisel, naeratab taevas teile vastu. Tõesti, te ei ole üksi! Lubage Jeesuse Kristuse lunastaval ja armastaval väel kirgastada teie elu praegu ja anda teile lootust igavikulise lubaduse täitumisele. Olge julged! Olgu teil usku ja lootust! Jagugu teil kindlat meelt täna ja olgu teie pilk tulevikku kindel. Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.