26. peatükk
Ammoni rahvas
Moosia pojad õpetasid laamanlastele evangeeliumi. Tuhanded laamanlased parandasid meelt ja liitusid Kirikuga.
Need laamanlased, kes liitusid Kirikuga, kutsusid endid anti-nefi-lehhilasteks ehk Ammoni rahvaks. Nad olid head ja töökad inimesed.
Laamanlased, kes ei parandanud meelt, olid Ammoni rahva peale vihased ja valmistusid nendega võitlema.
Ammoni rahvas teadis, et pahelised laamanlased tulevad neid tapma, aga otsustasid mitte neile vastu hakata. Nad olid parandanud meelt tapmisest.
Nad matsid oma sõjariistad sügavale maasse ja tõotasid Jumalale, et ei tapa enam kunagi.
Kui pahelised laamanlased tulid ja hakkasid neid tapma, kummardasid nad maha ning palvetasid.
Nähes, et Ammoni rahvas ei võitle neile vastu, lõpetasid paljud pahelised laamanlased nende tapmise.
Laamanlased kahetsesid, et olid tapnud. Nad viskasid oma relvad käest ja ühinesid Ammoni rahvaga. Nad ei tahtnud enam sõdida.
Laamanlasi tuli juurde, et Ammoni rahvast tappa. Nad ei võidelnud ikka vastu ja paljud tapeti.
Ammon ei tahtnud, et talle armsad inimesed hukkuvad ja ta palus Issandalt abi. Issand käskis tal võtta oma rahva ja lahkuda maalt.
Sarahemlas elavad nefilased andsid Ammonile ja tema rahvale Jersoni maa ning kaitsesid neid. Neist said sõbrad.