Nägemus tegutsemiseks

Nagu kõik head lapsevanemad, soovisid ka minu vanemad oma lastele helget tulevikku. Mu isa polnud Kiriku liige. Tol ajal valitsenud ebakindlate olude pärast otsustasid mu vanemad, et meie, lapsed, peame lahkuma oma kodusaarelt Ameerika Samoalt Vaikses ookeanis ning siirduma Ühendriikidesse, et seal haridus omandada.

See otsus oli mu vanematele, eriti veel emale, väga raske. Nad teadsid, et uues keskkonnas ootavad meid ees senitundmatud katsumused. Kuid neil oli usku ja otsusekindlust, et hakata seda plaani ellu viima.

Kuna mu ema oli kasvanud viimse aja pühade vaimus, oli ta tuttav paastumise ja palve põhimõttega ning mõlemad vanemad tundsid, et nende lapsed vajavad taeva õnnistuste abi. Nii leidsid nad igal nädalal ühe päeva, mil meie eest paastuda ja palvetada. Nende eesmärk oli valmistada meid ette helgeks tulevikuks, mis meid ees ootas. Nad tegutsesid selle nimel, rakendades usku ja otsides Issanda õnnistusi. Tänu paastumisele ja palvele said nad kinnitust, lohutust ning rahu teadmises, et kõik läheb hästi.

Kuidas saame meie keset eluraskusi vajaliku nägemuse sellest, kuidas teha neid asju, mis viivad meid Päästjale lähemale? Nägemuse kohta ütlevad Õpetussõnad järgmist: „Kui nägemus puudub, muutub rahvas ohjeldamatuks” (Õp 29:18). Kui tahame edasi jõuda ja mitte hävida, peame saama nägemuse endast sellisena, nagu Päästja meid näeb.

Päästja nägi neis alandlikes kalurites, keda Ta endale järgnema kutsus, midagi rohkemat kui nad ise endas oskasid näha. Tal oli nägemus sellest, millisteks nad võivad saada. Ta teadis nende väärtust ja võimeid ning tegutses selle nimel, et neid kutsuda. Neil polnud esialgu mingeid kogemusi, kuid Talle järgnedes nägid nad Tema eeskuju, mõistsid Tema õpetuste õigsust ja neist said Tema jüngrid. Tuli ka aeg, mil osa jüngritest Ta maha jätsid, sest neil oli kuuldut raske mõista. Mõistes, et ka teised võivad tahta lahkuda, küsis Jeesus Kaheteistkümnelt: „Kas ka teie tahate ära minna?” (Jh 6:67) Peetruse vastusest ilmneb, kui palju ta oli muutunud ja saanud aimu sellest, kelleks Päästja teda pidas. „Kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad,“ ütles ta (Jh 6:68).

Selle nägemusega suutsid need ustavad ja pühendunud jüngrid saata korda keerulisi asju, kui nad rändasid ringi, et evangeeliumi jutlustada ja pärast Päästja lahkumist Kirikut tugevdada. Lõpuks tõid mõned neist oma tunnistuse nimel ka kõige suurema ohverduse.

Pühakirjades on teisigi näiteid nendest, kes said nägemuse evangeeliumist, läksid seejärel ja tegutsesid vastavalt saadud nägemusele. Prohvet Alma sai sellise nägemuse, kui ta kuulis Abinadit kuningas Noa ees julgelt õpetamas ja tunnistamas. Alma tegutses Abinadi õpetuste järgi, läks ja õpetas neid asju, mida ta ise oli õppinud ning ristis paljusid, kes tema sõnu uskusid (Mo 17:1–4; 18:1–16). Apostel Paulus, kes varajasi pühasid taga oli kiusanud, pöördus teel Damaskusesse usule ning tegutses seejärel, õpetades ja tunnistades Kristusest (Ap 9:1–6, 20–22, 29).

Meie päevil on paljud noored mehed ja naised ning eakamad paarid võtnud vastu prohveti kutse teenida misjonil. Usk ja julgus südames, jätavad nad maha kodu ja kõik, mis neile tuttav, sest nad usuvad, et võivad misjonärina korda saata palju head. Tegutsedes selle innustava nägemuse ajel, õnnistavad nad paljusid ning muudavad samas ka omaenda elu. Eelmisel üldkonverentsil tänas president Monson meid üksteise teenimise eest ning tuletas meile meelde kohustust olla tööriistaks Jumala käes, et õnnistada Tema lapsi siin maa peal (Thomas S. Monson. Peatse kohtumiseni! – 181. sügisene üldkonverents (väljatrükk), oktoober 2011, lk 81–82). Südame teeb soojaks, kuidas Kiriku liikmed vastavalt sellele nägemusele ja üleskutsele tegutsevad.

