Vaimne stabiilsus: uppumatu laeva ehitamine
Vanem Dale G. Renlund
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Brigham Youngi ülikooli pühaliku koosoleku kõnest, 16. sept 2014. Täispika ingliskeelse teksti leiab veebilehelt speeches.byu.edu.
Selleks et surelikus elus edukalt navigeerida ja turvaliselt taevasesse koju naasta, vajame piisavat vaimset stabiilsust.
Laeva pisipilt ja fotod © lublubachka/Thinkstock, MicheleBolero/Thinkstock, David Harding/Thinkstock
17. sajandil andis Rootsi kuningas Gustav II Adolf käsu ehitada sõjalaev, millele pidi pandama nimeks Vasa. Laev pidi tulema väga kallis, eriti seepärast, et see pidi ehitatama tammepuidust. Gustav Adolf jälgis hoolega ehitusprotsessi, püüdes tagada, et Vasa vastaks kõigile ootustele.
Pärast ehitustööde algust andis Gustav Adolf käsu, et Vasa tuleb ehitada pikemaks. Kuna laeva laius oli hinnaliste tammepuidust palkidega juba paika pandud, käskis kuningas suurendada laeva pikkust, laeva laiemaks tegemata. Kuigi laevameistrid teadsid, et sellega Vasa vastupidavus väheneks, ei soovinud nad kuningale öelda seda, mida too kuulda poleks tahtnud. Nad nõustusid. Gustav Adolf andis ka käsu, et laeval ei peaks olema kõigest üks tekitäis relvi, vaid kolme teki jagu kahureid ning kõige raskemad kahurid kõige ülemisel tekil. Jällegi olid laevameistrid selle vastukäiva lahendusega nõus.
10. augustil 1628 alustas Vasa oma esimest reisi. Kui Vasa sadamast lahkus ja selle purjesid paisutas tugev tuul, hakkas laev kreeni minema. Peagi „vajus see täiesti külili ja vesi tulvas läbi kahuriavade sisse, kuni see aeglaselt heisatud purjede ja lipuga põhja vajus”.1 Vasa esimene reis kestis umbes 1300 meetrit.
Gustav Adolfi soov luua silmatorkav staatusesümbol nurjas kavandi, mille kohaselt oleks pidanud valmima võrratu veesõiduk, kõigi aegade vägevaim sõjalaev. Laevaehitajate tõrksuse tõttu oma arvamus välja öelda ja nende hirmu tõttu kuninga meelepaha ees jäi kuningas ilma olulisest teabest. Kõik asjaosalised lasid silmist ettevõtmise eesmärgi: kaitsta Rootsit ja seista selle huvide eest välismaal. Laev, mis püüab eirata loodusseadusi, lihtsalt ei püsi vee peal.
Selleks et surelikus elus edukalt navigeerida, et seista vastu vastutuultele ja -hoovustele, et teha vajalikke pöördeid ja naasta turvaliselt taevasesse koju, vajame me piisavat vaimset stabiilsust. Vaimse stabiilsuse tõstmise nimel saame nii mõndagi ära teha. Räägin täpsemalt neljast tegevusest.
Jumala käskudele kuuletumine
Esimeseks on Jumala käskudele kuuletumine. Nii nagu Vasa allus loodusseadustele, allume me kõik vaimsetele seadustele. Mitte keegi pole erand. Peame kuuletuma nendele vaimsetele seadustele, mida nimetame Jumala käskudeks.
Laeva ehitamisel loodusseadustega arvestamine võis näida Gustav Adolfile piirav, ent oleks Vasa nendele seadustele vastanud, poleks see enne oma missiooni algust põhja vajunud. Sel oleks olnud vabadust ja paindlikkust saavutada eesmärk, milleks ta mõeldud oli.
Samamoodi saame tänu Jumala seadustele säilitada vabaduse, paindlikkuse ja võime saavutada oma potentsiaal. Käsud ei ole mõeldud meid piirama. Kuulekus pigem suurendab vaimset stabiilsust ja pikaajalist õnne.
Kuulekus on valik. Jeesus on käskinud: „Vaadake, ma olen andnud teile käsud; seepärast pidage kinni minu käskudest.” (3Ne 15:10) Nii lihtne see ongi. Tehke otsus. Otsustage praegu olla täiesti kuulekas. Miski ei suurenda vaimset stabiilsust rohkem kui see. Miski ei anna meile suuremat vabadust täita oma elu missioon.
