Preesterlus: kindel ankur

Ma kasvasin üles Utah’ osariigis Loganis mugavates tingimustes. Ma ei pidanud lapsepõlves muretsema toidu, ulualuse või hariduse pärast. Kuid ehk just selle tõttu, et elu oli kerge, vajasin ma midagi, mis oleks mulle ankruks.

Minu jaoks oli see ankur Jumala preesterlus. Üles kasvades olin ma ebaharilikus olukorras. Mu isa kutsuti piiskopiks, kui olin aastane, ja ta oli minu piiskop 19 aastat. Tema isalik ja vaimne juhatus oli mulle suureks abiks.

Ma arvan, et see oli peamine põhjus, miks ma ootasin ärevusega 12. sünnipäeval Aaroni preesterluse saamist. Mäletan seda erilist päeva, mil tundsin isa käsi oma pea peal, kui ta mind preesterlusse pühitses. Pärast seda liikusin ma edasi Aaroni preesterluse ametites ja sain kutseid, mis mulle väga meeldisid.

Minu jaoks oli väga eriline sakramenti jagada. Oli näha, kuidas inimesed pühendusid, et kuuletuda Issandale ja pidada Tema käske, kui nad Tema keha ja vere sümbolitest osa võtsid.

Aja möödudes lõpetasin ma keskkooli ja seejärel pärast üht kolledžiaastat kutsuti mind misjonile. Ma nautisin selle igat minutit ja armastasin oma kaaslasi. Eriti üks nendest oli mulle suureks toeks. Kui me oma kohustusi täitsime, õppisin ma temalt palju.

Kuna meie riik osales sõjas, ühinesin ma misjonilt naastes Ameerika Ühendriikide mereväega. Pärast sõja lõppu naasin ma kolledžisse, abiellusin ja lõin pere. Head erialalised valikud viisid mind paljudesse paikadesse kogu Ameerika Ühendriikides, kus ma erinevates preesterluse kutsetes teenides palju õppisin. Lõpuks jäin ma pidama Massachusettsi osariigis Bostonis, kus teenisin vaiajuhatajana. Sealt kutsuti mind Kaheteistkümne assistendiks ja siis, 17 kuud hiljem, Kaheteistkümne Apostli Kvoorumisse.

Mida olen õppinud Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena?

Ma olen õppinud, et preesterluses leiame juhiseid, pidepunkti ja kaitse.

Preesterlus on alati olemas olnud. Enne kui Aadam maa peale tuli, oli tal preesterlus. Kui Aadama järglased koos preesterlusega hajutati, oli vajalik korraldada, kuidas preesterlust edasi anda. Selleks kutsus Issand Aabrahami juhtima oma pere preesterluse hoidjaid. Organisatsioon jätkus Iisaki ja Jaakobi juhatusel, kelle nimi hiljem muudeti Iisraeliks.

Sajandeid hiljem elas Iisraeli rahvas vangistuses. Issand saatis Moosese neid päästma, kuid pärast seda näitasid rahva teod, et nad pole Melkisedeki preesterluse saamiseks valmis. Seega jäeti nad Aaroni preesterlusse kuni Päästja tulemiseni.

Minu jaoks on väga huvitav, mida Päästja oma teenimistöö alguses esimesena tegi. Ta organiseeris Melkisedeki preesterluse. Ta kutsus kaksteist apostlit ja õpetas neile preesterluse seaduseid ja korda. Ta kutsus Peetruse vanemapostliks, seades sisse oma Kiriku volitusliini. Nii tol ajal kui ka tänapäeval on Jeesus Kristus see, kes valib oma Kirikut juhtima vanemapostli, ja see on Päästja, kes teda preesterluse kohustustes juhatab.

Seega on preesterlusel otseliin meie Issanda ja Päästja juurest vanemapostli kaudu teiste apostliteni ja edasi teiste Kiriku preesterluse hoidjateni. Volituse võtmed antakse apostlitele ja senikaua, kui need võtmed on maa peal, juhib Issand meid isiklikult. See jumalik juhatus kaitseb meid ja kinnitab meile, et Kirik ei kaldu tõest kõrvale. See püsib järjekindlana, kuna seda ei juhi maine inimene. Seda juhib Issand.

Suurim nõu, mida tahan teile anda, noored mehed, on see, et te õpiks preesterluse õpetusi, mõistaks väge, mis teil on preesterlust rakendades, ja õpiks, kuidas see võib õnnistada nii teie kui ka teiste elu.

Ma luban, et kui te õpite preesterluse õpetusi ja täidate oma preesterluse kohustusi, on preesterlus kindlaks ankruks, mis kaitseb teid vaimselt ja toob teile suurt rõõmu. Olge tõeline preesterluse kvoorum. Toetage oma sõpru ja tooge nad enda kvoorumisse. Looge oma kvoorumis vendlus, millest saab teie elus kindel alus.