Enne kui Päästja sellest elust lahkus, mõistis Ta, et me vajame abi, ning ütles: „Ma ei jäta teid orbudeks” (Jh 14:18). Ta õpetas oma jüngritele: „Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud” (Jh 14:26). See on seesama Püha Vaim, kes saab meid julgustada ja kutsuda tegema asju, mida Päästja ning meie kaasaja prohvetid ja apostlid on õpetanud.

Kui rakendame ellu seda, mida meie juhid õpetavad, mõistame paremini Päästja nägemust meie kohta. Me oleme konverentsi jooksul saanud prohvetitelt ja apostlitelt innustavat nõu. Uurige nende õpetusi ja mõtisklege nende üle oma südames, kui otsite Pühalt Vaimult nõu, mis aitaks teil saada nägemuse, kuidas neid õpetusi elus rakendada. Rakendage seda nägemust usuga, tegutsedes vastavalt nendele nõuannetele.

Saamaks rohkem selgust ja rohkem mõistmist pühakirjade sõnumitest, ärge väsige neid uurimast. Mõtisklege nende üle oma südames ning laske neil end inspireerida. Seejärel tegutsege vastavalt saadud inspiratsioonile.

Koos perekonnaga õppisime, et paastu ja palve kaudu saame tegutseda. Alma nägi paastumises ja palvetamises viisi kindla teadmise saamiseks. Ta ütles: „Ma olen paastunud ja palvetanud palju päevi, et ma võiksin neist asjust ise teada saada” (Al 5:46). Ka meie võime paastumise ja palve kaudu teada saada, kuidas eluraskustega toime tulla.

Vahel tuleb elus ette katsumusi, mis tuhmistavad meie nägemust ja usku, et teha asju, mida peaksime tegema. Meil on ühtäkki nii palju teha, oleme nii koormatud, et lihtsalt ei suuda enam midagi rohkemat teha. Kuigi me kõik oleme erinevad, teen ma alandlikult ettepaneku, et keskenduksime oma nägemuses Päästjale ja Tema õpetustele. Mida Ta nägi Peetruses, Jaakobuses, Johanneses ja teistes apostlites, mis pani Teda tegutsema ja neid Teda järgima kutsuma? Just nagu nägemus nendest, nii on Päästjal imeline nägemus ka sellest, kelleks meie võime saada. Meil läheb tarvis esimeste apostlite usku ja julgust, et keskenduda kõige olulisemale, mis toob kestva õnne ja suure rõõmu.

Kui uurime meie Päästja elu ja õpetusi, näeme Teda inimeste keskel õpetamas, palvetamas, innustamas ja tervendamas. Kui järgime Teda ja teeme samu asju, mida tegi Tema, hakkame mõistma, milliseks me võiksime ükskord saada. Püha Vaim innustab teid tegema rohkem head. Teie elu muutub. Muudatused toovad kaasa õnnistusi teile ja teie perekonnale. Kui Päästja teenis nefilaste seas, küsis Ta: „Missugused mehed te peaksite olema?” Ning vastas: „Just nagu mina olen” (3Ne 27:27). Me vajame Tema abi, et olla Tema moodi ning Ta on näidanud meile, kuidas seda teha: „Seepärast, paluge ja teile antakse; koputage ja teile avatakse; sest see, kes palub, see saab ja sellele, kes koputab, avatakse” (3Ne 27:29).

Ma tean, et kui me saame endast samasuguse nägemuse, kui on Päästjal meist, ja kui tegutseme sellele vastavalt, õnnistatakse meid erilisel moel. Tänu mu vanemate nägemusele ei õnnistatud mind ainult haridusega, vaid ma sattusin ka keskkonda, kus leidsin ja võtsin vastu evangeeliumi. Enamgi veel – ma hakkasin mõistma, kui tähtis see on, kui sul on head ja usaldusväärsed vanemad. Ehk siis kokkuvõtvalt öeldes – mu elu muutus igaveseks.

Nägemus innustas minu vanemaid oma laste heaolu nimel paastuma ja palvetama. Nägemus pani varajased apostlid järgnema Päästjale. Nägemus võib inspireerida ja panna tegutsema ka meid. Vennad ja õed! Me teame nägemusi aegade tagant, meil on usk, meil on tegutsemisjulgus. Mõelge vaid, kust me oleme tulnud, milliseid õnnistusi saanud! Uskuge, Tema võib õnnistada teid nägemusega ja julgusega tegutseda.

Ma tunnistan teile Päästjast ja sellest, et Ta soovib, et me Tema juurde tagasi läheksime. Selleks on meil vaja usku, valmisolekut Teda järgida ja saada Tema sarnaseks. Ikka ja jälle sirutab Ta meie poole oma käed ja kutsub:

„Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.

Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 12:29–30)

Nii nagu Päästja nägi oma varajastes jüngrites jumalikku sädet, nii näeb Ta seda ka meis. Nähkem endid sellistena, nagu näeb meid Päästja. Ma palvetan, et meil oleks nägemus ning usk ja julgus tegutseda. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.