Nõuannete järgimine ja elukestev õppimine
Teiseks pöörake tähelepanu usaldatud allikatest saadud nõuannetele, järgige neid ja võtke nõuks kogu elu õppida.
Üks lõks, mis teadmiste omandamist takistab, on ülbus, mis võib tekkida, kui arvame, et teame juba nii palju, et meil pole enam midagi juurde õppida. Me oleme kõik näinud inimesi, kes on liiga kinni oma hiilgavatest teadmistes. Kõiketeadjat on väga raske õpetada.
Sellest ajendatuna on innukas eluaegne õppur president Henry B. Eyring, esimene nõuandja Esimesest Presidentkonnast, öelnud: „Olen endiselt laps, kel on palju õppida. Õpin midagi enamikult inimestelt.”2 Kui president Eyring mind üldjuhiks kutsus, andis ta mulle olulise õppetunni. Ta ütles, et kui kuuleb kedagi jutustamas lugu, mida ta on juba varem kuulnud, või kasutamas pühakirjakohta, millega ta on väga tuttav, küsib ta endalt: „Miks soovib Issand seda mulle eriliselt südamele panna?” ja „Mida on mul sellest loost või pühakirjakohast veel õppida?” Kui soovime oma vaimset stabiilsust suurendada, oleme valmis õppima, ja piisavalt alandlikud, et hoolimata vanusest ja kogemustest teiste nõu kuulda võtta.
Valik on ju meie. Me võime Kiriku juhtide – eriti nende, keda toetame prohvetite, nägijate ja ilmutajatena –, vanemate ja usaldusväärsete sõprade nõuandeid kuulata ja neile kuuletuda või seda mitte teha. Me võime püüda kogu elu õppida või mitte. Võime suurendada oma vaimset stabiilsust või seda mitte teha. Kui me oma vaimset stabiilsust ei suurenda, võivad meist saada sellised laevad nagu Vasa, mis vee peal ei püsi.
Teiste teenimine
Kolmandaks suurendab vaimset stabiilsust väljapoole suunatus, teistest hoolimine ja nende teenimine.
Kui keskendume teistele ja püüame aidata Taevase Isa lapsi, püsib igavik meil selgemini silme ees. Olen leidnud, et palju lihtsam on saada inspiratsiooni, kui palvetan, et saada teada, kuidas aidata kedagi teist, selle asemel, et palvetada vaid enda eest.
Võime uskuda, et oleme kunagi tulevikus paremini valmis, et teisi aidata. Tegelikult on see hetk käes just praegu. Eksime, kui arvame, et teiste teenimine oleks kergem, kui meil vaid oleks rohkem aega, raha või midagi muud. Hoolimata olukorrast tuleb meil valida, kas aitame teisi või mitte. Kui otsustame mitte aidata neid, kes meie abi vajavad, oleme ühes surelikkuse suurimas testis läbi kukkunud. Ent kui neid aitame, suurendame ka enda vaimset stabiilsust.
Jeesuse Kristuse alusele ehitamine
Laeva pisipilt ja fotod © lublubachka/Thinkstock, MicheleBolero/Thinkstock, David Harding/Thinkstock
Neljas, viimane ja kõige tähtsam – meie vaimne stabiilsus suureneb vastavalt sellele, kuivõrd ehitame oma aluse Jeesusele Kristusele.
Ilma Kristuseta oleme kui laev, mis hulbib lainete meelevallas. Meil pole väge, kuna meil pole purje. Me pole stabiilsed, eriti tormi ajal, kuna meil pole ankrut. Meil puudub suund või siht, kuna meil pole midagi, millega tüürida. Peame rajama oma aluse Kristusele.
Selleks et vastutuulte ja -hoovustega silmitsi seista, neist jagu saada ja end nendeks ette valmistada, peame kuuletuma Jumala käskudele, muutuma alandlikuks ning soovima kogu elu õppida, teisi teenida ja rajama oma elu Jeesusele Kristusele. Seda tehes suurendame oma vaimset stabiilsust. Erinevalt Vasast võime turvaliselt naasta sadamasse, olles saavutanud oma eesmärgi.