Seeniormisjonäride hetked

Minu vanemaealistest abielupaaridest sõbrad, paljud teist peaksid selliseid hetki kogema. Mõelge loole, mida jutustas vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist selle kohta, mida suutis ära teha üks Tšiilis teeniv seeniorpaar. Ühe noore misjonäri lapsevanem suri. Misjonijuhataja oli liiga kaugel ega jõudnud kiiresti tema juurde.

„Kuid seal piirkonnas teenis üks kena [küpses eas] misjonäripaar,” ütles vanem Holland. „Nad tulid ja istusid selle noore misjonäriga, hoolitsesid tema eest südamlikult ja lohutasid teda, kuni misjonipresident tema juurde jõudis. Meie misjonil oli palju toredaid misjonäre, kuid ükski noor vallaine misjonär ei oleks suutnud teha selle vanema heaks seda, mida suutis see seeniormisjonäride paar.”¹

Nende oskus oli hädasolijat vajalikul hetkel lohutada. Nad ei muretsenud muu keeleoskuse kui kristliku armastuse keele pärast. Nad ei muretsenud, et jäävad ilma lastelaste sünnipäevadest või õnnistamistest, olgugi et ka need sündmused on tähtsad. Nad muretsesid selle pärast, et olla seal, kus Issand võiks neid kasutada oma laste elu õnnistamiseks. Ja kuna nad seda soovisid, võis Issand lasta neil ennast esindada.

Tegelikult ei leia ükski seeniormisjonär, et on väga mugav kodust lahkuda. Seda ei leidnud ka Joseph Smith, Brigham Young, John Taylor ega Wilford Woodruff. Neil olid lapsed ja ka lapselapsed ning nad armastasid oma peresid just nagu meie. Kuid nad armastasid ka Jumalat ja soovisid Teda teenida. Ühel päeval võime kohtuda nende tegusate inimestega, kes aitasid sellele evangeeliumi ajajärgule aluse panna. Kui me seda teeme, siis oleme rõõmsad, et ei pugenud teenimisvõimaluse eest peitu.

Mõni võib eelistada teenida oma kodus edasi elades. Pärast seda, kui insult Aase Schumacher Nelsoni (sugulusside puudub) ratastooli aheldas, kartis ta, et tema eluaegne soov koos abikaasaga misjonil teenida ei täitu. Siis aga rääkis nende naaber neile Kiriku teenistusmisjonist piiskopi varaaidas. Sellest innustatuna vestlesid nad varaaida ülevaatajaga, täitsid vajalikud blanketid ja nad kutsuti kahel päeval nädalas teenima lähedal asuvas varaaidas.

„On kerge mõtelda, et oh, mind ei ole enam kellelegi vaja,” ütles Aase Nelson. „Kuid nüüd tunnen ma, et ma olen vajalik. Ja see on olnud mulle tunnistuseks.”

Kui te kaldute arvama, et teid pole vaja, siis laske mul endale kinnitada, et teid on vaja. Kirikus pole ühtegi misjonijuhatajat, kellele ei meeldiks saada misjonile teenima veel mõnda seeniorpaari. Seeniormisjonärid tugevdavad nooremaid vanemaid ja õdesid. Nad pakuvad tuge, mis aitab teistel paremini oma kohustusi täita. Ja kas suudate ette kujutada, mida tähendab ühe juhi jaoks, kes on olnud liige vaid mõne aasta, kui talle on toeks Kiriku kauaaegsed liikmed, kellelt nõu küsida? Seeniorpaarid on tihti otsene vastus piiskoppide ja koguduse juhatajate palvetele.

Me innustame misjonijuhatajaid otsima välja paare, kes saaksid aidata nende misjoni vajadusi rahuldada. Piiskopid peaksid leidma paare, kes võiksid teenida. LDS.org veebilehelt leiab seeniorpaaridele lehekülgede kaupa võimalusi. Kuid ennekõike peaksid paarid laskuma põlvili ja küsima Taevaselt Isalt, kas neil on õige aeg koos misjonil teenida. Kõikidest teenimisnõuetest kõige tähtsam on soov teenida (vt ÕL 4:3).

Kui ma ülistan seeniormisjonäride tööd, mõistan ma, et on paljusid, kes sooviksid teenida, aga ei ole võimelised seda tegema. Realistlikult tuleb hinnata nii neid piiranguid, mida seab kõrge iga või halb tervis, kui ka pereliikmete tähtsaid vajadusi. Kui teie rinnus põleb teenimissoov, kuid teil on mainitud piirangud, siis võivad teised olla teie käteks ja jalgadeks ning teie võite anda selleks vajaminevat rahalist toetust.

Vanemad paarid, kes või kus te ka ei ole, palun palvetage võimaluse üle luua koos suurepäraseid hetki seeniormisjonäridena. Taevane Isa aitab teil teada, mida te saate teha.