Vahimehed tornis

Vahimehed olid kaitsemüürile või -torni paigutatud valvurid, kes pidasid vahti ja hoiatasid kaugelt lähenevate ohtude eest. Neid palgati, et kaitsta nii linnu kui ka viinamarjaaedu, põlde või rohumaid.

Linnamüüri tornid ehitati tavaliselt väravate või müürinurkade peale (vt 2Aj 26:9). Väravate ja nurkade peale ehitatud tornid pakkusid kõrget kohta, kust sai näha lähenevaid ohtusid ja tõrjuda tagasi vaenlaste rünnakuid (vt 2Aj 26:15).

Linnusetornid olid tavaliselt eraldiseisvad ehitised, mis olid rajatud küngastele või teistesse strateegiliselt headesse kohtadesse. Mõnikord olid nad küllalt suured, et pakkuda varjupaika kogu linna elanikkonnale, kui linn sattus rünnaku alla (vt Km 9:46–52).

Viinamarjaaedades, põldudel või rohumaadel asuvad tornid olid väikesed ja mõeldud kaitsma saaki ja karja varaste ja kiskjate eest (vt 2Aj 26:10; Js 5:2; 27:3). Tihti oli nende alumisel korrusel ruum tööriistade hoidmiseks.

Omavad paremat vaadet. Kui Jumal kutsub volitatud teenijaid, eraldatakse prohvetid maailmast, nad liginevad Talle ning neile antakse näha asju taevalikust vaatenurgast.

Näevad asju, mida teised ei näe. „Aga nägija võib teada asjust, mis on möödunud, ja ka asjust, mis on tulemas, ja nende kaudu ilmutatakse kõik asjad või õigemini – nende kaudu tehakse ilmsiks salajased asjad ja tulevad päevavalgele peidetud asjad ja tehakse teatavaks tundmatud asjad ning ka asjad, mida muidu ei teataks, tehakse nende kaudu teatavaks” (Mo 8:17).

On valvsad. Prohvetitel on püha kohustus meid hoiatada eesolevate ohtude eest ja nad jätkavad selle tegemist hoolimata avalikust arvamusest või ühiskonna trendidest.

Hoiatavad ohtudest, mis on veel kaugel. „Prohvet mõistab hukka patu ja ennustab selle tagajärgi. Ta jutlustab õigemeelsust. Mõnikord võivad prohvetid saada inspiratsiooni, et inimkonnale nende kasuks tulevikku ennustada.” (Pühakirjajuht, märksõna „Prohvet”, lds.org/scriptures/gs)

Pakuvad kaitset ohu eest. Prohveti hoiatustele kuuletudes võime leida kaitset ja vältida hädasid, mis saaksid meile kas individuaalselt või kogukondlikult osaks, kui me ei kuuletuks.