Peesod Taevasele Isale
Autor elab Põhja-Carolinas Ameerika Ühendriikides.
„Pea ikka käske! Neist oleneb su rahu ja õnn” (Children’s Songbook, lk 146).
Ana mälus oma viimast tortilja-ampsu. See oli nii pehme ja maitsev. Anale meeldisid vanaema tortiljad. Need oli hommikusöögi parim osa.
Ana vaatas, kuidas vanaema Abuela nõusid pesi.
Oli tavaline hommik. Kuid üks asi oli teisiti.
Tavaliselt käis Abuela turul, et toitu osta. Kuid täna mitte. Täna polnud neil raha, et toitu osta.
„Mida me homme sööme?” mõtiskles Ana.
Siis meenus Anale, et ta teadis, kus oli veel natuke raha! Eelmisel õhtul oli ta näinud, kuidas Abuelo peitis mõned peesod valgesse rätikusse.
„Abuelo, kas sa unustasid? Sul on raha, et toitu osta.”
„Mis raha?” küsis Abuelo.
Ana jooksis raha järele. Ta võttis väikese mündikoti. Kõlks! Kõlks!
Abuelo naeratas. „See on meie kümnis, Ana. See on Tema raha.”
„Aga mida me homme sööme?” küsis Ana.
„Ära muretse,” lohutas Abuela. „Mul on usku, et Taevane Isa aitab meid.”
Järgmisel hommikul andis Abuela Anale viimase maisitortilja. Seejärel ta istus. Ta tikkis kleidile punaseid lilli ja jutustas lugusid oma lapsepõlvest. Ta ei paistnud muretsevat.
Siis kuulis Ana koputust. Ta jooksis ust avama.
„Onu Pedro!”
„Tundsin, et peaksin teid külastama,” ütles onu Pedro. Ta pani kolm kotti lauale. Ühes oli maisijahu tortiljade valmistamiseks. Teises oli liha. Kolmandas värsked turult toodud köögiviljad.
„Oh, mu kallis poeg,” kiitis Abuela. „Keedan sulle oma parimat lihapallisuppi!”
„Sinu supp on maailma parim,” nõustus onu Pedro.
Ana naeris ja plaksutas käsi.
Kuid järsku ta peatus. Oli üks küsimus, mida ta teada tahtis. „Abuela, kas sa teadsid, et onu Pedro täna tuleb? Kas sa seepärast ei muretsenudki?”
„Ei,” vastas Abuelo. „Kui ma kümnist maksan, on mul usku, et Taevane Isa mind õnnistab. Ja Ta tegi seda!”
Ana kallistas Abuelat. Ta tundis, et on kõige õnnelikum tüdruk Mehhikos. Tal ja Abuelal oli usku Taevasesse Isasse. Nüüd ei suutnud ta oodata, millal saab Abuela maitsvat suppi süüa!